Mulle meeldib lähenemine, et juhuseid pole olemas, on vaid märgid teel. Nõnda kinnitas oma juubeliintervjuus ka kirjanik Heljo Mänd. Kuidas aga neid märke lahti mõtestada? Kas see on midagi keerulist või sootuks lihtsat?
Märgid teel - lastega tuleks rohkem aega veeta
3. september 2011, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile oli mul plaanis lapsega Tallinnast välja teatrietendusele sõita. Vaim oli valmis, reisikott ka. Enne sõitu kinnitasin endale veel üle, et päevaga ei saa ma kuidagi eksida ja bussipiletki oli paar päeva varem internetist ostetud.
Kui ooteplatvormile jõudsin ja kellaaega uudistasin, veendusin, et juhtunud oli ikkagi see, mida kartsin - olin oma peas kõike pooletunnise nihkega arvestanud.
Kinno hommikul ei saa
Lapsega teatrisse minek on ju ometi lapsele aja pühendamine. Pärast seda, kui olin leppinud tõsiasjaga, et etendusele ühegi võlunipuga ei jõua, võtsin kuulda nõuannet päev lapsele pühendada ja tõttasin esimese pähe tulnud asjana kinno. Kinoukselt vaatas vastu meelitav suur Lotte plakat, ainult et uksed, need olid kinni.
Lapsed ärkavad hommikul üsna vara ja kui on soov nendega kultuurselt argipäeva veeta, siis vähemalt kinode puhul tuleb arvestada, et enne kella 11 ei maksa ukse taha minna - kõige varasemad seansid algavad poole kaheteistkümne ajal.
Võtsin aja hetkeks maha ja haarasin kätte Postimehe. Teine mõte oli minna NUKU muuseumisse. Helistasin lehest leitud numbrilt igaks juhuks ette ja sain kinnitust, et see on tõepoolest juba kella 10st avatud. Ilm oli meie poolt ja seadsime sammud nukuteatrisse.
Teistmoodi muuseum
Kuna alanud on kool, siis muuseum oli peaaegu ainult meie päralt. Rohkem kui nii-öelda ajaloolise väärtusega väljapanekud, pakkus nelja ja poole aastasele piigale huvi näiteks klaasist põrand, mille all laius omaette põnev maailm, samuti klaasist sild. Endalgi oli kõhe nendel astuda. Erilise tunde tekitas temas soovidekaev, kuhu plika veel enne lahkumistki tõttas oma salasoove esitama. Nii palju, kui minul õnnestus neid kuulda, puudutasid need õnne ja armastust ning muinasjuttude tegelasi...
Suureks üllatuseks kujunes mulle endale õudustetuba - selleks ei peagi minema mõnda lõbustusparki või sõitma kuhugi kaugele! -, mida me aga ara südame tõttu lähemalt ei tihanud uudistada. Samas oli just õudustetunnel see, millest tüdruk hiljem õhinaga rääkis. «Tahaks näha neid jäneseid lähemalt! Aga miks nad meid hirmutavad?» olid hiljem tema põhilised hirmutoaga seotud emotsioonid.
Muuseum kui selline paistab kätkevat endas midagi halli ja igavat. NUKU muuseumis leiab aga tegemist küll. Kui kõik uudistatud, saab endale spetsiaalse masina abil valmistada 5-sendistest vermitud meenemündid ja vaadata klippe erinevatest etendustest läbi aegade. Mis seal salata, taoline kultuuriretk aitab endalgi aega mõnusalt maha võtta. Sügisest on nukuteatril plaanis muuseumikülastusse lülitada ka nukumeisterdamise õpitoad, millega juba kooli eel algust tehti.
Laste jaoks ei leia aega
Kui teatrikohvikust oli pärast väikest lõunaeinet meile kaasa pistetud mängukaru ning ka Niguliste kirikus uudistamas käidud, oli meel hommikusest eksimusest juba täielikult rahunenud ja lapski tasakaalukam kui muidu. Koju jõudes tuli lõunauni loetud minutitega.
Kogu aeg on kuhugi rutt. Hommikul tööle, kooli, lasteaeda... «Oota veel üks hetk, ma teen töö ära, siis tegelen sinuga!» Ja nii see aeg jookseb.
Kui vähegi võimalik, siis tuleb lihtsalt aeg-ajalt ette võtta selliseid päevi, mil laps saab välja oma tavapärasest kodu- ja aia- või koolirütmist ja mil tegelikult ka üksteise jaoks aega leitakse, et nii kuulata, jutustada kui üheskoos midagi teha.
Superlapsehoidja Jo Frost on välja toonud statistika, mille kohaselt briti lapsevanemad tegelevad lastega keskmiselt 49 minutit päevas. Intervjuus portaalile Female First soovitab Frost vanematel lapsi rohkem oma tegevustesse kaasata ning pühendada ka teadlikult lastele aega. Peamine, et midagi tehtaks - koos väljas käimine või miks mitte kas või söögi tegemine - ega istutaks niisama teleekraani taga.
Kõige olulisemad tegevused tasuta
Lastega koos ajaveetmine ei pea alati tähendama suuri väljaminekud. Nii soovitab Jo Frost seni, kui ilusat ilma veel jagub, viibida lihtsalt palju väljas: jalutada jõe/mere ääres, käia parkides, olla füüsiliselt aktiivne terve perega.
Käsikäes soovitusega olla lapsevanemana proaktiivne ja tegevusi planeerida soovitab Frost tasakaalustamiseks asju ka rahulikus tempos võtta. Kui on oma aed, siis pakub seegi tervele perele mõnusas rütmis tegevusi.
Oma soovituste selgituseks märkis Jo Frost sedagi, et need võivad tunduda elementaarsed ja lihtsad, kuid ometi neid ei järgita alati. Nõustun telest tuntud superlapsehoidjaga selles osas, et lapsega koos tegelemiseks ei ole ilmtingimata vaja hirmkallist meelelahutust. Raha kipub olema pigem see vahend, millega ennast süümepiinadest vabaks osta.
Vähemalt sama palju kui muuseum pakkus lapsele huvi ka täiesti tasuta turnimine kiriku külje all asuval väljakul ja klaasiga kaetud purskkaevudel tippimine.
Ehk peaksin «aitäh» ütlema selle eest, et mälu mulle vingerpussi mängis? Hoolimata sellest, et plaanitud teatrietenduse maha magasime, saime koos veeta imelise päeva. Teatriretke kavatseme aga äpardusest hoolimata uuesti ette võtta.