Venelanna: eesti mees ei ole kehvem

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Ei saa nõustuda väitega, et eesti mees on kehvem, kõik sõltub, mis «tänavalt» sa endale meest otsid, kirjutab lugeja Natalja. Vähem tähtis pole suhtes seegi, kuidas naine ise end väärtustab.

Olin kolm aastat kestnud püsisuhtes eesti noormehega, kes oli väga viisakas ja minuga arvestav.  Koos me siiski pidevalt ei olnud, sest õppisin teises linnas. Kuigi praeguseks oleme juba aasta lahus, pole tema kohta midagi konkreetselt mahategevat öelda.

Tähelepanust jäi küll puudu, väljas me eriti ei käinud, lilli kinkis kolme aasta jooksul kolm korda. Iga naine soovib, et oleks ikka rohkem - vähemalt sünnipäevad ja naistepäevad. Käimise alguses kinkis noormees mulle lõhnakomplekti, mis oli kallis, edasi järgnesid pisikingid sünnipäevadeks ning jõuludeks.

Kitsi ta muidugi polnud, näiteks toidupoest võisin võtta kõike, mida hing ihaldas, samas ise ta sellele mõttele ei tulnud, et oleks kuhugi välja viinud või mõne pisikese kingituse niisama teinud. Kink ei pea ju kallis olema, vaid teemakohane ja südamest. Ise tegin küll selliseid üllatusi, mida ta oli tahtnud, aga vihjest ta vist aru ei saanud.

Noormees oli piisavalt temperamente, erilisi tülisi meil aga majas polnud. Niisama väikseid nääklemisi, nagu igas teises peres, tuli muidugi ette, kuid üldiselt sujus kõik rahulikult. Rohkem ostis ta endale asju, hellitas eelkõige iseennast igasugusel moel. Tema elus oli peamine tegelane siiski tema. Tagantjärele tundub, et ta oli kohati ükskõikne minu vastu.

Praeguseks olen pool aastat koos olnud oma praeguse kaaslasega, kes on samuti eestlane. See aeg on küll üürike, aga vahe on suur. Ühel hommikul hiljuti avastasin, et olen tema koju juba vaikselt sisse kolimas. Enamik suveriideid ripub tema kapis ja pool kingakollektsiooni pesitseb esikus.

Ta on iseloomult väga rahulik, suurema jututa, pigem tegudemees. Toob lilli siis, kui ma neid oodata ei oska, kutsub teatrisse, üllatab pisikeste tähelepanuavaldustega. Samas pole ta ahistav ega pealesuruv, mis mulle väga meeldib. Ta arvestab minuga ja enne mingi sammu ettevõtmist küsib mult arvamust. Igatahes hetkel olen ma väga õnnelik!

Olin varem arvanud, et haritud vene mehed on huvitavamad ja rohkem pühendunud, kuid praegu olen juba kahevahel. Türgi mehi ma arvesse ei võta, see «koogitükile kirsi otsa panemine» ei tule tunnetest, vaid muudest arusaamadest.

Kuna Eestis elab palju venelasi, siis ega väga suurt kultuurilist erinevust enam minu meelest ka ole. Pigem on see kasvatus, mis edasi kandub igas inimeses põlvest põlve (sest me kasvatame ju oma lapsi nii, nagu meid on kasvatatud). 

Olles ise venelanna, tean omast käest rääkida, et vene peredes on kohati rohkem distsipliini, rohkem austust ema, st naise vastu. Poisikesed näevad väiksest saati, kuidas emale lilli kingitakse ja kingitusi tehakse, nende jaoks on see norm ja samuti käitutakse ka ise suuremana.

Arvan, et mees kohtleb naist täpselt nii hästi, kui väärtuslikuks üks naine end ise peab. Meie, naiste väikesed märgid käitumises annavad meestele kõrgemal tasandil aimu, millise naisterahvaga tegemist on.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Natalja saab kingituseks Avoni kauakestva, ülipeene ja täpse silmalaineri.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles