Aeg-ajalt köidab mind endiselt küsimus, miks paganama pärast ma (endiselt) Eestis elan. Päris alguses oli põhjuseks puhas hedonism ja mu põhjamaade vaimustus.
João Lopes Marques: karmaga sünnikohaks Tallinn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aja möödudes mu süükompleks kadus ja tasapisi hakkasin arvama, et olen samasugune poissmees, nagu paljud teised, keda hoiab siin kohalike naiste nõiduslik ilu. Liiga rabe. Veensin end ka uskuma, et elu on siin lihtsam ja odavam kui mujal Euroopas. Ning arvestades, et kõiki oma romaane olin ma alustanud just siin, võtsin omaks ka n-ö tiinele loomelüpsilehmale väga-väga soodsa keskkonna teooria.
Kahju tunnistada, et kõik need neli teooriat keerlevad minu isiku ümber. Samas olen ma kindel ka selles, et olen ikka veel Eestis tänu neile suurepärastele inimestele, kellega ma siin elades olen tutvunud: Raili, Eve, Helena, Askur, Teve, Age, Ivar, Erik... Nad on olnud – ja on siiani – minu jaoks võrratult inspireerivad. Ometi tean ma nüüd, et kõige olulisem põhjus on minu jaoks tegelikult Agnes.
Üle viie siin elatud aasta jooksul olen ma liigagi sageli lahkumismõtteid mõlgutanud. Tahtnud asjad kokku pakkida ja järgmisel päeval lihtsalt minema sõita. Ent kiindumus ja seotus on mind alati tagasi toonud. Korduvalt. Kuni järgmise põgenemisürituseni.
Kõige kauem on mul õnnestunud ära olla ühe kuu. Olen uskunud Klaus Mirsalist, kes mulle 2006. aasta mais ütles prohvetlikud sõnad: «Tallinn on võrratu koht, kus elada. Minu esivanemad on sealt pärit. Olen pärsia kaupmeeste ja Eesti baltisakslaste järeltulija.»
Pean end pisut müstikuks ja Herr Mirsalis tõi mu pööriselisse ellu muutuse. See aus saksa härrasmees, kes ise elas Bodensee kandis, rääkis mulle Tallinnast nagu põline kohalik. Jah, meil kõigil on oma peaingel Gabriel. Klaus oli ligi 80-aastane pensionär, kellega me terve nädala Göttakanali kruiisil üksteist taluma pidime.
Hommikusöögi-, lõuna- ja õhtusöögilauas. Hm… Sõjaaega näinud pensionär, kellele meeldis möödunud aegadest lugusid rääkida…
Ei, see ei ole esimene kord, kui ma seda meenutan. See on nagu «Viimset reliikviat» üha uuesti ja uuesti vaadata. Küll aga on see mulle esimene kord meenutada seda lugu pärast Agnese sündi. Kui ma vaatan teda ja ma vaatan tema ema ja siis iseennast peeglist – peeglist, mis on korteris, mille ma otsustasin kaks aastat tagasi osta, et ma siit riigist igavesti põgenema ei jääks – ja ma vaatan jälle kord Agnest, ja siis veel, meenutan ma seda tarka vana meest.
Osalt juhtis ju tema minu mu elukäänakuid. Suunas mu kirgi.
Tunnistan, et nüüd, kui on Agnes, on ekslemist vähem. Minu eksootiline Kirde-Euroopa valik on saanud ülima võimaliku õigustuse. Tagantjärele olen mõelnud, et mulle on alati läinud südamesse eestlaste suhtumine lastesse.
Pilk, millega nad lapsi vaatavad. Olgu viieaastast põnni või rasedat naist. Erinevalt teistest riikidest, sealhulgas minu enda teine kodukoht Ibeeria, näen ma selles pilgus lootust. Te ei kujuta ette, või vabandust, võib-olla just kujutate väga hästi ette, kui palju inimesi on mind viimasel paaril nädalal Agnese sünni pärast õnnitlenud.
Sellistel hetkedel saab inimene aru, kui meeletult ilusad võivad olla väikesed «asjad» – ka füüsiliselt väikesed. Ja rääkides mind tervitanud inimestest räägin ka inimestest, kellega ma polnud elu sees kohtunud, kuid kelle jaoks on lapse sünd piisavalt tähendusrikas, et tulla üle tee tema isal kätt suruma.
Ma ei unusta iial meie ämmaemanda Krista rahulikkust ja kainet meelt tol imelisel pärastlõunal – järjekordne kinnitus sellest, kui harmooniliselt Eesti ja lapsed kokku sobivad. Isegi eesti keel kõlab armsamalt kui muidu, kui seda räägivad omavahel sünnituse otsustavatel hetkedel kaks asjaosalist eesti naist. Sama positiivselt on mind üllatanud ka eesti mehed: sellist ülevoolavat rõõmu ja tundeküllust poleks ma osanud oodata.
Lapsed ühendavad inimesi ja rahvaid: saime nädal tagasi teada, et Agnese perearstiks saab vene keelt kõnelev Eesti inimene. Muidugi ilusa aktsendiga. Selline asjade ootamatu käik teeb mulle muidugi ainult heameelt.
Unustagem Kalev ja Linda, unustagem nõukogude okupatsiooni traumad. Keskendugem selle asemel üksikinimese tasandile, argipäevastele tegudele ja nüanssidele. Eesti on palju, palju multikultuursem, kui siin tahetakse näha ja uskuda.
Mida ajalookäänakute ristteele jõudmisest oodata saabki? Ajab teid siis siiani iga kord itsitama, kui kuulete kedagi sõna «Kasahstan» hääldades keelt väänamas? Eestlaste silmis määravad identiteedi siiski teised mehhanismid: mul oli äärmiselt hea meel registreerida Agnes Eesti kodanikuks, olgugi et teades, et Eesti-Portugali topeltkodakondsus ei ole võimalik.
Jah, must-valged valikud, samamoodi nagu eelistades indiaanlasi kauboidele. Kokku lepitud: ta kuulub siia.
Ütlen ausalt, et Düsseldorfis sündinud Mirsalise sõnad tema 10 põlve tagasi siin sündinud esivanemate kohta jäid mulle hinge ja on seal siiani. Tõde on, et kolm sajandit hiljem oli see poolemiljoniline linnriik selle mehe identiteedi nurgakivi. Maailm on üüratu ja seda peaks ära kasutama. Avastama. Loodan vaid, et ka mu tütar Agnes seda lugu jätkab.
Pole oluline, kuhu ta otsustab end sisse seada, kuigi pean tunnistama, et sisimas ma loodan, et karismaatiline Tallinn on ka tema jaoks piisavalt inspireeriv. Eesti ja «Viimse reliikvia» Agnes on talle heaks eeskujuks: kui rikas aadlik kujutab endale ette, et ta omab teid, on parem mõne seikleja rüppe pageda.
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».
Tõlkinud Teve Floren