Mariliis Palits: komplimente tuleb osata ka vastu võtta

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Eesti ja välismaa meeste võrdlemine tundub juba ammu maha maetud teema olevat. Ometi kerkib see küsimus aeg-ajalt jälle pinnale. Tõsielusaate «Minu imeline elu» ühes episoodis rääkisid naised oma kogemustest eri rahvusest meestega. Tahes-tahtmata jäi saatest kõlama, et eesti mees on võõramaa mehest kuidagi kehvem.

Mis siis eesti meestel häda on, et neid tihti materdama kiputakse? Väidetakse, et paljud meie mehed on tuimad, ei hiilga romantikatunnetusega ega pööra naisele piisavalt tähelepanu. Minu kogemuste põhjal vastab see osaliselt tõele. Keskmine eesti mees on suhteliselt kinnine ja suuri sõnu ei tee.

Erisugused komplimendid

Loomulikult meeldiks ka mulle vahel tugevamalt sugupoolelt komplimente kuulda, kui ma olen enda üleslöömisega hulga vaeva näinud. Siin peitub aga suur «aga»: komplimendil ja komplimendil on vahe.

Tihti ei saa ma aru, kui eesti mees mulle enda arvates komplimendi teeb. Minu jaoks ei võrdu laused nagu «Küll sul on suured tissid» või «Sul on suur tagumik» komplimentidega, vaid kõlavad võõra suust kohatult ja banaalselt. Küll täiskasvanud naisterahvas juba teab, milline ta välja näeb.

Olen kohanud ka seda, et teepervel joostes lastakse mulle tihti autoroolist signaali. Enamik juhtudest ma olen veendunud, et tegu on võõra meesterahvaga. Kas see on ka mingit tüüpi tähelepanuavaldus? Mis mõte sellel on? Kui meeldiv kompliment teeb üldjuhul tuju rõõmsaks, siis igasugused vilistamised ja tuututamised on lihtsalt häirivad.

Sellest lähtuvalt eelistaksin ma pigem harva komplimentide osaliseks saada, mitte kaheldava väärtustega meelitussõnadega oma tuju rikkuda. Õigesti komplimente teha on oskus. 

Olen lisaks täheldanud, et mees, kes külvab oma kallima komplimentidega üle, pöörab sageli ka teistele vastassoo esindajatele rohkem tähelepanu, kui mitte öelda, et flirdib nendega. Mind isiklikult ajaks närvi, kui minu kaaslane iga seelikukandja kaunist soengut või võluvat huulevärvi kiidaks.

Ühiskonna normid

Ma nõustun Evelyn Mikomägiga, kes leiab, et eesti meeste reserveeritus ja tundetus võib tuleneda ühiskondlikest normidest ja arusaamadest. Leiduks palju viltuvaatjaid ja sositajaid, kui suur ja tugev mees lahinal nutma puhkeks.

Inimeste puhul ei saa valida, millist emotsiooni me neilt tahame. Kas pole silmakirjalik nõuda, et mees oma tundeid avaldaks ja kauneid meelitussõnu lausuks, samal ajal kui me tema negatiivsetest tundepuhangutest pigem osa saada ei tahaks?

Ühiskonnas kehtivad tõekspidamised puudutavad ka naisi. Vähem tähtis ei ole oskus komplimente vastu võtta. Vahel on mul mulje jäänud, et eesti naine tunneb end kohmetult, kui talle midagi ilusat lausutakse.

«Ah, mis nüüd mina,» või «See on vana kleit,» kostub just vanema põlvkonna naiste suust, justkui nad peaks end madalamaks kui muru mõtlema. Tegelikult võiks komplimendi tegijat lihtsalt napilt ja viisakalt tänada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles