Kui ma oleksin mees, siis armuksin temasse hetkega. Sest ta – Beatrice Fenice (41) on ürgnaiselik, salapärane, soe, ettearvamatu, mitmekülgne, andekas, ilus ja lihtsalt armas. Me räägime elust, lastest, tegemistest, tunnetamisest, kogemisest. Aga meestest mitte, kirjutab Marika Makarova terviseajakirja Üks augusti/septembrinumbris.
Muide, tema eesnime hääldatakse beatritše ja perenime fenitše – Eestimaal üsna eksootilised mõlemad? «Mu ema ootas poega, poiste nimedki olid tal olemas. Tüdrukute omi aga mitte ning traditsioonilised ei istunud talle kuidagi. Nimi oli aga vaja panna kuu aja jooksul. Ema oli päris hädas... kuni sattus raadiost kuulama saadet Dante Alighierist ja tema armastatud Beatricest.»
Kahe aasta jooksul Milanos elades kohtas Beatrice küll prantslannadest ja brasiillannadest nimekaime, ent mitte ühtegi itaallannat. «Beata te tähendab itaalia keeles «Ole sa õnnistatud!» Neil on sellesse nimesse selline omamoodi trepetnoje otnošenije,» poetab ta vene keeles.
Aga Fenice? Egiptlaste muinasjutulise imelinnu fööniksi itaaliakeelse nime võttis Beatrice kuus-seitse aastat tagasi isa perenime asemele. Ehkki oli viimast kandnud kogu elu, ei tundnud ta end sellega kooskõlas olevat. «Fööniksi müsteerium – tuhast ülestõusmine ja nullist alustamine – on mind tabanud korduvalt. Ning Beatrice Fenice kõlavad kenasti kokku.»
Šahrazad
Veel üks müsteerium on saatnud teda aastaid nii unenägudes kui ka ilmsi – kõrbemüsteerium. Aafrika, Maroko, Sahara... Ühelt külaliselt kunagi saadud koraani-lindistusi võib Beatrice kuulata eneseunustuseni. Islami püha raamatu retsiteerimise kõla ja rütm lihtsalt mõjuvad nii lummavalt...
Kolm aastat tagasi Tallinn Fashion Weekile tehtud kollektsiooni teema oli idamaine naine. See mõte lihtsalt tuli. Taustamuusikat otsides jõudis ta imeliste sufi meloodiateni...
Veidi hiljem võttis temaga ühendust üks Riia fotograaf. Pakkus modellile pildistamiseks kahte paika, liustikke või kõrbe Marokos. Beatrice valis kõhklematult viimase. Marokos polnud ta käinud. Kõrbes vaid korra – Iisraelis. Tangierist Põhja-Marokos sõitis tiim enam kui tuhande kilomeetri kaugusele riigi lääneserva Sahara kõrbesse, külakesse nimega Merzouga.
«Mul olid terve tee ihukarvad püsti... need linnad ja külad... need olid mulle tuttavad! Déjà vu oli totaalne. Saabusime Merzougasse öösel. Astusin liiva sisse, kuulasin vaikust, taevas siramas teemandisuurused tähed... Kogesin seal midagi erakordset. Kohalikud ütlesid, et olin seisnud silmitsi kõrbevaimuga. Ärasõidupäeval nutsin lohutamatult. See, mida ma seal tundsin, on kirjeldamatult võimas. Olin kodus!»
Tema, valgevene, poola, vene ja bessaraabia päritolu naine, tahaks kunagi teha DNA testi, et jõuda oma ürgsete juurteni. Maroko berberid peavad teda blondidest juustest hoolimata nii ehk naa omaks.
Mary Poppins
Teate ju küll toda lapsehoidjat, kes idatuulega tuli ja läänetuulega läks? Kui Beatricelt pärin, milline loodusnähtus talle meeldib, kuulen vastuseks: «Tuul. Tuulest loen ma tihti välja mingeid muudatusi ja uudiseid. Ja vihm. Ja äike. Küll aga ei meeldi mulle see sotšetanije, mis enamikul Eesti suvedel on... et ereda päikese käest nurga taha minnes võtab sind vastu külm tuul.»
Tallinnas Meriväljal kasvanuna olid tal «oma» mets, «oma» meri ja oma väike lilleaed, ehkki vanaisa muudkui korrutas vanaemale, et mis sotsialism see olgu, laps teeb endale mingi oma asja. Kui naabritel olid lilled, siis neil kartulid, tomatid ja köögiviljapeenrad. Ent kohustuslik aiatöö talle meeldis. Nii palju, kui seda teha sai.
Enamuse ajast veetis tüdruk haiglates ja sanatooriumides: kopsupõletikud, neurodermatiit, astma. Nahahädast tohterdas ta neiueas terveks üks ravitseja. Astma on tal küll endiselt, ent aina tervemaks muutuva Beatrice sõnul on tänapäeval sellega elada üsna kerge.
«Kõik need haigused, mis mul olnud, on ok. Aga see on tohutu katsumus vanematele. Mäletan ema ja vanaema unetuid öid ja pisaraid... See on kohutav, kui laps on haige. Mind ennast on väga õnnistatud, et nad mul kõik terved on.» Uma Sofia Grazia on kuuene, Balthazar-Serafim seitsmene, Simona 23 ja tema poeg Ramses kolmeaastane.
«Ema, ma tahan naabrite juurde,» lunib Uma mitmendat korda. Siis tormab pikkade juuste lehvides sisse Balthazar. Otsejoones ema kallistama. Kui teada saab, et suur ämblik, kelle Beatrice talle hommikul ühest kohvikust tõi, õue peale lahti on lastud, mossitab natuke, aga moe pärast. No talle meeldivad ämblikud, roomajad ja maod. Nii nagu Umale vesi.
Naisel on hea meel, et ta lapsed sellised «kreisid» on. Jah, väsitav on ja kohati tüütu ka ning keeruline on välja nuputada sedagi, kuidas saaks nii, et neid pidevalt keelama ei peaks. Sest see... Beatrice otsib sõnu... «Teeb lapsed kurvaks,» pahvab meid kuulama jäänud Balthazar. Taolised inimesed ei julge täiskasvanunagi midagi eriti ette võtta.
«Mis tähendab kogenud?» hüüab ta emotsionaalselt, kui teda kogenud lapsevanemaks nimetan. «Mul on kolm last – ja mis siis? Simona (keda sünnitades oli Beatrice 18) ikka ütleb, et ma olen parim ema ja ta armastab mind, aga iga laps vist armastab oma vanemaid.»
Ent nimed? Balthazari oodates pidi Beatrice raseduse ajast poole lamama. Nii ta siis uuriski raamatut vene nimedest. Leidis sealt Balthazari ja ka Serafimi, mille kohta üks tuttav küsis, kas ikka julged pojale nii võimsa nime panna. Aga need kõlasid kokku. Sofia Grazia oli olemas juba Milanos modellina töötamise ajast. Uma lihtsalt tuli kuskilt.
Alice Imedemaal
See, kuidas Balthazar maailma asjade üle arutleda või Uma joonistada oskab, üllatab Beatricet pidevalt, et kust see vägi pärit (aga te minge nAnOsse vaatama tema enda meisterlikku graafikat ja muud kunstiloomingut!). Ta usub, et igal inimesel on ainuomane maatriks, suur raamistik, millesse ta elu ja loomus on visandatud.
Kasvatus ja keskkond küll mõjutavad, ent... Teisalt jälle puudub tõestus, et asjad just nii on. Kindlalt oskab ta öelda vaid seda, et kahtleb paljude siiani kehtinud loosungite ja väärtuste paikapidavuses: «Olen viimasel ajal kogunud endasse infot ja arvan, et selles vallas, kuidas see maailm toimib, on meie arusaamine veel väga lapsekingades.»
Nähtamatu, pilditaguse maailma vastu hakkas ta huvi tundma lapsepõlves, võib-olla tänu unenägudele, mis tal siiani väga värvikad on. «Üldiselt ei näe ma unes seda reaalsust siin. Olen hoopis teises kohas ja ma pole kindel, kas see on planeet Maa. Ka olen ise hoopis teine ja mind ümbritsevad hoopis teised inimesed. Üliharva näen ma oma lähedasi. Mulle tundub, et unenäod on meie teine elu teises dimensioonis,» mõtiskleb ta.
Sellele sai naine kinnitust USA unenägude uurija Robert Mossi Tallinna seminaril. Uudiseks oli talle aga see, et unenägemine on tegelikult ülesärkamine, et unenägude nägemiseks pole vaja magama minna ning et puhata saab end välja ka öösel jupiti, mitte jutti magades. Kui endale öelda, et mulle piisab viiest tunnist, siis nii ongi. –
Selle nipi kavatsen ma küll järele proovida. Teisega – vabakslaskmisega – on sisu tundmata natsa keerulisem. «On teatud tehnikaid, mis aitavad viia mõtted ja assotsiatsiooniread niisuguse absurdini, et vabaned pingetest ja annad sellega oma sisemise ruumi uute lahenduste tulemiseks vabaks,» selgitab ta.
«Teine tehnika, mida ma natuke uurinud olen, põhineb teadmisel, et mõte loeb. Näiteks on joogas üks mudra, mis aitab rahuneda ja südamerütmi paika saada. Temast on abi aga isegi siis, kui sa seda mudrat teha ei saa, ent selle tegemise peale mõtled... Samas, äkki ei sünnigi mõtted meie peades, vaid tulevad hoopis «õhust», kus nad juba olemas on.»
Pocahontas
...Ja sageli ajame me ise oma elu keeruliseks ning stressame ebaolulise pärast. Indiaanlased on Beatricele näidanud, kuidas asjad leebelt paika võivad loksuda. Tema, ürgtark mees, tuleb ja istub vaikselt su kõrvale, ütleb paar lihtsat sõna... ning rahu voolab su sisse. Indiaanilaagrites on naine käinud kümmekond aastat.
Ei jätnud vahele isegi siis, kui Umat ootas. See on paik, kus saab end tavamaailmast välja lülitada, kõigest puhata, puhastuda ja oma sebimisi otsekui kõrvalt vaadata. Carlos Castaneda raamatute kaudu indiaani tseremooniate ja rituaalidega tuttavana oli tal esimesel korral põnev vaadata, kas kõik ikka on päriselt nii, nagu kirjutatud.
Paras eneseületamine ja -avastamine on see laager ka. Higistamistelgi kuumuses ja pimeduses on teda tabanud nii astma- kui ka hirmuhood. Katsumuseks on olnud suhtleminegi.
Tjah, parema meelega istuks Beatrice vaikselt nurgas, mitte ei räägiks, esineks, veenaks. Modelliagentuuri AgencyBeta juhi ja omanikuna tuleb tal seda teha siiski pidevalt.
Ohtralt suhtlemist on ka indiaanilaagris: tervitustseremoonial tutvud saja inimesega, vestlusringides pead teistega jagama oma tundeid ja mõtteid, koos punutakse unenäopüüdjaid ja õpitakse muud indiaani käsitööd.
Samas on ta öisel tipitseremoonial, mis nõuab karastunult hommikuni ärkvel püsimist ning iga meele ja ihurakuga osalemist, saanud kätte õige tunde ja endalegi üllatuseks solistina laulnud.
Marilyn Monroe
Öise tipitseremoonia hulka käib ka maisilehe sisse keeratud rituaalse tubaka suitsetamine. Tavatubakat ei ole Beatrice puutunud kümme aastat. Nüüd teeb küll taas, aga mitte poesuitsu, vaid isekeeratud puhast tubakat.
Ent astma? «Ma arvan, et kui teha suitsu lihtsalt niisama, toimib see ühtmoodi, kui aga protsessi teadvustades, siis teisiti. Muidugi, maitse, mis pärast suhu jääb, mulle ei meeldi, nii et kodus olles lähen pesen kohe hambad puhtaks,» naerab kaunitar.
«Tahan jõuda ka piibutõmbamiseni, sest selles on rituaali, protsessi ja mõtisklemist veel rohkem.»
Lõpetas ta suitsetamise päevapealt. Ateenas. Linnas, kus suitsetatakse meeletult ja kõikjal. Näiteks juuksurist lahkudes haisevad su juuksed nii, nagu oleksid klubist välja astunud. Kinos katkestatakse seanss poole peal ja tehakse suitsupaus. Kord hommikul haaras ta nagu ikka suitsu järele, mispeale pidi peaaegu ära minestama. Pilk peeglisse otsustas kõik!
– Ja alkohol? Olid sul temaga sõbrustades jubedad pohmellid? «Raske öelda. Ma jõin siis iga päev ega teadnudki täpselt, mis asi see pohmell on... Seejärel olin viis aastat absoluutselt ilma alkoholita. Ei söönud isegi komme ja magustoite, kus alkohol sees.»
– Loobusid päevapealt? «Jah, mul käivad paljud asjad nii,» kostab ta veini rüübates. Lõõgastumiseks vaatab nüüd hoopis filme. Pigem kodus kui kinos. Ning armastab oma hommikukohvi juua rahus ja vaikuses, sest «see paneb mu kokku».
Michelle Pfeiffer
Iluprotseduuridele 15-aastaselt kunstitudengitele ja kunstnikele modelliks olemisega alustanud naine oma aega ei raiska ja kosmeetikasalonge ei külasta. «Ma saan meigi- ja soengutegemisega tšahh-tšahh hakkama. Kui värvin end kauem kui 15 minutit, hakkab mul füüsiliselt paha.»
Hmm! Naine, kel mingeid saladuslikke ilurituaale pole, näeb ometi vapustavalt kaunis välja. Kas geenid? «Geenid jah,» kinnitab Beatrice ning arvab, et kui ta elaks ülimalt tervislikult, näeks ehk veelgi parem välja.
Üks erand siiski on – juuksur. Meie oma Michelle Pfeiffer – te kõrvutage mõnd heledapäise Beatrice ja Ameerika filmistaari fotot, sarnasus rabab – on kandnud peas vist küll kõiki vikerkaarevärve ning pikkusi kiilaspeast lopsakate kiharateni.
Juuksuri juures, kes tema soenguhullustega harjunud on, käib modell iga kolme nädala tagant ning püsib seal vaguralt paar-kolm tundi. Veel meeldib talle... kulmudeta nägu. «Noh, et kulmud on... ja kulmusid pole,» kõhistab ta ulakalt. «Vanasti võtsin ma kulmudelt värvi maha ja tegin nad näiteks... roosaks või punaseks. Nüüd saab lihtsamalt, kulmupliiatsiga.»
Et Beatrice on sündinud erinevate tähemärkide piirimail, kutsutakse teda astroloogias mutandiks. Inimeseks, kes pidevalt muutub. Sestap ei maksa tema meelest asjade ja olukordadega kunagi väga harjuda. Kõige traumaatilisem on, kui selgub, et need polegi nii, nagu sa arvanud oled.
Kui muutumistest veel rääkida, siis hakkas seni üsna trennikauge naine mullu sügisel sportima. Käis kord nädalas kickboxing'us, sest tahtis kedagi nüpeldada. Kuni hetkeni, mil üks daam Hiina astroloogia järgi vaatas, et tal on periood, kus füüsiliselt agressiivsed tegevused head pole.
Siis sattus endalegi ootamatult joogatrenni, mis talle üllatusena väga meeldima hakkas. Sellepärast, et paneb sisemuse tasakaalu ja toob ellu kindla rütmi – üks, hiljem kaks korda nädalas vahvas seltskonnas endaga tegelda.
Nigella Lawson
On ta katsetanud tervisliku toitumisegagi. Kunagi loobus viieks aastaks lihasöömisest. Mõnikord mõneks ajaks valgest: jahust, suhkrust, pastast, saiast, piimast. Praegu üritab mitte süüa ühtejutti suppi, praadi, magustoitu, vaid pidada söögikordade vahel hingetõmbepause. Veel on ta märganud, et vajab varasemaga võrreldes toitu hoopis vähem.
Kaks aastat tagasi avatud kodurestoranis nAnO Tallinna vanalinnas on Beatrice teha supid, salatid-kastmed, kala ja strooganov. Priit Kuusiku hooleks on liha, magustoidud, leiva- ja kookide küpsetamine, mis tal fantastiliselt välja kukub. Abiline Tanja – kes Beatrice palvel lastega, muide, ainult vene keeles räägib – on oivaline pirukameister. Toitu valmistatakse vaid värskest kraamist, igasugu kummalisi aineid ei lisata ning kõike tehakse südame ja tunnetusega...
Palun Beatricel unistada! Kui sul poleks absoluutselt mitte ühtegi piirangut, siis... Ta mõtleb pikalt: «Elaksin kuskil soojemas kohas... Joonistaksin... Õpiksin ära mingid minu jaoks kummalised asjad... Lastel oleks eraõpetaja... Vaataksin maailmas ringi... Aafrikas, ratsutaksin kuskil Mongoolias, kogeksin midagi totally teistsugust...»
Lahkumisel uurib ta: «Millal sa meile borši sööma tuled?» – «Varsti. Raudselt!»
+
Beatrice 11 tähtsat asja
Tähtis on see, et mitte ükski asi pole tähtis! Ma ei hakka siin üles loetlema, et tähtsad on: vanemad, lapsed, lähedased, sõbrad jne, sest see on iseenesestmõistetav:) + vesi, no sellest me nii-öelda suuremas osas koosneme, nii et raudselt, vesi on tähtis ja vahest tuleb seda juua... Muideks, meil nAnOs on üks parim vesi joomiseks üldse.
1) Aafrika – ja üleüldse loodus. Ütleks nii, et see mõjub mulle hästi, kuigi ma kunagi ei usu seda enne, kuni ma sinna satun:)
2) Unenäod – nendega on küll nii, et vahel pean end oma biokehaga update’ima, et kus reaalsuses ma nüüd ikka olen, mis on minu loodud ja mis mitte…
3) Muusika – sisuliselt ja põhimõtteliselt on see midagi vägagi jumalikku… ehk siis minu jaoks on see selline müstikavaldkond ja muidugi need inimesed, kes teevad muusikat, ehk siis muusikud…
4) Joonistamine – seda ma oskan… ja selle teadvustamine on mõnus… ja rahustab palju.
5) …Inimesed, erilised ja raamatud, erilised, kes ja mis mu ellu satuvad…
6) Vaikus – seda tahaks vahest kutsuda, karjuda välja. Ning mittevaikus – enamasti vajan, et uinuda…
7) Kogumispunkti nihutamine – smešenije totški sborki, pluss filoloogia, avardab mõnusalt.
8) Skeptitsism absoluutselt kõikide asjade suhtes – õnneks pole see mul kadunud kuskile ja on aidanud palju.
9) Mõned tõed – nagu näiteks, ära iial ütle iial, ära mõista kedagi hukka jne. Ma poleks kunagi uskunud, et üks päev teen endale tattoo poole selja peale, kuna ei tohi ju oma keha rikkuda… fuck that shit!
10) Head filmid, nagu näiteks sTalkeR jne, mis lasevad välja vabaks! ...mõneks ajaks kasvõi… seks ja mitte midagi tegemine.
11) Värsked ninad, käed ja jalad, kalad, maasikad ja tomatid – ehk siis kõik, mis mu tööga seotud on – nii kaua kui ma sellega tegelen, on seegi mulle väga tähtis!