Verinoorelt kahe lapse emaks saanud Veronika (nimi muudetud) (23) arvas pärast laste isast lahkuminekut, et tuleb vähemalt terve dekaad üksinduses veeta, kuid tegelikkuses ei vedanud aastatki välja. Üksiolemist ja nn kohtingute perioodi jagus üheksaks kuuks, siis tutvus ta oma praeguse elukaaslasega.
Kohtingutavad puuduvad
Kui ma nüüd aus olen, siis nii-öelda päris kohtingul ma vist polegi kunagi käinud. Selliselt, et (peaaegu) võõras mees kutsub välja õhtust sööma ja see kõik lõpeb ilusa suudluse või piinliku ärajooksmisega.
Ei teagi, kas asi Eestis või tänapäeva noortes, lihtsalt ei ole see klassikaline kohting meil väga veres. Vähemalt mina tean oma tutvusringkonnas vaid üht meest, kes reaalselt kutsub naisi kohtama, mitte ei suhelda ühes seltskonnas lootuses, et asi hakkab arenema.
Ma olin verinoor, kui ma lapsed sain, ja mitte eriti vanem, kui järsku üksikvanemaks jäin. Kuna see tuli ootamatult, oli ülesaamine parajalt raske ja nii olid mu esimesed kokkupuuted uute meestega peaasjalikult klubis tutvumine: kähku voodisse – kähku koju laste juurde.
Hoolimata sellest, et hakkasin ennast kui inimest ja kui naist järjest paremini avastama ning muutusin kaunimaks ja enesekindlamaks, ei tekkinud mul korrakski mõtet, et tahaksin päris suhet. Üle aastate esimest korda saabunud suur võõraste meeste tähelepanu ja aeg-ajalt füüsiliste vajaduste rahuldamine oli täiesti piisav.
Mõistvad (vana)vanemad
Mul vedas väga oma vanemate väga suure toetusega. Nemad võtsid heameelega lapsed enda juurde ja ütlesid, et mine lõbutse! Nad mõistsid mu noorust ja olukorda, kuhu olen sattunud, ning surusid mu tagasi sotsiaalsesse ellu. Olen neile selle eest jäägitult tänulik.
Olles olnud aastaid pühendunud kodukana, oli taas iseenda leidmine ja oma väärtuse avastamine paras vägitükk, kuid siiski äärmiselt huvitav protsess. Avastasin ja kujundasin oma stiili, oma välimuse, oma enesekindluse, huumorimeele ja flirtimisoskuse. Minust saigi justkui päris naine, mida mu suhte kammitsetuse juures varem kahjuks ei juhtunud.
Ja kui sa endale meeldid, meeldid ka teistele. Seetõttu sain tõepoolest väga palju tähelepanu. Suvalistele tuttavatele jätsin alati mainimata, et mul lapsed on, see ei puutunud asjasse. Eks sõbrannad tegid teinekord «nalja» ja sadasid mu sebimisprotsessile sisse, kiljudes, et mul on lapsed. Aga tegelikult ma ei mäleta kedagi, kes oleks selle peale minema kõndinud - võib-olla nad lihtsalt ei uskunud seda.
Millal rääkida lastest?
Esimene asisem suhtepojuke tekkis mul umbes pool aastat pärast lahkuminekut. Vahepeal olin ühe sõbraga pikemalt harrastanud suhet vaid füüsilisel tasandil, kuid kuna tema oli aastaid sõbrastaatuses olnud (ja on seda siiani), ei olnud lastel sugugi mitte hämming, kui nad teda külas nägid. Lapsed olid ju sellega harjunud ja ta oli tuttav «onu».
Too järgmine aga, mis ähvardas kasvada päris suhteks, oli juba hirmutavam. Ma ei tahtnud endast rääkida, ma ei tahtnud lapsi tutvustada... Noormees sai ise mu puiklemise peale aru, et ju mul on vist laps. Polnud ma ju tüüpiline meievanune tütarlaps, kes sai spontaanselt kinno minna või igal ajal telefonilegi vastata.
Aga minusse oli kinnistunud idee, et ma jäängi üksi - kes mind nende lastega ikka tahab? Ja seega ei andnud ma omalt poolt ka mitte kõige väiksematki panust selle suhte algatamisse. Ei pea vist mainimagi, et noormees pidas vastu napp kuu ning siis loobus.
Lõpp üheöösuhetele
Pärast seda läks elu samamoodi edasi, rahulik argieluline rütm, vürtsitatud väikeste väljaskäikudega. Kuid üheöösuheteks mul enam huvi polnud. See aeg oli otsa saanud. Ma olin oma enesekindluse tagasi saanud ning ei vajanud enam suvalisi käsi oma kehal. Siiski, ka suhet mitte.
Ühel üritusel hakkas mind aga huvitama vana tuttav, kes tundus ühtäkki tohutult põneva isiksusena. Kuna me teadsime teineteist aastaid - ta teadis mu lastest ja keerulisest lahkuminekust -, ei tekkinud mul siiski korrakski mõtet, et tema võiks olla minust kui naisest huvitatud. Meie esimene päris jutuajaminegi leidis aset teemal, kui raske või kerge on lapsi kasvatada.
Ühtäkki aga avastasin, et hakkan armuma. Korraldasin koosviibimisi, et temaga ühte seltskonda sattuda, sokutasin lapsi tihedamini nädalavahetusteks vanavanemate juurde, lootes temaga kokku põrgata.
Hirm tõsise suhte ees
Tugev hääl mu peas kinnitas ikka, et ma ei taha suhet, ent süda tuksus vaikselt vahele. Ja nii see juhtuski. Me leidsime teineteist. Vaikselt, targu ja rahulikult, hoopis teistmoodi, kui olin harjunud. Kuna ta algusest peale lastest teadis, tegi see asjad lihtsamaks.
Ta ei kutsunud mind välja, vaid tuli ise külla, salaja, ööpimeduses ja lahkus alati enne, kui lapsed ärkasid. Me võisime öö otsa üleval olla ja lobiseda, nii arvuti kaudu kui ka voodis lebades. Ta oli hoopis teistsugune kui mehed, kellega olin harjunud ja eks sellega ta mind ära võluski.
Kurameerimise periood oli imeline. Alguses oli tagantjärele naljakana tunduvaid, kuid tol hetkel jubedaid hetki, mil mu Härra Armukade eksmees ähvardas maha tappa minu, tema ja takkapihta lapsed, kui nad uue noormehega tuttavaks saavad. Seda juba perioodil, kui meie vahel veel polnudki midagi.
Mõtlesin omaette, et küll sellel tüübil peavad olema head närvid, kui teda ei peleta ei väikesed lapsed ega mõrvahimuline eksmees. Mina oleksin ammu jalga lasknud.
Lapsed on takistuseks?
Kuna ma pidasin iseenesest mõistetavaks, et lapsed on takistuseks ja hirmutavad iga mõistlikku inimest, üritasin neid võimalikult palju võrrandist välja jätta. Eelkõige muidugi seepärast, et mul puudus sellesse tekkivasse suhtesse usk, ja minust kindlasti ei saa üht neist emadest, kes aina uusi issisid koju tassivad. Me saime omaette väga hästi hakkama.
Aga ühel hommikul, kui oma uut silmarõõmu äratasin, et ta peab lahkuma, keeras ta teise külje ja ütles «ei». Enne, kui ma päris täpselt asjast aru sain, olid lapsed platsis, me sõime kõik koos hommikust ja... Ja nii ta läks.
Eks see algus oli raske ja ebalev, mõlemad raiusime kui rauda, et tõsist suhet ei taha. Mina üritasin säästa end ja lapsi ning isegi teda, tema üritas esimest korda lastega nii lähedalt kohtudes nendega harjuda...
Tasa ja targu
Taaskord tulid appi mu vanemad, kes viitsisid oma lapselastega palju tegeleda, nii et me saime siiski ka palju omaette olla ja käia, mitte vaid laste graafikust sõltuda. Tänapäeva maailmas on niisamagi raske suhteid toimivana hoida, saati siis veel pisikete põngerjatega, kes nõuavad maksimumi oma ema ajast. Kuid kuna mees sai algusest peale lastega hästi läbi ning võttis neid kui minuga kaasas käivat kingitust, mitte koormat, arenes suhe õiges tempos ja aina paremuse poole.
Arenes, kuni ühelt maalt said justkui kogemata meist elukaaslased ja mehest mu lastele isa. Eks ta seda oli omal moel juba enne kokkukolimist.
Tagantjärele on muidugi naljakas mõelda, kuidas plaanisin dekaadi uhkes üksinduses veeta, aga ei venitanud aastatki välja. Ja valisin mehe, kellega pikka aega teineteisele kinnitasime, et meist ei saa nagunii midagi. Aga võib-olla just seepärast saigi?
Võib-olla oli see õigete asjade kokkulangevus. Äkki ma sisimas siiski olin valmis kedagi teist enda kõrvale laskma, kuigi ei tahtnud seda endale tunnistada? Kes teab. Tean vaid seda, et juba aastaid on see suhe imeliselt hästi toiminud.
Minu lugu on heaks tõestuseks mulle endale ja teistele, et tegelikult ei ole lapsed mingi takistus. Õiget meest nad ei peleta, isegi siis, kui naine väga üritab. Tänapäeva maailmas on pagasita inimesi vähe ning oluline on vaid see, kuidas suhtutakse. Raske on nagunii, lastega ja lasteta, aga õige asi on pingutamist väärt.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Veronika saab kingituseks The Body Shopi dušigeeli Earth Lovers Lemon&Thyme.