Olen kolme lapse ema, kes aastaid tagasi lahutas abielu, ja olen siiani pidanud elama armastuse ja turvatundeta, kirjutab 24-aastane Kairit (nimi muudetud). Kui tekibki midagi tõsisemat, on kohe platsis kangekaelne «aga», mis tõmbab võimalikule suhtele juba eos kriipsu peale.
Hetkel olen ma meeletult suure dilemma ees, kuna ma tunnen tõeliselt suurt armastust ja tean, et seda tunneb ka see kõige kallim, aga jälle tekkis see AGA, mis arvatavasti purustab sellegi ilusa, mis meie vahel on.
Me räägime alati kõigest, me teame, mida teine tunneb või mõtleb, me oleme hingesugulased. Ühesõnaga on meil kõik, mis peaks olema ühes suhtes - need tunded ja soovid -, kuid seda häirib see AGA.
Kas lõpetada kõik see ilus ise või oodata, kuni tema seda teeb, samas teades, et see AGA jääb varjutama seda suhet ja see lõppeks varem või hiljem?
Lapsed on teadagi kõige kallimad, kes naisel on, aga kas meestel on tõesti nii raske leppida sellega, et järelikult nad käivad selle armastatuga kaasa?
Siinkohal tekib see aastaid tagasi tunda saadud tunne ja mõte, et võib-olla polegi vaja kellelegi oma südant avama hakata. Elad oma lastega ja ei saa haiget. Sa tead, kuidas kõik on, ja võid kindel olla, et lapsed armastavad sind kindlasti. Mis siis, et teisiti, aga vähemalt armastavad ja tõesti ka vajavad sind. Lepid lihtsalt sellega, et sinu elus puudubki turvatunne ja see mehelik lähedus, mida naine tegelikult vajaks...
Mind huvitab väga, mis toimub teiste üksikemade tunnetemaailmas. Kuidas saadakse hakkama armastuse otsingutega, pidevalt selle AGA otsa põrkudes?
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Kairit saab Avoni kauakestva ripsmetuši.