Kui on õnnelik suhe, siis pole vaja karta oma kaaslase flirdiharjumusi ega lõpetada uute inimestega tutvumist üksnes selle tõttu, et nad võivad valest soost olla, kirjutab lugeja Kristel.
Lugeja kirjutab: suhet tuleb mõistusega võtta
9. august 2011, 11:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Flirtimise teema juures tundutakse keskenduvat küsimusele, mis täpselt on püsisuhe. Selle teema jätan mina kõrvale, sest minu jaoks on see selge olnud algusest peale: kui mõlemad pooled on teadlikud, et see on suhe, mitte lihtne kurameerimine, siis on suhe ja punkt. Olgu ta siis kestnud kolm päeva või kolmkümmend aastat. Minu jaoks on tähtsam küsimus, et mis täpselt on flirt?
Konsulteerides eesti keele selgitava sõnaraamatuga saan teada, et flirdi definitsioon on armumäng; mänglev, koketeeriv kuramaaž. Ehk ühesõnaga ei saa eriti midagi selgemaks. Võib kasutada alati toimivat arvamust, et kõik inimesed on erinevad ja ka flirt tähendab igaühe jaoks midagi erinevat. Lähtume siis sellest.
Ühes äärmuses on inimesed, kelle jaoks on flirt juba vastassoo (või sama soo) esindaja hindava pilguga vaatamine, teises aga need, kelle jaoks ka ilma tunneteta seks käib veel flirdi alla. Mina tavainimesena olen umbes keskel, piirid on minugi jaoks hägused, aga olemas.
Praeguse seisuga olen oma elu teises tõsisemas suhtes, millel jookseb teine õnnelik aasta. Võib öelda, et pole enam verisulis, aga ka mitte midagi, mille üle imestama peaks. Me mõlemad vaatame tänavatel teisi inimesi, vahel ka koos, sest me mõlemad hindame ilusaid naisi.
Sõpru on meil palju ja loo teeb huvitavaks tõik, et minu parimad sõbrad on mehed ja temal omakorda on päris arvukalt naissoost sõpru. Minu jaoks on see täiesti loomulik, et oma sõpradega suheldes heidame me nalja, ka siivutut, samuti on meeste kallistamine tavapärane. Samamoodi on ka mehel ja ma ei näe probleemi selles, kui ta kallistab oma sõbrannasid või kiidab neid, kui nad näevad head välja.
Kas see tähendab, et kallistamine ja teiste kiitmine ei ole minu jaoks flirt? Mul ei ole sellele ühest vastust, sest ma ei ole kunagi teadlikult flirtinud. Ma olen sõbralik - tavaliselt valimatult sõbralik kõikidega -, kuid see on viinud päris mitmete salvavate kommentaarideni ja üsna mitmete lähedaste sõprade tüdruksõbrad on minust endale alguses koleda pildi maalinud, kuni lõpuks mõistavad, et ma olen lihtsalt avatum, kui tavaliselt harjunud ollakse.
Kummaline on see, et kallistamisega mul probleemi ei ole, aga ma ei taluks kohe kindlasti seda, kui mu teine pool hoiaks kellegi teisega käest kinni või läheks kaugemale. Ilmselt sealt jooksebki minu isiklik piir. Talun rohkem kui mõned ja tunduvalt vähem kui teised.
Kui tulla esitatud küsimuse juurde, kas püsisuhtes võib flirtida või mitte, siis sellele vastaks ma ainult, et see on täiesti usalduse küsimus. Sel aastal jätsin ma oma kaaslase Eestisse, et ise kolmeks kuuks teise Euroopa otsa tööle tulla, ning ma olen ainult rõõmus, kui ta oma suve naudib. Ilmselt kuuluvad sinna ka vestlused tuttavate ja võõraste naistega ning ilmselt ka kallistused.
Samamoodi ka minul - keegi ei saa ju oodata, et ma kolm kuud ühegi mehega ei vestleks. Suhet tuleb lihtsalt mõistusega võtta. Kui on õnnelik suhe, ei ole vaja karta oma kaaslase flirdiharjumusi ega lõpetada uute inimestega tutvumist, ammugi mitte hüljata vanu sõpru lihtsalt seetõttu, et nad võivad valest soost olla.