Kui palju me kasutame päevas sõna «peab»? Peab tegema, peab arutama, peab minema, peab müüma, peab üles tõusma jne. Lõputu hulk asju, mida peab tegema, kirjutab eneseteostuse keskus novi.ee.
Pean, võin või tahan?
8. august 2011, 17:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap tead enda kogemustest, et esimene puhkusenädal möödub aklimatiseerudes, tekivad võõrutusnähud. Tundub, et ikka peab midagi tegema, aga ei tea, mida.
Nii asendad ühe «peab» teistega: koristamise, aia- või remonditöödega. Või hoopis «peame-puhkusest-maksimumi-võtma»-tegevustega.
Aga kes ütles, et peab? Või mida täpselt peab, mis kohustus tegelikult on ühe «peab tegema» taga? Võiks ju arvata, et näiteks juhtidel on suurem vabadus otsustada ja valida, aga arvestades seda, et paljude juhtide sõnavaras on «peab» oma kindla koha leidnud, siis näib, et see päris nii ei ole. Ka väikeettevõtja, kellel pole ei alluvaid ega ülemusi, võib oma päeva tunnetada täpselt samamoodi - kohustuste jadana.
Mida üks näiliselt süütu «peab» sinuga teeb? Kui teed midagi, mida pead, siis selle tegevuse tulemus ei ole sinu, sa teed seda kellelegi teisele. Selles tegevuses on pinge ja selles ei ole sinu tahte jõudu ega energiat. Inimene, kes «peab», ei tunneta, et tal on valikuvõimalus (kuigi kõik on ju tema enda valikute tulemus), üha rohkem võib süveneda orav-rattas või vangi tunne.
Ühe väikese ja lihtsa muutuse võid teha kohe: mõelda oma eelseisvale päevale või nädalale ja kirjutada üles, mida sa tahad teha, mida sa võid teha ja mida sa tõesti pead tegema.
Paljud asjad, millega käib kaasas kohustuse tunne, on tegelikult «võin» või «tahan» kategoorias: tahan lastega tegelda, võin trenni minna, tahan pakkumise valmis teha jne. Selline lähenemine teeb pildi eelolevast päevast või nädalast hoopis rõõmsamaks ja sa mõistad, kui palju on sinu enda kätes.
Selline läbimõtlemine aitab ka mõtestatumalt tegutseda, võtta aega vajalike tegevuste jaoks ning lõpetada nende asjade tegemine, mida sa tegelikult ei taha. Mõtlemise kõrval tuleks kontrollida ka oma kõnepruuki ja püüda kasutada sõna «pean» nii harva kui võimalik.
Siinkohal tasub pöörata tähelepanu sellele, et ka üldises eluplaanis on küsimus: «Mida ma tahan teha?» märksa parem kui lihtsalt: «Mida ma tahan?». Inimesed mõtlevad tihti tulemuse kategoorias – tahan, et mul oleks ilus maja, oleksin edukas, tunnustatud jms.
Ja nii minnakse suunas, mis tundub kõige paremini eesmärgiga sobivat, aga igapäevased tegevused, mis sellega kaasas käivad, võivad olla tüütud, meile täiesti sobimatud ja suuri pingeid tekitavad. Lisaks veel asjaolu, et sellised eesmärgid ei pruugi üldse olla meie tegelikud soovid, vaid oleme need ümbritsevast keskkonnast üles noppinud ja omaks võtnud.
Elu on hoopis toredam, kui hommikul ärgates ei näe sa kohustusi, vaid hakkad tegelema sellega, mida oled ise valinud ning millest tunned rõõmu ja rahulolu!