Oma kaaslane võib ju igapäevaselt kiita ja taevani tõsta, kuid pikka aega koos elades muutuvad need laused juba tuttavateks ja siis on hea kuulda vahelduseks kellegi teise meelitusi. Pahatihti ununevad sellised pisikesed armsad õrnused hallis argipäevas ära, hea kui voodiski kohtutakse, kirjutab Krissu.
Kõigepealt tahaksin teada, millist suhet saab nimetada püsisuhteks. Mõni räägib juba oma kuu aega tagasi leitud kaaslasest kui mehest või naisest. Siis on selge, et armastus või siis õigemini armumine on alles puhkenud ja silmi, kõrvu, nina ja suud kellelegi teisele ei jätku. On usk, et elataksegi nüüd täpselt niimoodi igavesti ja õnnelikult. Kas see on püsisuhe?
Võrdluseks võtaksin siis umbes kümme aastat koos elanud paari, kes ei ela pelgalt teadmisega, et tore on koos olla ja laseme aga teise sama palju aastaid otsa. Sellel paaril on seljataga ühised rõõmud, mured ja kindlasti ka pettumused ning andeksandmised.
Ei elata naiivses lootuses, et kumbki kedagi teist ei vaata ega pole kunagi seda teinud või teha tahtnud. Ometi on usaldus! Ja justnimelt see usaldus määrabki minu arvates ära selle, kas püsisuhtes olles tohib flirtida või mitte.
Kui on olemas kindlustunne, et see kõik on vaid väike lõbu ja süütu flirt, siis miks mitte. Jah, oma kaaslane võib ju igapäevaselt kiita ja taevani tõsta, kuid pikka aega koos elades muutuvad need kuuldud laused juba tuttavateks ning, olgem ausad, nii võib igav hakata.
Ja siis on hea kuulda vahelduseks kellegi kolmanda arvamust selle kohta, et sa näed väga kena välja, see kleit sobib sulle, sul on ilus naeratus ja nii edasi.
Niisamuti meeldib ka meestele, kui neid kiidetakse. Pahatihti ununevad sellised pisikesed armsad õrnused igapäevases hallis argipäevas ära - tööl on kiire, kodus on kiire ja üldse on kõigil kogu aeg nii kiire, et hea, kui voodiski kohtutakse.
Siis pole ju patt, kui mees või naine kiidab endale meelepärast inimest. Sellega võib kaasa minna täpselt nii kaugele, et võid mõelda: «Ma teeksin seda ka siis, kui mu kaaslane oleks kõrval, sest see pole petmine ega patt.»
Kui aga tulevad pähe juba muud mõtted, mida kõike võiks teha ja nii edasi, siis peaks ehk hoo maha võtma, sest piir süütu flirdi ja petmise vahel võib olla õhkõrn. Ma olen juba pool aastat vallaline, seljataga seitse aastat kestnud püsisuhe. Nii nagu ajad muutuvad, muutusid ka tunded, aga ma võin uhkusega öelda, et väljusin nii-öelda puhta lehena.
Ma ei julgenud kellegiga flirtimisest isegi mõelda mitte, sest armukadeda inimesega koos olles seda endale lubada ei saa. Siis on patt isegi see, kui keegi teine julgeb öelda, et ma olen armas - ikka oled süüdi. Ja üldse, kus maalt lõppeb süütu flirt ja algab petmine? Mina, kes ma olen tohutult suur suhtleja ja armastan endale kalleid inimesi kallistada, ei pea ka süütut musi petmiseks.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.
Krissu, ole hea ja võta meiega naine@postimees.ee aadressil kirjutades ühendust auhinna osas!