Öeldakse, et igaüks on oma saatusesepp ja õnnevalaja. Paraku toimuvad elus sündmused, mida me ealeski ette näha ei oska ja millesse meid sunniviisiliselt kaasa kistakse. Saatesarja «Minu imeline elu» tänases episoodis rääkis oma loo pensionär Illi, kellele saatus pidevalt kaikaid kodaratesse viskas.
Meedik Illi on elanud väga keerulist elu ja juba pisikese plikatirtsuna sunniviisiliselt kodumaalt lahkunud. Illi isa oli endine Eesti Vabariigi kõrgem ohvitser, kes teenis tollal leiba hoopis kooliõpetajana ning Nõukogude Liidu ees hirmu ei tundnud, kuigi oleks pidanud.
«Ema ütles isale, kas me ei peaks peitu minema, et selline kõlakas on liikvel, et inimesi ära viiakse. Isa vastas seepeale, et meid ei puutu mitte keegi, ma olen ju endine ohvitser» meenutas Illi ja lisas, et samal õhtul tuldigi neid ära viima.
Naise sõnul viidi neid viimasel hetkel ära, äärepealt oleks pääsenud. «Meid kupatati vagunisse, löödi selja tagant uks kinni, isa jäi välja. Rohkem pole teda näinud. See nukk, mis mulle kingiti, jäi isa põue ja sõitis temaga kaasa,» jutustas Illi.
Illi isa lasti 1942. aastal riigireetmise eest maha. «Missugust riiki mu isa reetis – seda ma siiamaani ei tea. Ei Vene ega Eesti riiki pole tema reetnud,» mõtiskles Illi.
Elu Kirovi oblastis ei olnud kergete killast: meditsiiniharidusega ema läks rasket metsatööd tegema. Palkide koorimine, puude langetamine, talviti lume rookimine, et saaks puid välja vedada – need olid Illi sõnul igapäevased tööd.
Illi hakkas ka ise üsna varakult metsas abiks käima ja seal ringi roomavad suured mustad ussid teda ei häirinud. Ringi hulkumas olid ka hundikarjad, kes ühe koera maha murdsid. Illi elas Kirovis viis aastat.
Eestisse tagasi tulles õnnestus naisel kodumaal vaid mõned aastad elada. Varsti arreteeriti Illi väidetavate põgenemisplaanide pärast ja pandi pooleks aastaks Patarei vanglasse istuma.
Pärast vanglast vabanemist ei osanud naine uneski karta, et kõige hullem alles ees ootab – sõit Siberisse. «Meid viidi Lasnamäe nõlvale ja saadeti rivi korras Ülemistele, kus loomavagunid juba ootamas olid. Sõitsime kaks nädalat,» meenutas naine üht elu õnnetuimat päeva.
«Meid pandi suurtesse presenttelkidesse. Sügisel läks nii külmaks, et juuksed külmusid telgiseina külge kinni. Töö oli kahes vahetuses – päeval ja ööl, 12 tundi järjest,» jutustas Illi.
Laeva lossimisel sattus õbluke tüdruk ükskord viljakottide vastuvõtmisel naerualuseks: «Mulle visati kott selga ja kukkusin maha. Ma olin viljakoti all lai nagu lutikas, mille üle need platnoid naerma hakkasid.»
Illi veetis oma elu jooksul viisteist aastat Venemaa avarustes. Pärast teistkordset koju saabumist alustas Illi Nõmme haiglas oma arstikarjääri. Meditsiinilise hariduse sai naine just Venemaal olles.
«Teha oskasin ma absoluutselt kõike. Me olime koolitatud iseseisvaks tööks kuskil külakolkas, kus me olime igal erialal arstid,» nentis Illi, kes on oma mälestused ka kirja pannud.