Kes meist ei oleks näinud kõrbenud präänikusarnaseid inimesi võidukalt end kaaskodanikega võrdlemas. Kas ikka tasub oma uhke pruuni jume üle uhkust tunda või oleks vaja hoopis psühhoterapeudi poole pöörduda? Ajakirjas Psühholoogia Sinule räägib oma loo Maire, kelle jaoks täiusliku jume saamine on eluküsimus.
Maire (39) on alati hoolitsetud välimust pidanud üheks kõige olulisemaks asjaks oma elus. Solaariumis hakkas ta käima umbes 20-aastasena, kohe kui selline kunstpäevitus Eestis kättesaadavaks muutus. Esialgu käis ta seal kord-paar suve hakul, et saada juba enne randa minekut nahale kerge jume. Praegu käib ta solaariumis kord-paar nädalas ja seda aasta läbi.
Niipea kui varakevadine ilm vähegi võimaldab, läheb Maire jahedust trotsides kohe rõdule esimesi päikesekiiri püüdma. Kui hommikul päike sirab, on Mairel esimene mõte – kas ta ikka jõuab piisavalt päevitada. Ta planeerib alati täpselt, kui pikalt ja kuhu ta päikest võtab ning muretseb pidevalt, et ega ometi päike enne ära ei lähe, kui kogu programm täidetud.
Täiusliku jume saamine on Maire jaoks eluküsimus. Oma nädalaplaani tegemisel alustab Maire alati päevitamise planeerimisest ja alles siis kavandab muid toimetusi. «Kui alguses oli eesmärk päikest võtta, et jumekas olla, siis nüüd on muutunud mulle kõige olulisemaks see, kuidas teistest pruunim olla. Kõige hirmutavam tundub mulle, et võin jääda heledaks või et päevitus kulub maha,» tunnistab Maire.
Maire sõnul ei ole sõbrad talle liiga pruuni naha pärast märkusi teinud, pigem märkavad: «Oi, kui pruun sa oled!» Päikeselembene naine tunnistab, et see tõstab alati ta tuju, sest mõjub tunnustuse ja kiitusena. Kõrvalseisjale aga tundub Maire väga tume nahk tema blondi peaga võrreldes veidra ja vanemana.
Maire arvates on ta nahk jätkuvalt liiga hele. Ta usub, et hele (tema enda sõnul sinakashall luitunud nahk, kust veresooned jälgilt välja paistavad) nahk on tõeliselt eemaletõukav. Ehkki Maire teab, et ülemäärane päevitamine on tervisele kahjulik, ei raatsi ta ometi päevitamisest loobuda. Nahavähk teda ei hirmuta.
Päike on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest annab meile nii vajalikku D-vitamiini ja energiat, teisest küljest aga võib liigne päikesenautimine inimese hukutada. Psühholoog, psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus hoiatas, et ülemäärasest päevitamisest võib saada väga tõsine ja tervisele ohtlik probleem.
Ülemäärase päevitamise peamiseks põhjuseks peetakse psühhoterapeudi sõnul sõltuvusprobleemi või moonutatud kehataju, mis äärmuslikult võib võtta ka düsmorfofoobia kuju. Düsmorfofoobia näol on tegemist psüühika- ja käitumishäirega, mida iseloomustab pidev muretsemine ja kinnisidee oma välimuse mõnest (kujuteldavast) puudusest, selgitas Kalaus.
Loe pikemalt päevitamissõltuvusest ja selle ohtudest ning Katri-Evelin Kalausi soovitustest probleemist vabanemiseks ajakirja Psühholoogia Sinule juulinumbrist.