João Lopes Marques: lantimistempliks diskosaal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
João Lopes Marques
João Lopes Marques Foto: Erakogu

Olgem ausad, 70 protsenti inimestest, kes diskol käivad, teevad seda uute tutvuste nimel. Et tantsida? Võib-olla ka seda, aga põhieesmärk on ikka kedagi rajalt maha võtta.

Sissepääsutasu on omamoodi investeering – enamasti võrdeline külastataval ööturul saadaoleva liha kvaliteediga. Nimetatud number on loomulikult jäme ümardus, aga ma julgen pakkuda, et meestest 70 protsendil on diskoõhtu sihiks mõni kena neiu enda juurde (voodisse) saada.

See ei ole lihtne ülesanne, nagu ehk teate. Meeste vaatenurgast teevad naised selle keerulisemaks, kui vaja. Mõttetult keeruliseks. Ja see on üks põhjustest, miks on oluline valida õige klubi. Arvesse tuleb võtta erinevaid aspekte ja võimalikke komplikatsioone (inimesed on ennekõike ratsionaalsed ja alles seejärel irratsionaalsed olendid):

  1. «Magnus, oled sa ikka kindel, et seal on ilusaid tüdrukuid?»
  2. «Vabandust, Priit, aga ma ei kavatse küll 10 euri maksta, et kuhugi välismaalasi täis pakitud kluppi sisse saada.»
  3. «Kuulge, see DJ pole siin küll midagi väärt!»
  4. «Usu mind, seal käib liiga noor/vana rahvas…»
  5. «Kunagi oli see, jah, hea koht, aga praegu on see paksult venelasi/eestlasi täis…»

Ja ma võiksin jätkata. Isegi nii väikeses pealinnas nagu Tallinn, on valikuvõimalusi piisavalt: Kuku klubist Vabangani (ja nad asuvad üksteisele geograafiliselt nii lähedal). Venusest Hollywoodi ja Apolloni.

Aga ikka kipume me oma tavapärase valiku juurde jääma, lootes korralikku jahti ja saaki. Vähemalt 1970ndatest alates on meil kombeks arvata, et diskosaal on lantimistempel, kust kaaslast leida on kõige lihtsam. Või elu armastust. Või üheööpartnerit . Diskoteek on kiirkohtingukoht, kus juhtub igasuguseid toredaid (ja vähem toredaid) asju.

Emotsiooniteaduse gurud räägivad, et alguses on vaja soojendust. Kui aga saps juba sees, on paras aeg – sest väljas käimine ei ole tänapäeval odav lõbu – oma loomalike õiguste eest võitlema asuda. Enamasti võimalusi jagub – sest ka paljud naised tulevad välja oma romantikanälga rahuldama.

Sellest hoolimata ei ole see muidugi iga mehe jaoks kerge ülesanne. Eriti kui sa pole kuus kuud (või aastat) naist suudelnud ja oled unustanud, mis tunne on teist inimest puudutada. Sellisel juhul pole lihtne kellelgi – ei mehel endal ega ka tema sõpradel (kui neid on), eriti aga tema lähedusse sattuvatel tütarlastel.

Meeleheitel inimesel võivad juhuslikugi silmside peale obsessiivsed mõtted tekkida. Ta sukeldub postindustriaalse ajastu mitteverbaalsetesse klubirituaalidesse ning pärast kolmandat õlut – kangemat kraami arvestamata – võtab ta julguse kokku ja teeb esimese sammu. Määrava.

Ta kas hakkab oma sihtmärgi pilku püüdes tema ees tantsima või tutvustab ennast. Või teeb mõlemat. Korraga. Seejärel tahab ta neiule joogi osta. Siis veel ühe. Ja veel mõne… Eesmärgiks? Meie, mehed, arvame, et svipsis tüdrukud saab lihtsamini käima (olgugi et tegelikult ei vasta see tõele).

Kallis lugeja, on saabunud hetk, mil meie mees unistab end John Travoltaks ja võtab ette halekohmakad tantsumanöövrid. Tütarlaps on tema poole juba arvatavasti seljaga, tema aga on ikka veel edus kindel. Ta usub siiralt, et varsti, väga varsti, on ta välja teeninud eheda prantsuse suudluse – kohe, kui ta tüdrukule veel ainult mõne kokteili välja teeb.

Ta on kindel, et see tütarlaps on tal käes. Pinge kasvab samas tempos ärevusega. See seksikas tüdruk oli tema viimase poole aasta suurim lootus. Kusjuures rinnakas… Pagan, tal läks ju juba nii hästi…

Kuid on juba hilja: tütarlaps on otsustanud teda vältida ja mitte ainult sellepärast, et see mees käitub naeruväärselt ja nii nagu kuuluks ta temale. Käitub nagu pärdik. Tüdrukul on oma sõbrannade ees juba häbi ja nad liiguvad «Seksi ja linna» kuulsa neliku kombel baarileti taha jalga kõlgutama. Komistades kogemata – absoluutselt kogemata – otsa kenale noormehele. Kes on elegantne. Tsiviliseeritud.

Neid tõmbas mehe poole tema enesekindlus.

SOS – jahiala reegleid rikutakse! Diskosaalis on inimene, kes ei tunnista kaotust. Meie mees tahab teistele selgeks teha, et tema nägi seda tütarlast esimesena. Jah, meie meeleheitel mees on ebameeldivalt pealetükkiv ja võib karta, et ta käitumine muutub kohe-kohe vägivaldseks. Loodame siiski, et mitte.

Loodame, et see teine tüüp on intelligentsem ja kainem. Kui ta on enam-vähem normaalne inimene – Eesti tšempion või mitte -, mõistab ta teise frustratsiooni. Ja tunneb talle kaasa. Ta saab aru, et vahel mehed peegeldavad teineteist.

Jälle see soorollide taak? Ei, mitte päris. Lihtsurelikul mehel on lihtsalt raske frustratsioonist jagu saada. Lootuse kaotamisega leppida. Ja see tõsiasi on hullem kui klišee, et naine tajub meest ka kümne kilomeetri kauguselt.

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis». (Eesti Ekspressi Kirjastus.)

Tõlkinud Teve Floren

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles