Kaheksandale sportimisnädalale, mis tuleb mööda saata maal, tõttan vastu entusiastlikult. Kaasa võetud rattapump aga ei võlu maal olevat ratast juppidest kokku, lähimast linnast ostetud hüppenöör ei kutsu rohkem kui sada korda hüppama ja tõeliselt suvised päevad ei kutsu kuidagi jooksma. Linna naastes on tükk tegu, et sundida end klubisse minema.
Maal veedetud puhkusenädalal vaatan küll sellise pilguga ringi, et mida annaks sportimise mõttes teha, ent peaasjalikult piirdub liikumine lastega järve äärde ja tagasi jalutamise ning maasikate noppimisega.
Mäletan, et olen lugenud soovitusi, kuidas peenarde vahel nii muu seas teha harjutusi, kuid kui peenra vahel on kaasas ka vähemalt üks kahest lapsest, keda magusaid marju korjates tuleb sama ajal hallata ja valvata, siis ei tule see kõne allagi.
Ühel päeval randa minnes on pikk puust tool miskipärast otsapidi vette taritud. Olin juba proovinud, et ideaalne stepiharjutuste tool, ainult et niisama ei tihka jalgu vibutada, pealegi tuleb rannas ennekõike lapsi jälgida. Veel paarkümmend aastat tagasi uhke väikerand on tänaseks täiesti kokku kuivanud ja see väike tükike, mis alles jäänud, on täiesti meie päralt.
Haaran käest nooremal piigal ja jookseme rõõmsalt mööda rannajoont edasi-tagasi, siis pingile üles ja alla – seda kõike vees. Spordiks seda ei nimetaks, aga vahva oli meil mõlemal. Hiljem katsun teha poolkükke, jällegi nii muu seas, kui lapsi klassikalistel rauast ja puust kiikedel võimalikult sünkroonis kiigutan.
Jooksuring ümber küla
Mainitud nädala saavutuseks pean jooksu ümber küla. Enne teostuseni jõudmist ühel lõunal, kui lapsed magavad ja ilm tavalisest vilum, olen jõudnud mängida mõttega minna jooksma varahommikul hiljemalt poole kaheksa paiku, enne kui lapsed ärkavad.
Endale ütlen, et tegu jääb selle taha, et ei soovi vanavanemaid ootamatustega üllatada – äkki ärkavad lapsed ehmudes ja kisades üles? –, kuid tegelikult ei tea ma oma lähemast tutvusringkonnast vist kedagi, kes end hommikul jooksma ajaks, ammuks see siis mina võiksin olla. Ehkki, mõttel on jumet.
Panen stopperi mobiiltelefonil käima, hiilin majast õue ja õuest küla peale. Kolme minutiga olen rannas ja tunnen seda tüütut ja ebameeldivat tunnet, mida kooli krosside ajal. Mõistan, miks mulle see jooksmine pole ikka üldse meeldinud. Kolm minutit on ju aga naljategemine ja nii vähendan veidi tempot ning püüan meelde tuletada rütmi, mis jooksulindil klubis kogetud.
Teen külale praktiliselt ringi peale ja ikka on minuteid nadisti. Keeran väljasurnud külapoe juurest otsa ringi ja tulen teistpidi tagasi. Kokku saab tubli veerand tundi jooksu ning põõsa varjus teen sääskedega võideldes ka mõned bodybalance'ilikumad harjutused ja venitused. Järgmisel päeval tunnen jalgades kerget surinat – ehk siis midagi ikka mõjus ka. Sellega panen katsetele punkti.
Kõike seda tehes leian end mõttelt, et miks ma seda teen. Kas soovin endale midagi tõestada või kellelegi teisele? Kui viimane variant, siis pole ilmselt häid tulemusi oodata. Aga milliseid tulemusi ma siis ootan? Hea enesetunne? Tasakaalukam olek? Kehakaal? Saavutusvajadus?
Nende küsimustega alustan üheksandat nädalat, olles tagasi linnas. Tunnen, kuidas sooviksin käiku spordiklubisse aina edasi lükata, laskudes seejuures aina sügavamale mugavustsooni ja vabanduse taha, et kahe lapse kõrvalt selle aja leidmine on imeraske. Ja ilmad on jätkuvalt kuumad ...
Taasavastatud pilates
Mingil põhjusel hüppan esmaspäeva (4. juulil) hilisõhtul aga ratta selga ja teen vähemalt pooletunnise tiiru lähikonnas. Teisipäeval (5. juulil) lähen praktiliset plaanimata pilates'esse. Viimaseid päevi enne kõiksugu regatte kodus viibiv mees saabub lihtsalt kenasti pool tundi enne seda treeningut ja on igati valmis lapsi vaatama. Panen kümne minutiga trenniasjad kokku ja hüppan sadulasse.
Pärast pausi trennis tundub pilates tõelise pingutusena – pilates, mis esimesel korral, päev pärast hoogsat bodycombat'it tundus aeglaste venituste ja liigutustega kui unelemine.
Avaharjutus, kus käsi tuleb hoida õlgade kõrgusel, neid ühele ja teisele poole viia, paneb endamisi oigama, et kuidas ma ülejäänud tunni veel vastu pean, kui lihtsalt seista ei jaksa, käed õlgade kõrgusel laiali sirutatuna.
Hiljem lohutab treener Elliko mind sellega, et asend ongi tegelikult raske, sest igapäevategevustes ei tõsta väga käsi õlgadest kõrgemale, eriti kui tegemist istuva tööga. Igatahes olen rahul, et uuesti treeningutega alustades võtsin ette midagi «mahedamat».
Kolmapäeva (6. juuli) õhtul läheme tüdrukutekarjaga steppi, see tähendab, et mina lähen stepi-trenni ja tüdrukud mängutuppa. Selgub, et programm on uuenenud, kuid see mind ei morjenda, sest nagunii ma midagi ei oska, lihtsalt selle treeningu rütmis ja loogikas on midagi ligitõmbavat.
Sel korral pole mu ees paraku treenijat, kelle perfektsete soorituste jälgimine ja järgimine mul kaela keerdu ajas, kuid ma ei heida meelt. Luban jätkata selle väljakutsega. Ahjaa, särgi võtab muidugi märjaks ja trenni teises pooles tehtud kõhulihaste harjutused panevad keskkoha valust «laulma».
Jalgrattasõitu võiks eelistada õues?
Reedel (8. juuli) katsetan esimest korda treeningut, mis koosneb 25 minutist spinningust ja teist sama palju bodypump'i otsa (ilma kükkideta!). Algusel pole häda midagi ja taban end veel mõttelt, et rattasõitu eelistan küll õues teha – vastupidiselt jooksmise eelistamisele jooksulindil. Joostes tunnen üsna hästi, kui lindil liikudes edasi jõua, samas kui rattaga tahaks vahemaid läbidas.
Kui aga tuleb harjutus, kus peab püstises asendis vähemalt viis minutit (kui mitte rohkemgi!) rassima, siis tunnen, kuidas reied alla annavad, nii et paaril-kolmel korral sean end sadulasse puhkama ja otsin asendit, kuidas osa raskust kuidagi kätele veeretada. Veel paar päeva hiljemgi tunnen reites valu.
Sellised avastused ajavad täiesti segadusse. Ma ju sõidan jalgrattaga muidu ka, aga see ei too kaasa sellist pingutust – tõsi, ma ei sõida ka püstijalu, vaid lihtsalt mõnusa hooga.
Või siis, ma tassin aeg-ajalt lapsi süles, vahel isegi mõlemat korraga ehk et kokku 30 kilo, aga ikkagi võtab võhmale hoopis harjutuse tegemine kangiga spordiklubis. Kuidas siis igapäevaselt nii liikuda, et pingutus oleks sügavam ja liigutus tõhusam, auga väljateenitud tasuks mõnus enesetunne?
Veel viimaseid nädalaid eksperimenti tehes leian, et üheks eesmärgiks peaks olema endale loomuliku rütmi ja sobilike liikumisviiside tuvastamine, et kogetust ja saavutatust ka tulevikus kasu oleks. Muidu on nagu erinevate kuuldud dieedijuttudega, et korraks mõjub ja siis on kogu tulemus vastu taevast.