Kanal 11 tõsielusaate «Minu imeline elu» esmaspäevases osas kõnelesid naised laste jagamisest pärast pere purunemist – näiteks Krista tuli vastu oma 6-aastase tütre soovile isaga elama jääda ning ema süüdistava isa kasuks otsustas ka Mari aastakümneid tagasi. Lapsepsühholoog Ene Raudla, perekeskusest Sina ja Mina, arvas teemat kommenteerides, et väikelapse õlule ei tohiks panna vanemate vahel valimise koormat.
«Laste teema lahutuse puhul on alati väga valulik. Laps tahab vaadata otsa mõlemale vanemale ja kui ta vaatab otsa ühele vanemale, siis paraku ta peab pöörama selja teisele poole, sest vanemad on oma elu sel moel korraldanud,» nentis Raudla.
Psühholoogi sõnul esitavad paljud lahutavad vanemad lapsele kõige raskema küsimuse – kellega tahab olla tema. Eksperdi sõnul ei ole see soovitatav, võimalusel jääks laps ju nii ema kui isaga. Ent kui tuleb valida, lähtuvad pisemad, nii 5-6-aastased, sageli värskematest mälestustest – kus on mänguasjad, kes on rohkem kommi ostnud või kes on leebem.
Väikelapsel puudub oskus ette kujutada, kuidas olukord ema või isa juures elades välja nägema hakkab, mistõttu tuleks vanematel lapse edasine elukorraldus omavahel läbi rääkida, enne kui lahkuminek teatavaks teha, soovitas psühholoog. «Nii palju peaksid täiskasvanud suutma lapse huvides kokkuleppeid sõlmida,» ütles ta.
Samas leidub alati erandeid ning ka näiteks 8- või 9-aastane laps võib esitada veenvad argumendid, miks minna ühe või jääda teise vanemaga, märkis Raudla. Selline valik peab aga olema tehtud iseseisvalt: «Mitte mingil moel ei tohiks seal olla ühe või teise vanema mõjutust, mis on aidanud temal seda otsust langetada.»
Lapse teadliku soovi korral võib tema tahtmist proovida, selgitades samas, et kui näiteks isa juures ta elab, siis emal käib ta külas, viitas psühholoog, et lapsel ei saa olla kahte kodu. Kindlasti tuleks jälgida, kuidas laps uue elukorraldusega kohaneb ja kas ta on õnnelik. «Et tema lapsepõlv ei jääks seisma ja et lapsel oleks rõõm,» rõhutas Raudla.
Samad soovitused kehtivad ka vanemate laste puhul, kuigi teismelise arvamust tuleks lahku kolivatel vanematel mõnevõrra rohkem arvestada. Psühholoog selgitas, et noore edasise kodukoha valikul mängivad juba rolli kool ja sõbrad.
Raudla sõnul peaksid lapsevanemad lahkumineku korral alati siiski koostööd tegema, sest kui täiskasvanud üksteist lapse kuuldes halvustavad, mõjub see kõige rängemini nende järeltulijale. «Laps tahab, et tema ema ja isa vaataksid teineteisele otsa ka siis, kui nad on lahutatud ja suhtleksid ema ja isana. Lähtume alati lapse huvidest,» pani ta südamele.