Lugeja Kätlin Puu* pöörab loomade eest hoolitsemise tundliku teema kõrval tähelepanu sellele, et loomi-linde pidades tuleks arvestada ka teistega. Ta leiab, et on tore, kui inimesed loomi armastavad ja nende eest hoolitsevad, aga tema neid ei armasta, eriti kui need loomad rikuvad tema vara.
Mina elan väikeses kortermajas - kaks korrust, kaks trepikoda. Ümber maja on oma aed. Lähiümbruses on samasugused majad koos aedadega. Mõni aasta tagasi, kui oma elamist otsisime, leidus just siin see idüll, millest olime mõelnud. Natuke aguliromantikat, palju loodust, lähedal on vesi ja transpordiühendus Tallinnaga on väga hea.
Enamik meie naabritest on nii-öelda pärisasukad. Nad on elanud siin terve oma elu või suurema osa sellest. Neil on oma elustiil ja arusaam asjadest. Meie pole aga vist siinsetest kommetest ikka veel aru saanud...
Siinsetel inimestel on pea kõigil mõni loom. Kellel kass, kellel koer, kõrvalmajas on ühel isegi kanad. Meil on lapsed. Naabritel on lapsed, kass ja koer ja muid koduloomi. Iseenesest ju tore, kui inimesed loomi armastavad. Aga mina ei armasta nende loomi.
Ühel päeval tuli õue peale kass. Naabrid võtsid hulkuri rõõmuga vastu. Kass aga jäi haigeks ja ei jaksanud enam õue pissile minna. Vaevu liikuvale kassile pandi toidukauss lausa trepikotta. Mina hoian lapsevankrit trepikojas. Kass leidis, et vankrialune korv on hea magamisase, kivipõrand on ju külm. Kuid pidamist kassil ei olnud, nii et lapsevanker sai sisse õnnistatud. Lõpuks suri kass ära. Mina aga küürisin oma lapsevankrit.
Teisel kaunil kevadpäeval tulin oma kõige pisemaga vankriga jalutamast. Samal ajal astus naaber koeraga majast välja. Loomakese pissihäda oli vist aga meeletu. Igatahes ei saanud ta meist kaugemale ja tõstis oma jala lapsevankrile. Õnneks oli vankril peal vihmakile ja minu röögatus peatas poole pealt loomakese hädatoimingu. Taas puhastasin ma lapsevankrit looma hädast.
Ülevalt korruselt naabritädi armastab pääsukesi. Kevadel hoiab ta trepikoja ukse ja aknad lahti, et linnukesed saaksid oma pesa tulla rajama. Pidi õnne tooma. Aga pääsukesed lendavad ja teevad oma häda igale poole. Ka nende poolt sai möödunud aastal meie lapsevanker ära märgistatud. Kui vankrit ostes mõtlesin, et kvaliteetne Emmaljunga, mida on hiljem võimalik mõistliku hinnaga edasi müüa, siis nüüdseks olen sellest mõttest loobunud.
Pean tunnistama, et naabrite loomaarmastus on minu jaoks probleem. Lapsevanker on siiski mõeldud tita jaoks ja äärmiselt ebameeldiv on, kui seda pidevalt mingid loomad oma väljaheidetega «õnnistavad». Siinsete inimeste jaoks tundub see olevat aga normaalne.
Korterisse ma vankrit ei taha tõsta, sest see võtab palju ruumi. Naabritega rääkimisest pole kasu. Kui koer vankri peale häda tegi, öeldi, et ise sa seisid siin ukse juures. Elukohta ka vahetada ei tahaks. Naabrite loomadega ka tegemist teha ei taha. Aga võib-olla ongi siinkandis nii, et üks kass on kõigi kass ja minu koer on ka sinu koer ja pääsukesed on meie ühine rõõm?
Nüüd võtsid naabrid uue kassi. Armas, pisike ja pehmeke. Pissil käis ta juba meie lillepeenras ning trepikoja märgistas ka ära. Eile pesin trepikoda klooriga ning lapsevanker tahab jälle lahtikruvimist ja superpesu. Võib-olla peaks endale kitse võtma?
* Nimi muudetud.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Kätlin saab Avoni Planet Spa sarja kuuluva Tai lootoslillega lõdvestava ja puhastava kehakoorija.