Lugeja Ruudu Remmelgas kirjutab netikommentaarides levivast õelusest ning sellest, et miskipärast võetakse sageli isiklikult asju ja kujundatakse välja ekslikud arvamused teemade suhtes, millega pole tegelikult kunagi kokku puutunud ja mis ei tohikski isiklikult puudutada.
Mõni aeg tagasi jäi kuskilt silma artiklinupuke, kus Lauri Pedaja väitis, et kõik temast nooremad tüdrukud on paksud. Iseenesest suhteliselt mõttetu sõnavõtt, kuid mis silma jäi, oli meeletu kommentaaride hulk loo sabas. Enamik neist stiilis: «Ise oled!», «Vaata ennast» jne.
Võttis veidi muigama - ju torkas õigest kohast, et pea paarsada kommenteerijat end puudutatuna tundis. Ehk et - kui jutt ei käi sinust, miks siis närvi minna?
Eesti ajakirjanduse, internetikommentaaride ja foorumite pildis panebki mind kõige rohkem imestama see, et isegi kui teema isiklikult mingil moel ei puuduta, on kõik varmad vihaselt reageerima. Ühtekuuluvustunne? Igavus? Niisama ärapanemisvajadus?
Teine näide: möödunud nädalavahetusel toimus Tartus Jehoova tunnistajate suurkogu. Paar tuhat tunnistajat käis kolme päeva jooksul koos. Postimehes ka lühidalt tutvustav jutuke kirjas. Ja loomulikult - pea kolmsada kommentaari: intrigeeriv teema ju!
Üldmulje kommentaaridest: Jehoova tunnistajad on üks ebanormaalne kamp, kannavad kartulikotte, kogu nende raha läheb kogudusele, riik toetab ka (maksumaksja raha ju,, oh õudust!), peale selle tuleks nad kõik elusalt põletada, maalt välja saata ja mida veel. Ja nii palju, kui mina välja lugesin, oli enamik «fakte» kellegi käest kuuldud, isiklikku kokkupuudet mainiti vaid mõnel korral.
Mina ei ole usklik. Kuid kuna tunnen sealt mõningaid inimesi ja kutsuti korraks nende esitatud etendust vaatama, mõtlesin, miks mitte - näeb ära, kui «jube» see värk siis on.
Ei olnud jube. Saalitäis korralikult riietatud, naeratavaid, sõbralikke inimesi; noori rohkem kui vanu. Ühtki kartulikotti silma ei jäänud. Ei üritanud mind keegi «ära rääkida», ei nõutud minult raha või annetusi (raha ei nõuta ka koguduse liikmetelt, muuseas. Vabatahtlik kõik).
Vaatasin piiblilugudel põhineva õpetliku lavastuse ära ja tulin tulema. Täiesti elus. Täiesti ajupesemata. Tunnistajaks ei hakka, kuid saan aru, miks sellist ühtekuuluvus- ja lootusetunnet mõnel vaja läeb.
Ja kolmas teema. Teema, mis iga natukese aja tagant üles kistakse - kui tundub, et kommenteerijad oma valvepostidel uinuma hakkavad. Geiteema, loomulikult!
Mul on küllalt palju geisõpru - nii mees- kui naissoost. Toredad inimesed kõik. Ja teate miks? Sest mu tutvus- ja sõprusringkonnas ongi vaid toredad inimesed - soost, nahavärvusest või eelistustest hoolimata.
Mulle ebameeldivate inimestega ma lihtsalt ei suhtle - ma usun, et nii on kõigi inimeste puhul. Nii, nagu on ülbikuid, ebaviisakaid isikuid geide hulgas, on neid ka heterode hulgas. Inimene on inimene - kõik ei saagi meeldida.
Mis mind aga tõsiselt hirmutab, on see, et hommikul koduuksest väljudes liigun ma tänaval nende kitsarinnaliste, eelarvamustest vaevatud inimeste seas, kes internetis geiteemasid kommenteerivad. Olete kunagi lugenud?
Mitusada tegelast, kelle arust on normaalne õhutada vaenu. Ja vägivalda. Kes kutsuvad üles geisid ühiskonnast välja viskama. Kelle põhiargumendiks on: aga miks nad siis tulevad mind näppima-passima? Ja kui uurida, kes siis vaest inimest näppima-passima tuli, on vastuseks- eikeegi, aga nii nad ju teevad!
Tõepoolest. Ülimalt arukas on olla üdini vihane inimeste ja teemade pihta, millega ise kokku puutunud ei ole. Vägivald on lahendus! Pimeda vihaga saavutab palju!
Minu ainus lootus on see, et vaid need mõnisada internetikommenteerijat on sellised...vihkamisest nõretavad. Ja, et ülejäänud, kes antud teema peale närvi ei viitsi minna, on ilusad ja head.
Inimene on inimene. Kõigiga ei peagi läbi saama, kuid enne ülereageerimist peaks endalt küsima - kas ma üldse tean teemast midagi? Olen ma sellega kokku puutunud? Miks võtan ma midagi isiklikult? Äkki läheks tooks poest hoopis jäätist - järjekordse tigeda kommentaari kirjutamise asemel.
Ja lõpetuseks soovitan kuulata Orelipoisi lugu «Võta isiklikult». Kas või iga kord, kui tundub, et liiga tehakse - enamasti selgub järele mõeldes, et ei tehtagi.
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Ruudu saab Avoni Planet Spa sarja Aafrika sheavõiga kreemi kätele ja küünenahkadele.