Seitsmes nädal spordiklubis: ühest äärmusest teise

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Kuna tegemist on viimase nädalaga enne puhkama ja maale minekut, võtan poolikust jaaninädalast maksimumi ja käin iga päev trennis. Vastu ootusi see aga särama ei panegi. Koos eelmise nädala joogaõhtuga käin neli päeva jutti klubis ja tõden üsna ootuspäraselt, et kõike tuleb teha mõõdutundega.

Iga päev end trenni vedades on tunne, nagu see olekski päeva põhieesmärk. Tegelikult peaks see looma hoopis hea fooni kogu päevaks ja aitama luua tasakaalu erinevate tegevuste vahel kogu nädala vältel.

Lastehoid – sedapuhku sõna otseses mõttes laste hoid, kuna vanem piiga on ka nüüd pikal suvepuhkusel –, võiks muidugi kõik üles kaaluda, aga ega see teab mis lihtne ole kahe umbes meetrise põnniga ühest linnaosast end teise vedada, üks ühe ja teine teise käe otsas.

Sel nädalal konsulteerin juba varakult ette ka oma juhendajaga, mida siis puhkuse ajal linnast ära olles teha. Saan mõned nõuanded, aga kuidas tegelikult kõik toimima (või mitte toimima) hakkab, selgub koha peal ja uuel nädalal. Teoorias loodan jalgrattale ja jooksule.

Esmaspäeval (20. juuni) alustan tavapärase rütmiga, minnes hommikupoolikul bodybalance'i. Otsekui teemasse jutustab treener Ülle oma puhkusenädalast, mil vaatamata heale tahtele jäi ikka trenn valdavalt tagaplaanile ja see andvat kohe ka tunda. Koos tehes on lihtsam end sundida. Ja see kõik ootab mind veel ees!

Teisipäeval (21. juuni) jätkan kükkide ja väljaastumiste harjutamisega bodypump'is ning võtan raskuste mõttes kohe vabamalt (loe: kergemalt), et tehnikat paremini omandada. Ma ei tea, kas mul läheb tegelikult ka juba paremini, aga kriitikat kuulen tunni lõpus juhendajalt vähem. Õigesti jalgu nõksutada püüdes jääb mul oma põlvi kuulates kohati märkamatagi, et on asutud juba teiste harjutuste kallale või on asendit vahetatud.

Ehkki leian, et õige tehnika omandamine on pikas perspektiivis tähtsam (ja põhimõtte pärast ka!), tunnen pärast trenni puudust mõningate kohtade valust. Nagu oleks trenn ja nagu ei oleks ka. Nii võib laiskus sisse pugeda. Selles mõttes on erineva koormusega trennidega kombineerimine täitsa mõistlik: midagi, mis võtab täitsa võhmale, midagi, mis jällegi laseb mõnusalt end painutada ja keha-hinge tasakaalu viia.

Kolmapäevane (22. juuni) bosu-trenn on see-eest sedavõrd energiline, et veepudel saab jälle muinasjutulise kiirusega tühjaks. Trenni teises osas üllatab treener palliga harjutustega, mis mõneti imiteerivad bodypump'i jõuharjutusi ja kükke, selle vahega, et pall on kerge kui vatitups. Trenni lõppedes toon saali korraks mängutoast ka mõlemad põnnid, et neid poolpallidel natuke hüpitada – muidu vanem piiga ikka küsib, et kas tema ka sporti saab teha, kui mina trennis käin.

Hiljem vahetame trenninädala kogemusi ühe tubli klubilisega, kel samuti laps hoius käib, ja temagi kinnitab, et liiga tihedalt trennis käimine on ta selleks nädalaks ära väsitanud. Olen tema innukust algusest saati märganud ning nüüd tean ka põhjust. Tema eesmärgiks oligi konkreetselt kaalulangetamine ja kuna ta jälgib lisaks sportimisele hoolikalt toitumist, on ta alates treenimisega alustamisest maha võtnud 5-6 kilo.

* * *

Lühike, kuid intensiivne spordinädal võtab parajalt läbi, nii et lähen südamerahus puhkama. Võtan küll rattapumba maale kaasa, kuid pole kindel, mis olukorras sealne ratas on. Ja kas laste kõrvalt üldse saan midagi ette võtta?

Rohkem kui rattale jään lootma jooksukingadele (loe: tavalistele ketsidele) ja talvepealinnast soetatud laste hüppenöörile. See tekitab, muide, elevust nii lastes kui vanaemas - kõik tahavad proovida!

Mida lähemale uus nädal jõuab, seda skeptilisemaks sportimise suhtes maal olles muutun. Tihedaimaks kokkupuuteks trenniga jääb nädalalõpus Pühajärve rannas aknast nähtud spordiklubi, kus üks neiu vallutas jooksulinti ja teine velotrenažööri. Ülejäänud energilisem, kuid see-eest äärmiselt realistlik «sibamine» seisneb peaasjalikult laste järel jooksmises.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles