Sedamööda, kuidas on kujunenud kindlad trennis käimise rütmid, võtan kätte ja murran rutiini uute trennidega. Nädala eneseületuseks kujuneb step-treening, tüüne punkti paneb elu esimene jooga pühapäeva õhtul. Hinge jääb nädalast kripeldama, et bodypump'i trennis ei oska ma lihtsamat sorti kükkegi teha.
Iga nädal tuleks lähtuda mingist kindlast kavast, et mida ja kui tihti teha, millist koormust kehale pakkuda. Treeningplaani pingsalt vaatamine on kui sudoku lahendamine. Kui ühe numbri saad paika, siis teised jooksevad nagu iseenesest. Nii on väga tähtis, millal ja millega nädalat alustada – see paneb paika, milliseks kujuneb kogu ülejäänud nädal.
Esmaspäeva «ohverdan» töistele ja kodustele tegemistele ning seda üsna väikeste süümepiinadega, sest treener, kellega meeldib bodybalance'it teha, puhkab sel nädalal.
Teisipäeval (14. juuni) sean sammud bodypump'i trenni oma juhendaja käe all, kes ka üldiselt mul silma peal hoiab ja soovitusi jagab. Pärast trenni ongi plaanis taaskordne mõõtmine-kaalumine (kaal püsib hea, aga rasvaprotsent on veidi tõusnud, sest toitumist pole nii hoolikalt ette võtnud kui trennis käimist).
Trenni lõpus selgub aga, et ma ei oska lihtlabast kükki teha. Õigemini on tegemist poolkükkidega, kerge raskusega kang kaelal. Treener Elliko näitab ette ja juhendab ning soovitab korduvalt, et pigem (lisa)raskused üldse ära jätta, kuna olulisim on õige asend.
Teine asend, mis vajab korrigeerimist, on väljaaste. Püüan vastu vaielda, et aga mu põlved on nii valusad ja seda arvestades ongi harjutus raske. Saan teada, et kui põlved on tõepoolest õrnad ja kipuvad valutama – mis pole sugugi nii harv –, siis seda enam on oluline harjutusi õigesti teha. Valu, võib öelda, on indikaatoriks, et harjutust valesti tehakse.
Treener juhendab mu õigesse asendisse ja ohoo imet, tõesti mugavam ja põlved ei tulita. Hiljem katsun neid nõkse teisteski trennides kasutada, kus väljaasted valu teevad. Raskeim koht tundub siin «peaga treenimine», kui võiks püüda rohkem keha kuulata, olla spontaansem.
Sellega uus avastus siiski ei lõpe. Lähen jagan «muret» toimetuses, kus läheb lahti minidemonstratsioon, kuidas siis need kükid ja väljaasted õigesti käivad.
Minu algajale silmale jätab toimetaja sooritus tõeliselt perfektse mulje ja seda see ilmselt ongi. Staažika bodypump'i harrastajana märgib ta lisaks, et vahel, kui kaastreenijad ilmselgelt valesti teevad ja treener ei sekku, on tal endal kange soov minna õpetama.
Tekkinud pisikesse saginasse lisandub ka mõni mehine kommentaar, millest üks mõtlemapanevamaid võiks kangiga harjutamise puhul olla see, et kui ikka tõeliselt rasket kangi tõsta (nagu mehed teevad, eks!), siis vales asendis võib endale tõsiselt viga teha. Ja see pole enam pelgalt valesti tegemisest tingitud lihaste piinamine.
Kolmapäeval (15. juuni) käin bosu-trennis hüplemas ja leian seekord, et tegemist on mõnusa vaheldusega lihtsalt sörkimisele või jooksulindi alistamisele. Lisaks kogen päev hiljem, et bosu vähesemate harjutustega hüplemine on heaks starteriks step-treeningule, ehkki võiks arvata, et peaks olema vastupidi see astumise ja hüplemise jõuvahekord.
Põnevaks harjutuseks osutub pallil keerutamine kinniste silmadega, et harjutada tasakaalu, mis on üks olulisi eesmärke bosu puhul.
Neljapäevase (16. juuni) step-treeningu eel on mul väike eksamilaadne ärevus, et kuidas ma kõigi nende sammukombinatsioonidega küll toime tulen. Siin läheb igal juhul pead vaja!
Üllataval kombel trenn meeldib mulle, mis siis, et vähemalt kolmandikul kordadest läheb samm täiesti segi ja jään mõistmatul ilmel ümbritsevat vaatama, et kuhu ma nüüd sattunud olen. Asja ei tee lihtsamaks tõeliselt energiast pulbitsev treener, kes kord teeb harjutusi ees keskel, siis silkab saali nurkadesse.
Päästeingliks osutub minu ees eeskujulikult treeniv naisterahvas, keda taipan trenni teises pooles sada protsenti jälgima hakata, kas või nii, et kael keerdus ja peanupp selja taga. Mainitud kaastreenijal on sammud nii täiuslikult selged, et ta teeb kaasa õrnu, vooglevaid liigutusi kätega.
Kuna õnneks eelnevad keerukamatele astumistele nii-öelda nende üksikosad, siis nii hull see asi lõppkokkuvõttes polegi. Vahepeal, kui enam kramplikult ei jälgi, vaid kuulad rütmi, on täitsa mõnus – teistega samas tempos enam-vähem välja tulnud sooritused tõmbavad suugi kõrvuni, nagu teeks mõnd lapsepõlve vahvat keksuharjutust.
Trenni lõpetuseks olen läbimärg ja veepudel tilgatumaks tühi. Ometigi olen veendunud, et seda väljakutset tahan ma veel!
Nädala viimase treeningu eel märkan kõrvalsaalis samuti step-treeningut, aga teise juhendajaga, ja see tundub kõrvaltvaates päris arusaadav, kuigi kohati mõne üksiku nüansi võrra erinev.
Pühapäevaks (19. juuni) tunnen, et kaks trennivaba päeva on liiast mis liiast. Siia juurde mõned päevapinged ja keha lausa kisendab leevenduse järele trenniga.
Kui saan lapsed üle antud, siis lausa tuiskan jalgratta otsa, et minna õhtusesse joogatundi. Ja kui tellitult õpetatakse seal endale sisendamistrikki: «Olen terve!», «Olen õnnelik!», «Olen armastatud!». Ja mitte «tahaksin olla» või ammugi mitte eitusega lause «ei taha olla haige».
Tavapärasest joogatunnist ma ilmselt siiski selgust veel ei saa, sest trenni eel tekkinud kõnelusest treeneriga otsustatakse ekspromptkorras teha läbi «viis tiibetlast», mis lühidalt tähendab viit erinevat harjutust, mida igaüht tehakse soovituslikult kuni 21 korda. Sõnal «kuni» on siinjuures oluline koht, sest juhendaja sõnul võib mõni teha ka vaid kolm harjutust, kui see on talle sobivam.
Eriti meeldib mulle sellest harjutuskompleksist ümber parema jala keerutamine, käed kaasa tiirutamas, nagu läheks vurrkannina kohe lendu.
Lisaks tõden, pärast ka treenerilt üle täpsustades, et joogas on hingamisel veel suurem osatähtsus kui pilates'es. Kui nii-öelda tavatrennis teed harjutust ja püüad hingamise õigesti sättida, et millise liigutusega sisse- ja millisega väljahingamine, siis siin on see kõik veel rohkem üks tervik: hingad ja liigud, hingad ja liigud, kogu kehaga, läbi harjutuse. Kui enam ei jaksa, siis ongi harjutus läbi.