Lugeja kirjutab: ühine kodu ja lapsed hoidsid põgenemast

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Lugeja Maarika Marvin* jutustab avameelselt sellest, kuidas kaunis pereelu ühtäkki viltu vedama hakkas ja nii mees kui ämm tagatipuks lastest ja lastelastest lahti ütlesid. Kui nemad poleks seda teinud, oleks Maarika pidanud ise otsustava sammu astuma, sest füüsiline ja vaimne vägivald oli muutunud väljakannatamatuks.

Nagu ikka iga algus on ilus - armumine, laste sünd, oma kodu rajamine ja seda kokku kakskümmend aastat. Lapsed kasvasid ning maja sai üles ehitatud kui tõeline ja alati ootav kodu kogu perele. Tööl läks meil mõlemal hästi, sellest ka võimalus vanast majast KODU ehitada, kus lapsed tundsid end turvaliselt hoitud ja vajalikena...

Seda kõike hetkeni, mil mehel tekkis töökoht, kus oli lihtsalt igav. Ta leidis meelelahutust interneti tutvusportaalidest, unustades ennast reaalaega tagasi tuua.  Selle asemel elas ta fantaasiamaailmas ja kujutles end vist haaremipidajana, lubades mida iganes tekkinud naistuttavatele.

Mehe virtuaalelu

Kuna toona ei jätnud mees aga veel endast piisavalt usaldusväärset muljet ka virtuaalmaailmas, üritades samal ajal petta oma peret igal võimalikul juhul, tuli see lihtsalt alatasa välja, kuna meie ehk tema perega võeti ühendust. Et issand, milline mees (halvustavalt), sellisel on naine-lapsed!?

Rääkisime sel teemal ka mehega ja ta tundis end reedetuna, süüdi olime tema meelest aga meie - mina ja mu kaks last. Kui ta oli mingi jamaga hakkama saanud, üritas ta selgeks teha, et meie oleme pahad.

Mitmel korral jäi lastel kooligi minemata, kuna siis veel isa (praeguseks on lapsed välja öelnud, et neil isa pole) lülitas elektri välja, et nad ei saaks arvutisse. Paraku tänapäeval muudmoodi ei saa, sest on e-kool ja muu vajalik, millele koolilapsed peavad ligi pääsema.

Mees ei suutnud lihtsalt mõista, et meie pole tema internetiseiklusi kuidagi korraldanud ega suhtle tema eest seal. Võib vaid oletada, et kui keegi võõras naine, kellega sa pole kunagi isegi kohtunud, sind halvustades ja lausa irvitades ropu sõnaga su perele iseloomustab, et siis jõuad mõistmiseni, et võib-olla sa pole päris see, kelleks oled end pidanud.

Meie neist sõnadest ennast häirida ei lasknud. Olgu või «tropp», kuid siiski isa ja mees, kellest hooliti! Püüdes petta meid, pidi mees pettuma aga ise, ja see oli talle alandavalt valus hoop, mistõttu hakkas ta seda kõike meie peal välja elama.

Lootus, et võtab mõistuse pähe

Oli õlu, mida tuli igapäevaselt aina juurde, nagu ta oleks arvanud, et enne õlle sisse kulistamist ta polegi enam mees! Asi läks nii kaugele, et kogused muutusid tal lohutust otsides lõpututeks, tulemuseks oma piinade ja reetmise minu peal välja elama hakkamine. Ja see oli valus.

Lootsin ikka veel, et mõistus võidab ja mees märkab oma lapsi kannatamas, kui nad on ilma jäämas isast, kellega veel äsja sai kõike koos tehtud ja ka helgeid tulevikuplaane seades, kuid asjatult. Temast oli saanud jõhker ja julm egomaniaklik olevus.

Igal õhtul ootas meid üllatus, paraku negatiivne. Ma pidin magama miinuskraadidega kütmata saunas (seda köeti vaid suviti), kuhu olin sunnitud paljajalu, vahel ka öösärgi väel läbi lume, paljajalu ja läbipekstuna suunduma, et ehk õnnestub hommikul tuppa saades veel tööle sättida.

Saan öelda, et siinkohal mehel vedas. Järgmisel hommikul jäi mulje, nagu eelmisel õhtul poleks midagi juhtunud. Laste silmad-kõrvad ei pidanud seda tunnistama. Vägivald jätkus.

Olgu öeldud, et mina kaalun 53 ja koletiseks muutunud mees tervelt 102 kilo. See oli väga valus, kuidas suvel tuli peita oma sinikaid mitte päikese, vaid inimeste eest, kes minu olukorrast midagi ei teadnud. Kuidas see kõik ilmsiks siis tuli?

Ämm mehe kaitseks väljas

«Härra» leidis endale hea lohutaja oma ema näol, kes elas üksi, kuna tema mees oli ta kodust välja peksnud. Kaitsmise ja mõistmise asemel astus ta meie vastu, kuna ei teadnud täit tõtt. Tema jaoks olime meie pahad ja lapsed ei olnud enam need armsad ja tublid lapselapsed.

Nendest kordadest, kui lapsed olid oma kinnitanud, et nad teda vajavad ja temast hoolivad, ei räägitud. Kõik kääris. Ja kääris seni, kuni kaitseinglist ema julges välja öelda, et sellistele lastele pole isa üldse vajagi, ise seejuures kordagi mõtlemata, et äkki tema pojal ikka on neid lapsi veel vaja.

Mina olin sel ajal juba nii mustas augus, et ei söandanud enam kellelegi midagi rääkida, uskugu pealegi oma poega.

Miks ma ei põgenenud, ei läinud ära? Ikka sellepärast, et kodu oli ühiselt ehitatud, eeskätt siiski laste huve arvestades. Neil olid kõik võimalused ja arvestatavad ressursid normaalseks eluks loodud.

Sõiduõpetaja täheldas sinikaid

Kuidas see ükskord lekkima hakkas, mis meie kodus toimus?

Meil kui tema perel ei olnud enam autot, mis oli hädavajalik kodust väljasõitmiseks. Sest mees «teenindas» selle asemel oma ema, kelle tugi oli talle tähtis, kas või juhuks, kui tõde peaks ükskord päevavalgele tulema. Lapsed kõndisid maha kilomeetreid, et kooli minna ja sealt tagasi tulla.

Otsustasin minna autokooli ja nii tegingi, tihti väga läbipekstuna. Ja nii, tehes õppesõitu, jäingi vahele oma sõiduõpetajale, kes küsis mult otse, mis lahti. Sõiduõpetaja ja mees olid juhtumisi vanad töökaaslased ning seetõttu läks sealt saati asi veelgi hullemaks.

Soetasin transpordivahendi, et laste liikumisvajadusi rahuldada, kuid mees hakkas koduõuele barrikaade ehitama, et ma hommikul autoga välja sõita ei saaks. Ei mõistnud ma ka siis, et päris terve inimene nii ikka ei käitu....

Saatuslik hetk tabas meid ühel 31. detsembri päeval, mil väljas oli 15 kraadi külma. Läksin poolpaljalt kodustes riietes õue koerale süüa viima, kui mu eest keerati uks lukku.

Tütar kutsus politsei, seda mitme aasta jooksul esimest korda, sest isa käitumine muutus aina ebatervemaks ja kohtlasemaks. Ja nagu ikka, politsei meid ei aidanud. See olend valetas veel neile otsa vaadates, et tema ei ole midagi sellist teinud.

Lõpuks sundis see mees meid tänavale. Krabasime kaasa, mida saime, aga meie elud võeti ära. Ka tema enda lihastelt lastelt! Kas saab seda pidada normaalseks?

Tugi naiste kriisiabikeskusest

Lugu lõppes nii, et sain abi kriisiabikeskusest. Saime lastega loa pöörduda tagasi koju, seda kõike koostöös politseiga. Kuid meid ei lastud enam koju sisse, sest lugu oli tulnud avalikuks ka kohalike seas. Politsei abiga püüdsime vähemalt omi, eeskätt lastele vajalikke asju kätte saada, aga isegi oma lapsi ei lasknud mees sisse.

Teismelisele pojale, kes elas seda kõike väga rängalt üle, pakkus tuge niisamuti kriisiabikeskus. Psühholoogi juurde keeldus ta minemast. Eeskujulike hinnetega poja õppeedukus langes täiesti nulli, kooli ta ei jõudnud. Ma ei saanud midagi teha - ma nägin tema sisse ja mõistsin, mis seal toimus. Üks, mis kindlasti mõjutas, oli seegi, et tee kooli viis mööda endisest kodust.

Sundisin ennast tagant, et suudaksin lastele selgeks teha, et peame sealt ära saama, ära kolima. See oli väga raske, sest poiss pidi vahetama vastumeelselt mitte ainult elukohta, vaid ka kooli.

Aga me tegime seda ja nüüd võin tunnistada, et suutsin ise olla oma lapsele lõpuks psühholoog. Tema jaoks oli nii palju kõrvalisi ja valesid inimesi ümber tekkinud, ta sai usaldada vaid üht. Nägin rahulolu tekkimas ning põhikool sai lõpetatud neljade-viitega.

Meie ümber ei ole enam vägivalda ja alkoholi, mis hävitasid meie senise elu. Aga jah, ellujäämiseks on vaja ka muud peale õhu ja armastuse. Rikkamatel päevadel sööme kuu lõpus kisselli, see toidab.

Korteri üür ja kommunaalkulud nõuavad oma osa, kasvav laps oma. On raske, kui võrreldes eakaaslastega pole samasuguseid võimalusi, kuid oleme leppinud. Kui on valida, siis jätan enda tagaplaanile, et laps ei peaks kannatama.

Me saime ohvriabispetsialistilt nõu ka elatisraha sissenõudmise kohta, mille mees muidugi edasi kaebas, minu üle ikka veel irvitades. Sain riigipoolse toetuse kätte, kuid pidasime targemaks sellest loobuda, ja seda eelkõige meie rahulolu nimel.

Oleme rikkad selle poolest, et oleme üksteisel olemas. Tõestust on saanud väide, et kes on tõeline sõber ja mõistab, see saab ka aidata.

* Nimi muudetud.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame neid aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Maarika saab Avoni 24-karaadise kullaga lauvärvikvarteti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles