Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Lugeja kirjutab: must-valge elu ehk valusad sõnad ja rusikahoobid

Lugeja Merle Braun* kirjutab, et tundub, nagu oleks Eestis käimas sugudevaheline sõda või püüd välja selgitada, kumb on suhtes see halvem pool - mees või naine. Teda inspireerisid kirjutama lähisuhtevägivalla teemalised lood, kus võtavad sõna nii mehed kui naised. 

Ma olen nõus, et selles küsimuses on raske leida tõde ja veel raskem on väljaspool olijatel seada jalule õiglust, sest olgu lahendus milline tahes, ikka tunneb üks pool end ohvrina. Samas heidetakse nendele kirjutistele ette seda, et need on liiga must-valged. Et tegelik elu ei ole nii lihtne. Ei ole muidugi, aga kui hakata neid mustreid omavahel võrdlema, siis paljud asjad korduvad. Must ja valge värv korduvad.

Ma olen üks nendest, kes on mehe käest sõna otseses mõttes vastu lõugu saanud.
Ma ei vasta enda arvates mitte ühelegi kriteeriumile, millega neid naisi, kes on peksa saanud, kirjeldatakse.

Pigem kirjeldavad minu sõbrad (kelle hulgas on ka mehi) mind iseseisva, enesekindla ja arukana. Ka mina mõtlesin, et «minuga nii ei juhtu». Juba sellepärast mõtlesin, et ma olin näinud kõrvalt, kuidas minu isa peksis mu ema. Omaarust teadsin neid märke hästi ja olin lõpetanud suhte, kus tundsin, et muster võib korduda.

Ilus algus ja kole lõpp

Mis puudutab seda konkreetset juhtumit, siis kõik oli liiga ilus, et olla tõsi. Ma tundsin, et olen eriline, hoitud, armastatud. Komplimendid ja kingitused polnud imalalt igapäevased, vaid esimest korda külla tulles tõi ta mulle kõrretäie metsmaasikaid…

Ma olin nii kõrvuni armunud, et mulle endalegi märkamatult olin loobunud külla kutsumast sõpru, olin lasknud tal pärast paarikuist tutvust sisse kolida, andsin aru oma päevast (olin tol hetkel kodune) ja ootasin teda sooja söögiga. Asjad, mida ma enda puhul poleks kunagi ette kujutanud.

Ma ei tea, kas põhjuseks oli pikem üksiolek, isiklikus elus aset leidnud traumaatilised sündmused või midagi muud, aga ma ei osanud oma käitumist enam endale selgitada. Nüüd tean, et ta tabas mind n-ö emotsionaalsel nõrkusperioodil ja kasutas seda teadlikult. Kuidas ma seda tean?

Pärast seda, kui olin vastu lõugu saanud, ta välja visanud ning ise elukohta vahetanud, hakkasin lugema raamatut, mis oli mu riiulil seisnud vähemalt kolm aastat ja mida kingiks saades olin kinkijale rumalalt otsa vaadanud – milleks mulle see?

See raamat oli ameerika (mees)psühholoogi Lundy Bancrofti «Miks ta seda teeb?». Raamatus ei käsitleta mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset vägivalda. Seal on ka vastus paljudes kommentaarides olevale küsimusele, miks pööratakse suuremat tähelepanu sellele osale lähisuhtevägivallast, kus lööjaks/kiusajaks on mees ja ohvriks naine. Ta selgitab, miks see, kui mees lööb on hullem kui see, kui naine lööb. Sest mehe hoop on tugevam.

Enam kui 15 aasta jooksul rohkem kui 2000 vägivaldse mehega kokku puutunud terapeut nendib ka, et naised, kes oma mehed tapavad, on sageli aastaid kannatanud vägivalla all ja see tundub neile ainsa viisina pääsemiseks, sest politseist-kohtust pole abi olnud.

Seda isegi Ameerikas, kus lähisuhtevägivallaga on põhjalikult tegeldud juba 1970ndatest! See raamat on eelkõige naistele, vägivaldsed mehed leiavad sealt paraku vaid meetodeid oma tegude õigustamiseks.

Raamat lükkab ümber ka müüdi, et mehed ei suuda end selliste aktide ajal kontrollida. Vale puha – ka meie suhtes vastas tõele see, et katki või kaduma läksid minu asjad, aga kui tema asjadega midagi juhtus, siis olid süüdi kõik – välja arvatud tema kass. 

Esimene hoop rusikaga oli pärast aastast kooselu. Minu reaktsioon oli «Välja!» Mitte keegi ei löö mind minu oma kodus! Ta läks – kõigi oma asjade ja kõutsiga. Kahjuks tegin ma vea ja reageerisin tema andekspalumistele. Ta isegi läks psühholoogi juurde, nagu ma nõudsin, ja oli üldse valmis igasuguste tingimustega – täpselt nii kaua, kuni ma olin nõus suhte jätkamisega.

Pool aastat hiljem oli kõik nii nagu enne, isegi hullem. Sõprade küllakutsumine tähendas põhjalikke selgitusi, ise külas käimine veel põhjalikumaid. Iga tööpäeva lõpus tuli söögilaua ääres anda põhjalik selgitus telefonikõnede, kohtumiste jms asjus. Kui küsisin tema päeva kohta, oli vastuseks «Tavaline. Ei midagi erilist» vms.

Alguses tundus mulle, et ta lihtsalt on väga tähelepanelik, kuigi tema kiivus häiris mind, aga ma püüdsin sellega leppida, sest ta kuulus meeste hulka, keda naine oli petnud. Neid etteheiteid truudusetuses sain ma selle paariaastase kooselu jooksul kümneid, kusjuures ma isegi polnud mõelnud kellegagi tiivaripsutamise peale.

Ka ei meeldinud talle minu minevik ning tülide ajal sain kuulda etteheiteid, miks ma polnud käitunud nii- või naamoodi. Üldse hakkasin tundma, et tõele vastab lause: «Kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu.»

Just sel moel, äärmusliku armukadeduse ja muude nõudmiste-väljaütlemistega suutis ta mind viia sageli piirini, kus ma tundsin, et «katus sõidab ära». Ma ütlesin välja, mida mõtlesin ja mida ei mõelnud. Emotsioonid olid nii üles köetud. Tema piinamismeetod tülitsemise ajal oli see, et kui mina hakkasin tema mineviku kohta küsimusi esitama, siis ta läks välja, sest minuga oli väidetavalt võimatu rääkida».

Nii ei teadnud ma ka pärast kaheaastast kooselu temast peaaegu mitte midagi. Tema väheste sugulastega ei kohtunud ma kordagi ja ka tema poissmehekorteri võtit ma ei saanud, kuigi ta oli seda korduvalt lubanud.

Hoobil ja hoobil on vahe

Minu allutamine oli seda lihtsam, et ta tundis valdkonda, milles mina olen nõrk – seadusandlus. Tema aastatepikkune töökogemus korrakaitses tagas talle tutvused. See kõik suurendas hirmutunnet nii pärast esimest hoopi kui ka pärast teist korda.

Ma olin piisavalt tark, et perearsti juures vigastused fikseerida, kuid politseisse pöördumise mõttekusse ma ei uskunud – ses osas oli ta minuga head tööd teinud. Miks ma ta tagasi võtsin? Sest ta väitis, et on löönud elus ainult ühe korra ja siis ka lahtise käega purjus ja hüsteerilist naisterahvast.

Hiljem, raamatut lugedes mõistsin, et see ei pruugi olla päris tõde. Olete mõelnud, et tavaliselt löövad naised lahtise käega vastu nägu – filmidest tuttav liigutus solvangute puhul –, mehed aga kasutavad löömiseks rusikat? Lahtise käega löömist peetaksegi kuidagi naiselikuks. Mõned on isegi öelnud, et naised ei oskagi rusikaga lüüa, ilma et nad oma käeluud ei murraks. 

Lõin minagi lahtise käega, kui mind solvati millegi nii isiklikuga, mis kirjasõna ei kannata. Vastu sain paremsirge. Tema ja ilmselt paljude meeste arvates, kes arvavad, et naised ise oma käitumisega selliseid tegusid esile kutsuvad, olin ise süüdi.

Lundy Bancroft väidab, et naine võib olla kui vagur tahes – põhjuse löömiseks leiab alati.

Miks on nii, et naised on erinevalt meestest pigem vaimselt vägivaldsed? Sest nad teavad, et nad jäävad füüsiliselt mehele alla ning nende ainsaks relvaks ongi nende sõnad – sapised märkused, iroonilised ütlused jms. See aga ei tähenda, et mehed neid kasutada ei oska. Meeste puhul läheb asi lihtsalt sageli kaugemale ja see vaimne osa saab vähem tähelepanu.

Ma olen üles kasvatatud teadmises, et nõrgemaid ei tohi lüüa, isegi enesekaitseks mitte, sest nõrgemast saad jagu ka muul moel. Seda šokeerivam oli minu jaoks kogeda füüsilist vägivalda mehelt, kes on minust 20 cm pikem ja 15 kg raskem ning heas füüsilises vormis.

Ma ei ole ainus oma tutvusringkonnas, kes on mehelt peksa saanud. Ja kõik need naised on tööalaselt edukad, ilusad, enesekindlad ning väga sõbralikud-toredad inimesed. Nende hea kasvatus ei luba välja näidata seda, mis toimub koduseinte vahel. Nii tuli ka minu lähedaste jaoks üllatusena, mis tegelikult toimus.

Ma ei taha öelda oma looga seda, nagu oleks peksmine massiline, aga aeg oleks lõpetada elamine usus, et «selliseid asju minu tutvusringkonnas ei ole».

Mööda peaks saama aeg, kus naine oligi ise süüdi ja leidis hukkamõistu nii ühiskonnas kui ka lähedaste seas, kui lahkus teda peksva mehe juurest.  

* Nimi muudetud.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame neid aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Merle saab Avoni parfüümvee Outspoken by Fergie.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
KIIRED ARGIROAD
NAISED AEGA TEENIMA
MAGUSTOIDUD KAALULANGETAJATELE
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Tervis
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Maailm
Arvamus
Uudised
VIIMASED GALERIID
Arhiiv