Lugeja Liisa (nimi muudetud) kirjutas Naine24.ee toimetusele, kuidas ta erinevatel eluetappidel kohtus mustlasega, kes talle kangesti ennustada tahtis. Uudishimuga võideldes andis neiu mustlaseidele igal korral 25 krooni, kuid sealt edasi kasvas ka tasu. Kas mustlane tõesti teab midagi olulist või oleme ise oma elu seadjad?
Esimene kohtumine
Olin siis 16-aastane. Olin parajasti Castaneda teost Tartus raamatukokku tagasi viimas, kui Küüni tänaval peatas mind mustlane. Ta tuli mu juurde ja lausus: «Ma tahan sulle midagi öelda!»
Olin segaduses, sest see oli mu esimene kokkupuude mustlasega. Vastasin talle nii :«Aga see on kindlasti väga kallis!» Mustlasnaine ütles seepeale, et võtab minult ainult 25 krooni. Ema oli mulle rääkinud, et mustlastega ei tohi tegemist teha ja ma ütlesin mustlasnaisele vabandavalt, et ei saa. Ta kordas veel ühe korra, et tahab mulle midagi öelda, kuid ma hajusin ta silme eest kui udupasuna kaugenev heli.
Teine kohtumine, kaks aastat hiljem
Ma olin 18-aastane ja istusin Tartu kesklinnas pargipingil. Olin just lõpetanud edukalt gümnaasiumi ja sooritanud edutult sisseastumiseksamid kunstiakadeemiasse. Kohe nii edutult, et sisse ma ei saanud. Istusin pingil ja lugesin lehest töökuulutusi. Äkki saabus mu juurde kavala ilmega mustlasnaine.
Mäletasin eelmisest korrast, et väga palju raha nad ei tahagi, ja mind kummitas mu klassijuhataja jutt sellest, kuidas ta ükskord oli tahtnud teada, mis asja need mustlased ometi räägivad.
Vaatamata saja krooni pakkumisele polnud mustlane aga nõustunud talle ennustama, öeldes : «Milleks? Sa ei usu nagunii!» Nüüd taipasin, et mustlase silmis mina usun ja seega on mul võimalus teada saada, mida nad ometi räägivad.
Ta tuli mu juurde ja ma ütlesin, et annan ainult 25 krooni. Mustlane oli nõus.
Esimese asjana ütles mustlane, et tal on vaja ka üht ühekroonist münti. Andsin talle selle. Ta võttis mu parema käe, pani mündi peopessa ja luges mingid arusaamatud sõnad peale: «Tšuka-tšaka...» Peagi ütles ta mulle kummalise lause: «Sul on ühe noormehega probleem.»
Mõtlesin seepeale, et ta ajab ikka päris segast. Märgates minu nõutust jätkas ta: «Kolm lapsed tuleb sul!» Mõtlesin seepeale: «No olgu, sinnani on aega, aga sobib küll.» Vaatasin talle endiselt otsa, oodates midagi konkreetset, ja ta lausus: «Suur edu tuleb sul!»
See ajas mind endast täiesti välja. Ma olin just teada saanud, et olen läbikukkuja, ja see naine pajatas mulle suurest edust! Küsisin mustlaselt: «Millal see edu siis tuleb?» Ta vastas: «Varsti!»
Järgnevalt võttis mustlane üles eelnevalt algatatud noormehe teema. Ta hakkas mulle rääkima sellest, kuidas mu peos on õnnemünt. Kui ma kastan selle lillevette ja pesen selle veega hommikul nägu, saab mul noormehega, kellega probleem on, kõik korda.
Otsekui möödaminnes mainis ta, et see münt maksab sada krooni. Ta oli ülimalt veendunud, et mul on seda vaja ja käis peale, et selle ära ostaksin. Mina omakorda teadsin, et mul pole seda vaja ja jäin endale kindlaks. Jah, see tädi sai minult hoopis 26 krooni.
Kolmas kohtumine, kaks aastat hiljem
Ma olin 20. Õppisin nüüd juba kenasti Eesti Kunstiakadeemias, sest järgmise katsega olin edukalt sisse saanud. Sõitsin ühel päeval Tartusse ja mõtlesin ootamatult nii : «Kui ma täna peaksin kohtama mustlast, laseksin tal endale ennustada!» Ma ei saanud ise ka aru, kust mul see pöörane mõte tuli, aga kui ma Tartusse jõudsin, jalutaski mustlane mulle vastu.
Ma ei öelnud talle midagi, ta hakkas ise rääkima. Tädike ütles, et tal on mulle midagi öelda. Nüüd huvitas mind juba tõsiselt, et mille järgi nad neid asju ütlevad ja endale «ohvreid» valivad. Ma küsisin: «Mida?»
Mustlane vastas, et midagi on minuga kohe juhtumas. Küsisin, kas see on hea või halb. Ta naeratas ja ütles: «Hea!» Järgnevalt vaatasin seda naist vägagi uurival pilgul ja küsisin: «Mille järgi te aru saate?» Ta vastas kindlameelselt: «See on sulle otsaette kirjutatud!»
Ma tahtsin rohkem teada ja ta küsis minult mõistagi raha. Ma pakkusin jälle välja, et annan 25 krooni, aga vahepealne üleüldine hinnatõus oli ka seda teenustasu tõstnud ja ta ütles hinnaks 30. Kuna mul oli rahakotis ainult viis krooni, siis ütlesin talle, et pean raha välja võtma. Seepeale teadis hakkaja mustlane kohe mind Statoli saata ja jäi Tasku keskuse nurga taha mind ootama.
Kui ma raha välja olin võtnud ja tagasi läksin, ei märganud ma esialgu mustlast ja kartsin juba, et ta kadus ära, aga ta ilmus siiski nurga tagant välja. Andsin talle kokkulepitud summa ja me hakkasime vestlema.
Mustlasnaine jutustas, et kümne päeva pärast juhtub minuga midagi. Ta ütles sedasi: «Võta see vastu, see lõpeb hästi!» Ma ei saanud täpselt temast aru, kuid polnudki midagi aru saada – ta rääkis ju tulevikust. Kuna ma tahtsin tema jutustamise struktuurile pihta saada, teatasin talle, et tahan ikka rohkem teada.
Ta jutustas mulle sellest, et teab, et olen muusikakooli lõpetanud ja et minu noormees on väga aus poiss, aga meil on palju segajaid ja mul pole oma vanematega kõik päris hästi. Samuti olevat mul üks sõbranna, kes tegelikult soovib mulle halba. Kõik isegi peaaegu klappis, ainult et sellist, tema kirjeldusele vähegi vastavat sõbrannat mul küll polnud. Ta koguni rääkis mitu tähte sõbranna nimes on ja millist värvi ta silmad ja juuksed on.
Taipasin, et tegelikult pole mustlasel mulle rohkem midagi öelda, kuid pärisin uudishimust siiski edasi. Lõpuks ütles ta, et mul on needus peal ja see pandi mulle kaks aastat tagasi. Ta ütles, et tema oskab selle ära võtta, aga see maksab 300 krooni.
Ma ütlesin naisele, et kahjuks mul pole raha, ja küsisin, kes mulle needuse peale pani. Mustlane märkis, et see oli üks vanem naine. Jällegi kordas ta, et tema oskab selle ära võtta, kuid jätsin viisakalt temaga kauba katki ja läksin oma teed. Ta arvas, et me kohtume veel. Ma ütlesin, et elan nüüd küll Tallinnas, kuid võimalik, et tõesti kohtume veel.
Üheksa päeva hiljem sattusin enda noormehega Tartus autoga sõites avariisse. Üks naine tuli Tallinnast ja ta ei saanud kuidagi aru, et tal pole peatee, ja nii sõitiski ta meie auto sodiks. Õnnetus oli siiski õnnelik, sest ainuke, kes kaks sinikat sai, olin mina. Ja midagi hullemat ei olnudki. Aga see lugu lõppes tõesti hästi, sest pärast õnnetust saime uue ja isegi mugavama auto.
Mõtlesin pingsalt mustlase pajatatud needusest. Küllap kohtusin neil kolmel korral ühe ja sama mustlasega. Ehk ta ise panigi mulle needuse peale. See jutt needusest oli tema uskumus ja kehtis vaid talle. Mina olen vaba ja kui ma temaga uuesti kohtun, tahab ta mulle juba ise maksta, et mina talle ennustaksin!
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma põnev lugu, siis ootame neid aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Liisa saab kingituseks Reese Witherspooni parfüümvee Love to the Fullest Avonilt.