Nii inimene kui paljud teised monogaamsed loomad kipuvad oma kalleid kaasasid petma.
Kerged elukombed on pärilikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Promiskuiteet ehk lihtsamalt öeldes lodev seksuaalelu on keerukas nähtus, mille taga on palju erinevaid tegureid. Oma osa annavad ka geenid. Kui loom armastab ehal käia, on ka tema järeltulijad suure tõenäosusega samasugused, vahendas Tartu ülikooli teadusportaal Novaator Max Plancki instituudi uuringut.
Moraalset aspekti kõrvale jättes võib truudusemurdmist isegi liigi käekäiku edendavaks pidada – saadakse rohkem järeltulijaid ning nende geneetiline mitmekesisus on suurem.
See kehtib isaste kohta. Emastel ei tundu sarnasest käitumisest otsest kasu tõusvat, nad lihtsalt säilitavad isalt päritud geene ja pärandavad neid järgmisse põlvkonda edasi. Loomulikult on üleaisalöömisel oma riskid kas või suguhaiguste näol, kuid sellise käitumise juured tunduvad olevat sügaval pärilikkusaines.
Max Plancki instituudi evolutsioonibioloogid uurisid truudusemurdmist, jälgides 1500 sebra-amadiini käitumist viie järjestikuse põlvkonna jooksul. Need värvulised on üldjuhul monogaamsed. Isane ja emane ehitavad pesa ja veedavad koos aega, kuid nagu inimesed, võivad ka linnud aeg-ajalt libastuda.
Teadlased leidsid tugeva seose linnuvanemate paariväliste suhete ja nende järglaste käitumise vahel. Noored linnud kasvasid üles kasuvanematega, kuid käitumismustrilt sarnanesid oma bioloogiliste vanematega.
Uuringu autori Wolfgang Forstemeieri sõnul on vanemate ja laste sellist sarnasust näidatud ka inimese juures.
Samas lisas ta, et promiskuiteet on väga keerukas nähtus. Käitumist mõjutavad isiklikud kogemused ning haridus. Inimesel võib küll olla soov partnerit petta, kuid ta ei pruugi olla piisavalt atraktiivne, et tegudeni jõuda. Samuti on erinev inimeste põhimõttekindlus truuduse suhtes.