MTÜ Eesti Emade Ühenduse liikmed rääkisid naine24.ee’le möödunud nädalal probleemist, kus vägivaldne lapse isa, kellest naine on lahku läinud, soovib lapsega regulaarselt kohtuda, kuid naist ohustab neil kohtumistel peksasaamine. Justiitsministeerium selgitas, mida sellises olukorras teha saab.
Ministeerumi pressiesindaja Priit Talv ütles, et kui ema satub isa ja lapse kohtumiste ajal vägivalla ohvriks, tuleb sellest kindlasti politseile teada anda. «Registreeritud vägivallajuhtumid on kindlasti olulised ka võimalikus lapse hooldusõiguse vaidluses,» lisas Talv.
MTÜ Eesti Emade Ühenduse ühe asutajaliikme Merle (nimi muudetud) sõnul pole aga tegelikus elus kõik siiski nii lihtne. Temal muutus lapse isa näiteks vägivaldseks perekeskuses viibides ning pärast politsei kohalkäimist sai algatatud kriminaalasi, kuid see lõpetati ära oportuniteedi korras (st. süü ei ole suur ja puudub avalik menetlushuvi).
«Mis me üldse tahame rääkida, kui siin ju pekstakse aastaid ja ikka lõpetatakse kriminaalasi samamoodi,» ütles Merle ASi Kihnu veeteed juhatuse esimehe Toivo Kuldmäe juhtumile viidates.
Kuigi mehe vägivaldse käitumise fakt leidis Merle puhul ametlikult kinnitust, vaadatakse seda naise sõnul suhteliselt leebelt, kui pole just midagi väga hullu juhtunud. Samuti pole registreeritud vägivallajuhtumist lapse hooldusõiguse vaidluses suurt kasu.
Lisaks on Merle teiste vägivaldsete meestega kokku puutunud naiste käest kuulnud, et mõnikord ei võta politsei lihtsalt avaldust vastu või ei taha kohale tulla, öeldes, et perevägivald on peresisene asi.
Kas lähenemiskeeld aitab?
Priit Talv selgitas veel, et perekonnaseaduse kohaselt on mõlemal vanemal õigus lapsega suhelda teisest vanemast sõltumata ning seega ei saa lähtuda üksnes lapse ema ja isa omavahelistest suhetest. Nii saab vanema suhtlusõigust lapsega piirata vaid kohus, kui vanemaga suhtlemine on lapsele kahjulik.
Kui isa tegevus on ohtlik vaid naise suhtes, saab naine taotleda oma eraelu puutumatuse, tervise kahjustamise või muu isikuõiguste rikkumise puhul lähenemiskeelu määramist.
Seejuures ei pea Talve sõnul õigusrikkumine olema reaalselt toime pandud - näiteks ei pea mees olema naisele tekitanud kehavigastusi, vaid piisab ka tema senisest käitumisest, mis annab alust karta, et ta võib tekitada naisele kehavigastusi või rikkuda tema isikuõigusi.
«Nende kaitseabinõude kohaldamist saab isik ise taotleda tsiviilkohtust (maakohus) ja kohtunik saab neid määrata tähtajaga kuni kolm aastat,» selgitas Talv.
Kui lähenemiskeeldu ei määrata otseselt lapse kaitseks, arvestatakse lähenemiskeelu määramisel ka lapsega. See tähendab, et kui lähenemiskeeld määratakse lapse ema kaitseks ning lapse isa suhtes, määratakse ühtlasi kindlaks, kuidas toimuvad lapse kohtumised isaga.
Justiitsministeeriumile teadaolevalt on perevägivallajuhtumites määratud lähenemiskeeldude puhul näiteks praktiseeritud seda, et isaga kohtumisele viis lapse mõni teine sugulane või toimus kohtumine lastekaitsetöötaja juuresolekul.
Merle sõnul ei peaks aga last üldse isaga kohtumistele viima, kui jutt käib juba lapse ema kaitseks lähenemiskeelu taotlemisest. «Kui laps tunnetab või näeb vägivalda pealt oma lähedase inimese suhtes, siis ta on ka vägivalla ohver,» selgitas naine.
Vägivallaga tuleks arvestada
Ka Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõdes 2006. aastal läbi viidud analüüsis, et vanemate ja laste vahelisi perekonnaõiguslikke suhteid käsitlevates menetlustes tuleb senisest enam arvestada koduvägivallale tüüpiliste ohtlike aspektidega, eelkõige suure tõenäosusega, et vägivallatsemise oht ei kao koos lahutusega. Naiste ja laste kaitse ja turvalisus peavad olema otsuse tegemisel olulised aspektid.
Ka on analüüsis öeldud, et kui on vaja kaaluda selliste õigushüvede nagu naiste kaitse ja toetamise, laste kaitse ja heaolu ning meeste õiguste vahel, tuleb kaitse vägivalla eest alati asetada kõrgemale külastusõigusest.
Koduvägivalla puhul, kus vägivallatsev vanem rikub pika aja jooksul pidevalt oma partneri ja lapse õigusi ning põhjustab neile kehalisi vigastusi ja hingelisi kannatusi, puuduvad nimelt eeldused, mis nõuaksid lähtumist mõlemale vanemale suunatud vanemate ja laste vahelisi perekonnaõiguslikke suhteid käsitlevatest seadustest.