Viies nädal spordiklubis: võitlus kuumuse ja iseendaga

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Kui alguses valdas mind spordiklubis käies peamiselt avastamisrõõm uue rütmi ja erinevate treenimisviiside üle, siis praeguseks on hakanud paika loksuma nii oma lemmikud kui ka teatav mõistmine, kuidas erinevad trennid enesetunnet mõjutavad.

Minu peamiseks motivatsiooniks treeningeksperimendiga alustades oli lapsehoiu imepärane teenus – võimalus veeta tunnikegi omaette keset päeva. Lasteaed ootab sügisest. Esimesest päevast oli selge, et mingit lapsehoiuga harjumise tõestust meil pole vaja, märksa tõsisem ülesanne on mahutada treening nii ajaliselt kui harjumuslikult enda nädalakavasse.

Harjumus, nagu olen aru saanud, on ligi tikkunud erineval kombel. Peamine on see, et vaimne ja füüsiline pool on tänu trennile rohkem tasakaalus, on tekkinud juurde teatavat emotsionaalset puhvrit. Eelistades näiteks lapse lõunauinaku ajal rattasõitu kergele puhketunnile on hiljem meeleolu mõnusam olnud. Seda ei saa muidugi alati lubada, sest üksi last koju magama ju ei jäta.

Lisaks olen hakanud tundma, kuidas erinevad lihasrühmad karjuvad liikumise järele. Hiljuti näiteks «avastasin», et mul pole mitte ainult selg ja seljalihased, vaid neid saab teadlikult ka tugevamaks muuta. Juhendaja Elliko kinnitas seda kuuldes üle, et minu ühed lemmiktrennid bodybalance ja pilates aitavad seljalihaseid tugevamaks muuta küll.

Samuti olen täheldanud, et ühe trenni eelistamist teisele võib mõjutada ka konkreetne treener. Muidugi mõjuvad kõik klubi juhendajad väga innustavalt ja tujutõstvalt oma rõõmsa olekuga, aga mõnega meedib treening kohe eriti.

Näiteks, kui treeningjuht teatas neljapäevase bodybalance'i lõpetuseks, et temal on käes reede ja ta puhkab seitse päeva jutti, siis tekkis hetkeks nõutus, et milline treening võiks siis uuel nädalal olla kirss tordil.

Kõik sellised üksikasjad, juurde juhendaja soovitused ning enda reaalsed võimalused kahe lapse kõrvalt, mõjutavad jooksva nädala treeningplaani sättimist.

Esmaspäeval (6. juuni) sean sammud PlanetSporti õhtul, kaks last näpu otsas, plaaniks katsetada võitluskunstide elementidega energilist bodycombat'i treeningut. Treenerid ja klienditeenindajad on pehmelt öeldes üllatunud, piltlikult öeldes aga pööritavad silmi. Jään siiski algse plaani juurde.

Otsusega ehmatan vist isegi oma juhendajat, kellega juhtun enne trenni kokku ja kes kuuleb ühtlasi mu eelmise nädala treeningust jooksulindil kõrgema pulsiga, kui ta on soovitanud. Elliko soovitab kas just midagi lausa rahulikumat teha, aga madalama pulsisagedusega kindlasti, et püsida ka meie eesmärkide piires.

Ehkki on kuuma ja päikselise päeva õhtu ja saal on seni esimest korda pisut umbne, on rahvast üllatavalt rohkelt ja ... kõik võitlusvalmis. Nii nagu varasemalt hoiatatud, tunnengi end esimese viie minuti möödudes juba täiesti võhmal.

Minu veevarud kahanevad meeletul kiirusel, pudel on enne trenni lõppu tilgatumaks tühi. Uus treening ja uued liigutused tunduvad harjumatud, aga mõned liigutused on täitsa mõnusad, lustakadki. Mõnel kaastreenijal on peas kohe eriti vilunud võitlejailme.

Nii selles kui teistes uutes trennides või kavades hakkan tundma lõpuks tekkivat väikest kogemuse eelist. Mõned liigutused ja põhimõtted, näiteks hingamine, on erinevatest trennidest hoolimata samad või paljuski sarnased.

Pärast trenni olen täiesti veendunud, et see jääb mu esimeseks ja viimaseks korraks, aga mõni päev hiljem hakkab minus pead tõstma uudishimu seda trenni kunagi veel proovida.

Treeningujuht Üllegi tuletab mu kogemusest kuuldes meelde eelmise nädala tarkust – enne proovi kümme korda, kui otsustad! Vähemalt on mingi ettekujutus nüüd olemas, mis ees ootab, kui peaksin veel minema.

Leian, et kehvadeks asjaoludeks sel päeval olid kuumast ilmast ja lastega müttamisest väsinud keha, ja kuuma päeva lõpetuseks võiks sobida midagi lõõgastavamat. Kunagi teine kord loodetavasti uuesti!

Lisaks saan sellest trennist kaasa tunde, nagu kõik muud treeningud käiksid kui aeg luubis. Ukseaknast nähtav bosu-treening tekitab minus segadust, et mida nad seal ometi teevad - kas harjutavad rahulikus tempos samme? -, kuni mõistan, et tulen lihtsalt pöörase tempoga trennist, mis sellise tunde tekitavad.

Õhtul mehele üht bodycombat'i põhiliigutust demonstreerides, rusikaid innukalt õhku vibutades tõmban aga sõrme verele. Vist trennis ikka ei rakendanud kõiki jõuvarusid...

Teisipäeval (7. juuni) võtan tuure oluliselt vähemaks ja proovin ära pilates'e. Esmamulje on sarnane kõige esimese bodybalance'iga, et pealtnäha rahulik ja lihtne treening, kuid teatud asendites püsimine nõuab pingutust, mõjutades erinevaid lihasrühmasid.

Treeningut alustades uurib Elliko, kuidas treenijad kuuma ilmaga toime tulevad, ja saab vastuseks, et peamiselt kahel viisil: jahedas kontoris ning treeningsaalis. Jah, täna õhtul on siin tõesti mõnusalt jahe olemine ja inimesi samuti lahedalt.

Pilates'e puhul näib, et palju tegevusi käib kuidagi sisemiselt, mistõttu harjutusi tuleb mitte ainult silmaga mõista, vaid ka tajuda üle keha ja läbi pea. Selle mõistmiseks jagab treener ka juhiseid.

Lisaks paistab siin õige hingamine olevat veelgi kriitilisema tähtsusega – millise liigutuse ajal sisse ja millise ajal välja hingata. Kohati tuleb see mõne harjutuse puhul ka spontaanselt, aga mõne harjutuse puhul spontaanselt hoopis valesti. Seda loogikat tuleb veel jälgida ja omandada, et tõesti iseenesest hakkaks tulema.

Pilates'e lõpuks võin tunda ikka veel hoogsa bodycombat'i mõjusid, sest kui see läbi saab, on mul tunne, et oleme kõige rohkem poole peal.

Neljapäeval (9. juuni) suudan asjad nii sättida, et jõuan sel nädalal ka bodybalance'i treeningusse. Uus, kolm kuud kestev kava, nõuab harjumist ja tekitab kergelt sama tunde kui esimene kogemus bodybalance'iga, nagu oleks keha natuke kange. Arvata võib aga, et see järgmine kord juba kaob.

Just tänu bodybalance'ile hakkan ka igapäevaselt mõistma, kuidas kehasse tekivad väikesed kavalad lihaspinged. Mitmete harjutuste puhul peab treener ikka meelde tuletama, et õlad lastaks vabaks – sama tunnen istudes, olgu arvuti taga, telekat vaadates, raamatut-lehte lugedes, et ikka kipuvad õlad pingesse kiskuma ja see kisub omakorda kaela.

Seekordseks tarkuseks, mida treener Ülle meiega jagab, on laiemas mõistes mugavustsoonist välja tulemine, aga seda keha liigutamise harjumisi silmas pidades.

Ta soovitab keha tasakaalustamiseks ja sirge rühi saavutamiseks vastukaaluks koti paremal õlal kandmisele selle vasakule õlale seadmist, parema põlve üle vasaku seadmise asemel vasak üle parema panna (ehkki üldiselt ta seda jalg üle põlve asendit heaks ei tunnista), et keha oleks ühtlaselt koormatud. Jälgige ennast, tehke teistmoodi, soovitab ta.

Reedel (10. juunil) võtan sel nädalal end veel viimast korda kokku ja teen ühe jalutuse jooksulindil. Kuna pulss jääb ka kiiremate sammude puhul madalaks, olen lõpuks ikka «sunnitud» sörkima, aga vist jään enam-vähem sinna ülemisse piiri.

Jalutades-sörkides taban end mõttelt, et kümneid minuteid, täpsemalt kokku kolmveerand tundi, ühel kohal tammumine, ilma reaalselt kuhugi edasi jõudmata, nõuab ikka üksjagu kindlameelsust.

Meenub, kuidas erahuvikooli Meero Muusik juhataja ja lauluõpetaja Varje Lepp jutustas, kuidas nooruspõlves sportimine on rajanud talle kindla vundamendi pingelistes olukordades ilma alla andmata hakkamasaamiseks. Nii lihtne on ju loobuda. Tundub, et sport on päris hea distsipliini tekitaja. Nõuab oma aja, aga annab vastu kvaliteetsema aja.

Üks, millega olen hakanud trenni tegemist ergutama, on aja võtmine endale ka vahetult pärast trenni. Sõltuvalt trennist, ilmast ja tujust naudin sauna ning pärast kreemitan end. Kuuma ilma leevenduseks on jalgu aidanud värskendada jahutav jalaemulsioon.

* * *
Laupäeva hommikul ärkame terve perega rannas, mille vahetusse lähedusse telgi üles seadsime. Vanema tütrega, kel uni juba kaheksast pühitud, lähme veel tühja randa jalutama.

Meri ja rand kohe kutsuvad bodybalance'ilikke liigutusi tegema. Seda küll vaid loetud minutid, aga pärast eelmise päeva sörki jooksulindil on päris mõnus end venitada ja ainuüksi see tegevus äratab üles, tehes endale natuke naljagi.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles