Prantsuse Riviera: söö, päevita, nuusuta

Lenno Vaitovski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nice'i vanalinna rahvarohked väikesed väljakud mahutavad endasse palju armsaid kohvikuid.
Nice'i vanalinna rahvarohked väikesed väljakud mahutavad endasse palju armsaid kohvikuid. Foto: Lenno Vaitovski, Kerttu Tiik

Vahemere lähedus jahmatab vahel põhjapoolseid prantslasigi. Samavõrd kummaline on kogeda, kuidas kõigest paari tunniga isegi kaugest varakevadisest Eestist sinise vee ja särava päikese juurde jõuab, kirjutab Lenno Vaitovski Kaubamaja ajakirjas Hooaeg.

Kevad ja suvi saabuvad asuursinisele rannikule tunduvalt varem kui näiteks Põhja-Prantsusmaale või meie kodumaale, nii võib seal ka juba väljaspool ametlikku turismihooaega kohata küllalt soojalembeseid põhja poolt tulijaid.

Eestist on Prantsuse Rivierasse kõige lihtsam sõita airBalticuga marsruudil Tallinn-Riia-Nice, Tallinnast väljub lennuk hommikul kell 8.30 ja varbad saab Vahemerre likku panna juba sama päeva varasel pärastlõunal, sest lennuk saabub Nice’i kell 13.20.

Staap on mõistlik just sinna asutadagi, sealt pääseb hõlpsasti liikuma ka teistesse lähedalasuvatesse linnadesse – lisaks allpool mainituile näiteks St Tropezi, Mentoni, Touloni ja Marseille’sse ning Monaco linnriiki.

Nii Nice, Cannes kui ka Vence on linnad, mille kohta väidetakse, et just siin paiknevad Prantsusmaa kõige paremad restoranid.

Kui on minek suurema seltskonnaga ja pikemaks ajaks, on üheks soodsaks ja erilisemaks variandiks rentida villa mitte väga kaugel mägedes, kust saab autoga samuti lihtsalt ja kiirelt igas suunas liikuda ning samas privaatsust nautida.

Autosõitu lihtsustab piki rannikut kulgev ja mereäärseid linnu ühendav kiirtee, mis omakorda hargneb sisemaal asuvate linnade suunas maanteedeks. Nii jääb Nice’ist tunniajase teekonna raadiusesse piisavalt palju külastamist väärt kohti kas või kaheks nädalaks. Kui autorentimiseks ei ole soovi või võimalusi, saab paljudesse paikadesse ka rongi, bussi, laeva ja kas või helikopteriga.

Nice’i ülipikk promenaad ja hurmav vanalinn

Mis seal salata, Nice’i teatakse vaatamata paljudele muudele voorustele eelkõige ikka tänu tema rannale. Eestlase jaoks esmapilgul hirmuäratavalt kivine maastik tagab tegelikkuses erksinise selge vee ning pärast mõningasi turnimisharjutusi ei ole ümaratel kividel kõndimine enam väga suur kunst.

Randa ääristab kilomeetritepikkune Promenade des Anglais, millelt avanevad vaated linnale ja päikeseloojangule on legendaarsed. Samuti on võimalik promenaadi linnapoolses servas einestada kümnetes ja kümnetes restoranides ning võtta sinna ka peen hotellituba.

Nice’i vanalinn paneb aga ahhetama isegi keskaegse vanalinnaga harjunud põlise tallinlase: see meenutab natuke nukulinna, majad on värvitud kollaseks, punaseks või oranžiks, aknaluugid ja -raamid on alati maja värviga kontrastsed ning kitsaste tänavate kohal ripuvad dekoratsioonina sinna kuivama pandud riided, justkui oleks ka nende värvitoonid hoolikalt valitud.

Allpool, esimesel korrusel, on tavaliselt mõni tore kohvik, käsitööpood, rõivakauplus või muu paik, kuhu kutsub sisse astuma. Kitsad tänavad, mis roomavad aeg-ajalt trepist üles või alla, suubuvad armsatele kirikuesistele väljakutele, mis on puupüsti täis kohvikulaudu ja inimesi.

Vanalinna ja «uue linna» vahel paikneb aga suur Masséna väljak, kus on lausa tunda uue ja vana sujuvat kokkupuudet: päevinäinud purskkaevu varjust tuiskab välja nagu 23. sajandist pärit hiirvaikne tramm, keset ontliku välimusega sammaskäikudega vanu hooneid istuvad postide otsas tänapäevased skulptuurid.

Arhitektuuriimesid ja kunstimuuseume jagub kogu linna ning kõige parema ülevaate saab, kui liituda vastava ekskursiooniga. Kokandushuvilised aga saavad kätt harjutada Michelini tähega restoranide kokkade käe all, selliseid kursusi korraldab näiteks La Recette Magique.

Ning kui jääb jaksu ka veel ööelu elada, on seegi täiesti olemas – esimesed dringid tasub teha vanalinna ja mere vahelisel Cours Saleyal ning vaadata seejärel, kuhu jalad viivad.

Väljapeetud Cannes

Kui Nice tundub liiga suur, lärmakas või kivine, saab sammud seada Cannes’i. Suurimad üritused ja suve haripunkt välja arvata, võtab Cannes külalised muul ajal vastu unise, kuid suursugusena.

Siin on liivaseid randu, ilusaid hotelle, kalleid butiike ja promenaade, jahisadam otse kesklinnas ning kompaktne vanalinn, mille mõned tänavad on pühendatud ainult headele ja väga headele restoranidele. Kui neis einestamine ei tundu jõukohane, siis juba kristalli, portselani ja lauahõbeda pillerkaar on möödaminnes imetlemist väärt.


Cannes on koduks kahele suurele festivalile: Cannes’i filmifestivalile maikuus ja Cannes Lionsi loovusfestivalile juunis, mille aegu muutub koha ilme täielikult. Restoranide ja hotellide hinnad mitmekordistuvad, rahvahulk linnas samuti, samas on võimalik sadamas ja rannapromenaadil jahti pidada meelelahutusmaailma suurtele ja vägevatele, kui selline tegevus peaks huvi pakkuma.

Kõige luksuslikumaks tänavaks linnas on La Croisette, kus leidub nii arhitektuuri poolest märkimisväärseid paleesid kui ka butiike, Porschesid ja glamuurseid olendeid, kes peatuvad ümbruskaudsetes miljoni- (ja miljardi-)villades. Lähedusse jääb ka Antibes, kunstihuvilistel tasub külastada sealset Picasso muuseumi ja Renoir’ majamuuseumi Cagnes-sur-Mer’is.

Grasse’i lilleaiad ja lopsakad lõhnad

Mõnikümmend kilomeetrit sisemaale jäävat ning tärkavates mägedes paiknevat Grasse’i nimetatakse maailma parfüümipealinnaks: algselt Katariina di Medici poolt asutatud nahkkinnaste tootmise ja lõhnastamise tööstus kasvas pikapeale parfüümikeskuseks ning jäi selleks kuni viimase ajani, kui on õpitud üha rohkem lõhnakomponente ka keemiliselt tootma ning pärislillede järele puudub endisaegne vajadus.

Oma kõrgaegadel võis Grasse’i ümbrus olla lausa muinasjutuline: põldudel õitsesid varakevadest hilissuveni erinevad taimed: mimoosid, roosid, tuberoos, jasmiin, lavendel ja apelsinipuud ning paljud teised, ja vähemasti maaliline on ta praegugi.

Tõsi, praegu leidub lilli põhiliselt paaris spetsiaalselt väljanäituseks loodud aias ning kuigi mõned kosmeetikafirmad sealkandis veel üht-teist kasvatavad, on nendele põldudele ligipääs üsna keeruline ja mõnel juhul ka võimatu. Kuid juba puhtalt asukoht mängib Grasse’ile kätte nii mõnegi trumbi kaunite vaadete näol.

Ehkki tänapäevaks on linnakesele jäänud põhiliselt museaalne võlu, võib sealt leida mitmeid hurmavaid paiku ja palju põnevaid tegevusi. Näiteks pakub Fragonardi nimeline parfüümimaja kahetunnist koolitust, mille käigus võib saada põhilised teadmised parfüümimaailmast, parfüümi koostisest, lõhnanüanssidest, toorainest, selle ettevalmistamisest ja paljust muust põnevast.

Koolitust juhib parfüümi-«nina» ning sessiooni lõpuks võib iga osaleja endale kokku segada isikliku lõhna. Retsept säilitatakse Fragonardi arhiivis kuni aegade lõpuni ning soovi korral saab oma isiklikku lõhna hiljem ka juurde tellida. Lisaks on linnas avatud ka Galimardi ja Molinardi nimelised väiksemad parfüümimajad, kui peaks veel jaksu ja tahtmist olema lõhnadega mässata.

Väike Vence

Kahju on neist turistidest, keda veetakse mööda kitsukesi mägiteid vaatama ainult Matisse’i Chapelle du Rosaire’i (ja sellest ei lubata isegi pilti teha!) ning mitte Vence’i keskaegsesse vanalinna, sest midagi nii pisikest, armsat ja vaikset annab maailmast taga otsida.

Ilmselt Viplala poolt kolm numbrit väiksemaks tinistatud vanalinna mahub vaevu sisse ära, tänavad on mikroskoopilised, majad pisitillukesed, alalõpmata avastad end kellegi viimse lilleõieni ärakujundatud aiakesest või peaaegu elutoast.

Siiski on sellesse muinasjutulisse kohta end ära mahutanud ka mõned poekesed (parim koht suveniiride ostuks!), kohvikud ja ekstrasümpaatsed restoranid, kuhu tasub ennast rihtida just õhtusöögile.

Esmaspäeviti ja teisipäeviti lubavad linnaelanikud endale vaba päeva ning sel ajal on kõikjal eriti vaikne, kuid kahjuks on siis suletud ka enamik kauplusi ja restorane. Kui läheneda Vence’ile Grasse’i poolt, jääb tee peale hulk hunnituid mäevaateid, mõned kärestikulised jõed, paar iidset akvedukti ja kolm-neli pisikest külakest, kus tasub väike peatus teha. Kokku võib nii veeta terve muljeterohke päeva.

Kiika kööki ka

Nii Nice, Cannes kui ka Vence on linnad, mille kohta väidetakse, et just siin paiknevad Prantsusmaa kõige paremad restoranid. Olgu selle võistlusega kuidas on, aga üks on kindel – nälga ei jää siinkandis ka kõige nõudlikuma maitsega elamusteotsija ja just söömiseks tasub päevas eraldi aega varuda.

Restorane on pea igal sammul, turistilõkse ja mikrolainekohti sealjuures märkimisväärselt vähe ning tänu soodsale asukohale vahelduvad kahe maailma kokandushiiu – Prantsusmaa ja Itaalia – köögid, pakkudes einestamisvõimalusi igasuguse eelarve ja eelistustega inimestele.

Prantsuse poolelt lööb siinkandis laineid suurepärane Provence’i köök oma lihtsate, ent mõjusate maitsetega: oliiviõli, rosmariin, loorber, tüümian ja küüslauk on püha kooslus, milleta päevagi läbi ei saa.

Piirkonnale omane on ka lavendli kasutamine maitsetaimena, armastatud on see nii magustoitudes kui ka grill-liha juures. Mere lähedal soovitatakse tarbida muidugi värskeid mereande, sisemaal nauditagu lammast ja kitsejuustu.

Köögiviljadest on aukohal tomat, millest valmistatakse nii kastmeid, salateid kui ka iseseisvaid roogi. Veinidest soovitatakse siinkandis valida just kohalikke roosasid, suurimaks piirkonnaks Côtes de Provence ja levinumaks viinamarjasordiks Mourvèdre. Kui püüda maitseelamuste virvarri kuidagi kokku võtta, siis oleks märksõnadeks ilmselt hooajalisus, kohalikkus ja geniaalne lihtsus.

Kui läbitud linnad, muljed, vaated, olukorrad, elamused, päike, kuu, lilled ja mäed kõrvuti asetada, on ausalt öeldes tegu ühe üüratult romantilise kohaga. Ja samas pole isegi vahet, kas minna üksi, kaksi või kümnekesi, Provence’is lihtsalt on nii mõnus olla ja seda tihti lausa mitmes mõõtmes korraga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles