Loomisel olev MTÜ Eesti Emade Ühendus, mille taga on kümmekond vägivaldsete partneritega kohtus laste hooldusõiguse üle vaidlevat ema, on seda meelt, et Eesti riik ei kaitse naisi ja lapsi piisavalt. Kohtuprotsessid näitavad naiste sõnul sageli, et lähisuhtevägivalda lihtsalt ei tunnistata.
Kuid millest need kohtuprotsessid üldse alguse saavad?
Kolm käimasolevate kohtuasjade tõttu anonüümseks jääda soovinud ühenduse liiget selgitasid naine24.ee’le, et kohtuprotsess järgneb tavaliselt sellele, et vägivaldse mehega lapse saanud naine otsustab suhte lõpetada.
Tuleb ette ka seda, et mees viskab ise naise kodust välja. Ning korraga puudub lahkuläinute vahel normaalne dialoog - isa nõuab kohtumisi lapsega, kuid tuleb seejuures kokku saades naisele kallale; ebatavalised pole ka ähvardused taotleda kohtus lapse hooldusõigust.
Sellises olukorras ongi kohus tihtipeale ainsaks lahenduseks, et kuidagigi omavahel kokku leppida, kuid pikalt oma meestega kohtusaalis vaidlemas käinud naised tunnistavad, et tegelikku lahendust sealt ikka ei tule ja kohtusaagad näivad sageli lõputute ja lootusetutena.
«Kohus ütleb hästi toredasti, et normaalsed inimesed kohtusse ei pöördu, aga see ei tähenda, et kaks inimest peavad olema ebanormaalsed. See tähendab ikkagi seda, et ühega ei saa rääkida. Alati räägitakse, et ema-isa on üksteist leidnud, järelikult on ühesugused - julgen vastu väita, et see ei ole nii,» märkis Tiina*.
Kõik kolm naist tunnistasid, et kuigi nende mehed on erinevad, on lood liigagi sarnased - sisuliselt on nende meeste puhul justkui tegemist olnud kahe erineva inimesega. Alguses on kõik väga ilus ja tihtipeale suudab mees oma head «nägu» teiste inimeste ees ka hiljem säilitada, olles samal ajal naise ja vahel ka lapse suhtes nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne. Vägivald saab aga tavaliselt alguse alkoholi pruukimisest.
Vahel nähakse siiski ka suhte alguses ohumärke, kuid mõistus surub sel juhul sisetunde maha - ikka ju loodetakse inimesest parimat ega taheta halba uskuda. «Kui ta käitub sinu jaoks mittemõistetavalt, siis sa hakkad ise otsima mingisuguseid lähimaid võimalikke võimalusi, mis üldse olla saaks, aga sa ei tule selle peale, et ta on hull, kui sa ei ole varem oma elus hullu kohanud,» ütles Tiina.
Tiina sõnul arvatakse sageli, et naised käivad kohtus vaid raha ehk alimentide pärast, kuid tegelikkuses oleks enamik neist naistest, kaasa arvatud tema, nõus oma nõudest loobuma, kui saaks tagasi hingerahu ega peaks eksmehega lapse hoolduskorra üle vaidlema.
Merle* sõnul jääb tihti kõlama, justkui emad tahaks isadelt lapsed ära võtta. «Ei, emad on alati kõigepealt lootnud, et nad saavad isaga last jagada, kohtusse on jõutud siis, kui jagada ei anna,» selgitas ta.
Tiina sõnul oleks emal väga kerge leida endale uut kaaslast, kui samal ajal keegi hoiaks tema last. Kuid tegelikkuses saab suhtlus lapse isaga ühel hetkel nii võimatuks, et last ei saagi isaga kohtuma viia.
«Mul esimene kohtutee oligi selline, kus ma ei saanud kohtumisele minna, sest mulle oli eelmine kord kallale tuldud,» rääkis Merle, kes sai kuu aega hiljem kohtukutse põhjusel, et polnud last isale kõik see aeg näidanud. Ei aidanud siin ka ettepanek kohtuda avalikus kohas, teiste inimeste silme all - mees polevat sellega lihtsalt nõus olnud.
Lähisuhtevägivalda Eestis ei tunnistata
Anneli* peab suurimaks probleemiks lastekaitsetöötajate ebapädevust. Näiteks perekeskuse töötaja olevat kirjutanud talle paberi, et laps suhtles isaga väga hästi, kuigi tegelikult istus laps isaga kohtudes hirmunult laua all.
«Meil pole pädevaid inimesi, kes oleks võimelised seda last kuulama. Sotsiaaltöötajatel puudub erialane haridus ja nad teevad laste üle elutähtsaid otsuseid,» arvas Anneli. «Last suudavad meil kuulata ainult lasteaiatöötajad ja lastepsühholoogid, aga need inimesed, kelle juurde kohus saadab, teevad täiesti ebapädevaid otsuseid ja see on väga kurb.»
«Ma olen käinud väga pikalt lapsega psühholoogi juures - tal esineb öist enureesi, apaatsust,» jutustas Merle oma kogemusest. «Laps räägib, et ta ei taha minna isa juurde, ta kardab seal olla. Kui ma palusin lastekaitselt, et tulge vastu, tehke midagi - see ei ole ju normaalne, ma saan lapse kätte ja ta on tõsiselt kurnatud olekuga -, siis vastati, et lapsel on õigus isaga olla ja miks ma muretsen? Tehti ka ettepanek, et lastekaitse käib ja tuvastab, kas lapsel on ärevushäire, kui ta isa juures viibib. Kuid minu teada pole lastekaitse spetsialistid pädevad hindama ärevushäireid.»
Tiina sõnul saab lisaks laps väga hästi aru, milline tema olek mis reaktsiooni esile kutsub, ning kohaneb ellujäämise nimel, tehes head nägu. «Kui laps ei tunne ennast kellegagi mugavalt, siis ta üritab ikka jääda sõnakuulelikuks, mitte ei nuta ega nõua. Oma tundeid väljendab ta tegelikult ainult ema juures, sest ema juures tunneb ta ennast turvaliselt.»
Ka advokaatidelt pole naiste sõnul suurt abi loota. Riigi poolt määratud tasuta advokaadid polevat huvitatud mitte lapse ja ema huvide kaitsmisest, vaid asja kiirest lõpetamisest, et tagada oma leiva jätkumine. «Lähisuhtevägivalda ei tunnistata, seda lihtsalt ei ole olemas,» ütles Tiina.
«Üks kuulus psühholoog on öelnud, et lähisuhtevägivalla puhul ei saa lepitada osapooli, need tuleb lahutada. Aga meie kohtusüsteemis, meie vabariigis, saadetakse need ohvrid järjest ja järjest lepitusmenetlustesse,» lisas Anneli.
Tiina sõnul ei öelda nende naiste kohta kohtus isegi mitte «ohver», vaid öeldakse, et tegemist on solvunud lapsevanemaga. «Kibestunud, solvunud kanaema.»
Lapsed pooleks
Tiina on hämmingus ka sellest, et lapsed jagatakse kohtus sisuliselt pooleks. «Nädala sees on võimalus, et jäetakse emale, aga nädalavahetused lähevad pooleks ja nädala sees pead veel organiseerima selle, et teine pool saaks ka lapsega olla.»
See aga tähendab, et kõik need lapsed käivad psühhiaatri või psühholoogi, tihtipeale logopeedi juures; jäävad koolis maha, ei suuda keskenduda, on hüperaktiivsed.
Samas ei maksa isad enamasti elatist ja sellesse riik ei sekku, küll aga nõutakse isa kohtumisi lapsega. «Kui mina oma lapsele süüa enam ei annaks, kas ta jääks mulle? Aga isalt ei võeta õigust last regulaarselt näha, kuigi ta üldse elatist ei maksa,» imestas Tiina.
Probleemiks on seegi, et kui naine kaotab näiteks Eestis töö, siis ei saa ta välismaale tööle minna, kuna isa nõuab kohtumisi lapsega - mehel endal ei keela aga välismaale tööleminekut keegi.
«Kohus on meeste vastu niivõrd arusaamatult leebe - minu abikaasa näiteks tunnistas ise kohtus üles, et ta jättis pooleteistaastase lapse järelevalveta pimedasse tuppa üksi magama, kui läks mitmesaja meetri kaugusele naabri juurde kohvi jooma. «Kohvi jooma!» - nagunii tegelikult oli ta amelemas seal,» pahandas Anneli. «Roolijoodikud - ükskõik mis süüdistused sul isa vastu on, siis kohtunik ütleb sulle, et aga meil iga viies on vangis istunud, me ei saa ju talt isaõigusi ära võtta.»
«Ühiskond ei kaitse sind absoluutselt, isegi kui see vägivald on tõendatud. Lapse isa - isegi kui ta on vägivaldne, kui ta on psühhopaat, sotsiopaat -, ikkagi saab niivõrd palju õigusi sinu kallal edasi tänitada, mis mõjutab last. Siin ei saagi aru, kas ta tahab last või ta tahab lihtsalt oma ebanormaalset käitumist välja elada,» jätkas ta.
Naised tunnistasid, et emad surutakse Eesti kohtusüsteemis maha ja püsti püsimiseks peab olema äärmiselt tugev.
«Mina tunnen küll, et ma lähen aina tugevamaks ja aina tugevamaks ja aina tugevamaks, aga samas ma olen tõsiselt pettunud, ma olen pettunud riigis, ma olen pettunud selles, et ma ei saagi oma valikuid teha. Ma ei saa ka oma erialal teha meeletut karjääri, sest ma pean kogu aeg kohtus käima,» ütles Tiina.
* Kõikide intervjueeritute nimed muudetud.