Neljandat nädalat klubis alustan harjumuspärasema programmiga – bodybalance ja bodypump –, nädala lõpus aga üllatan ennastki. Mul on olnud aastaid tõrge jooksmise vastu ja küllap on praegugi, kuid jooksulindil tundub see päris mõnus. Nädala lõpetab spordipäev kõige pisematele klubis.
Esmaspäev, 30. mai
Sel nädalal on «tunniplaan» muutunud, mille tulemusena satub esmaspäeva hommikusse bodybalance'i mahedasse keha painutamise ja meele treeningusse neid, kel plaanis olnud bodypump. Öö ja päev.
Trenni sattunute hulgas on ka üks noormees (neid on tegelikult varem ka olnud), aga tundub, et lõppeks jäävad nad isegi rahule, ja treener Ülle kiidab osalejaid uute asjadega katsetamise eest.
Enamgi veel, treener jutustab ülimalt veenvalt, et enne, kui millegi üle üldse otsustada, tuleks seda asja vähemalt kümme korda proovida. Niisiis, temagi trennis tuleks samuti vähemalt kümme korda käia, enne kui lõplikult ära otsustada, kas meeldib või mitte.
Ise tundsin eelmisel nädalal just bodybalance'ist puudust, kuna see jäi vahele. Naudin erinevaid tasakaaluharjutusi (ma püsin, lausa lendan!) ja väljalülitumist päevarutust. Treener kinnitab sedagi tarkust üle, et pidev kehaline koormus vabastab kehasse kogunenud pingeid.
Sellega tuleb sajaprotsendiliselt nõustuda. Lisaks tunnen pärast bodybalance'i tõelist energiaannust, mille tulemusena oleksin valmis kas või jooksulindile sammuma minema. Aga ühest trennist päevast piisab. Teen hoopis pisikese saunaskäigu.
Ehkki treener nendib, et sellest trennist saab kõike muud kui võhma, siis näiteks kõhulihaste kiiremate harjutuste juures tunnen küll, et jaks kaob ja sooviks viilida. Ja natuke viilin ka. Hiljem, kui kohtan treeningjuhti Üllet valvelauas, vestleme mõne sõnaga rühmatreeningute eelistest omapäi sportimise ees.
See on muu hulgas, lisaks ühisele mõnusale rühmavaimule, just seesama viilimise moment. Kui teised teevad trennis ees, siis väga palju ei saa ikka ülejäänud saalist maha jääda, pealegi innustab ka treener veel veidi vastu pidama ja harjutust lõpuni tegema.
Teisipäev, 31. mai
Tänaseks on kokku lepitud mõõtmine ja kaalumine. Tuleb tunnistada, et kuigi olen eesmärgiks seadnud eelkõige parema enesetunde ja suurema võhma, jälgin pea iga kord klubis käies ka kaalu.
See pole küll oluliselt muutunud, kuid jääb kindlamalt ja väiksemate kõikumistega sellesse piiri, kus mulle rohkem meeldib. Spetsiaalne mõõtmine annab teada, et rasvaprotsent on vähenenud ja lihaseprotsent veidi tõusnud.
Paneme kokku ka uue nädalaplaani, kuid seda võtan ennekõike soovituslikuna, sest nädala sees on erinevaid faktoreid, mis sportimist või vähemalt trennide valimist mõjutavad. Kui käin trennis päeva esimeses pooles lapsega, siis võin pool päeva «korstnasse kirjutada».
Kui õhtul vaja ka teisele lapsele aeda järele minna, siis ei jäägi seda hetke, mil võiks arvuti taga midagi kirja panna, ja lood aina kuhjuvad. Mõnel päeval tuleb päeva päästmiseks süüa väljas, mis kohati õigustab end, kohati mitte – kodune lõuna on ikkagi parem ja seda jätkub ka õhtul lastele uute energiavarude täiendamiseks. On ju päevad nüüd nii pikad!
Et olen juba spordiklubisse tulnud, siis ei piirdu ma ainult mõõtmisega, vaid võtan osa ka treeneri Elliko juhendamisel bodypump'ist. Ta tuleb mind mitmel korral sättima ja juhendama, kuna teen ikka mõnd asja valesti.
Mulle tundub, et mõnikord jääbki rühmatrenni minemata kartusest, et aga ma ei oska ju midagi. Meelsasti õpiks enne asjad selgeks ja siis läheks teeks, kõik õigesti, aga siis vist kaoks osa trenni mõttest üldse. Nende mõnede harjutuste õigesti tegemise tulemusena tunnen senisest suuremat pingutust ning taban end pärast trenni mõttelt, et päeval ei maksa bodypump'i teha. Ikka õhtul ja siis mõnusalt rahulikumasse päevarütmi suubudes.
Kui peaksin valima, millise treeninguga tööpäeva alustada, siis võiks see olla bodybalance või mõnus sammumine või ka jooksmine jooksulindil, senise kogemuse põhjal. Avastamist seisab järgnevatel nädalatel aga ees.
Muutunud on kõikide treeningute programmid, mida ka vanemate olijatega koos avastada, lisaks soovin tutvust teha pilates'ega ning võib-olla ka bodycombat'iga. Viimase kohta märkis mängutoa lapsehoidja, et see olevat ühe ta tuttava juba viie minutiga higistama võtnud. See on treening, mis sisaldab liigutusi-võtteid idamaistest võitluskunstidest.
* * *
Neljapäeval otsin välja kaheaastase jaoks tagant lükatava kolmerattalise ja teeme väiksemat sorti ringi lähikonnas. Kiirem kõndimise tempo ja kokku ligi tund aga jalutamist annab samuti tagasihoidliku koormuse, kuid otseselt ma seda trenni alla ei liigitaks. Küll aga tekitab see käik väikese «sügeluse» jalgades – tahaks jooksulinti uuesti proovida!
Heameelega läheksin sel õhtul bosu-trenni, mis samuti nädalaplaani muutudes asukohta vahetas, aga kuna peas on kindel plaan minna hoopis Hedvig Hansoni uue plaadi esitlusele, siis jääb päev trennivabaks.
Reede, 3. juuni
Lähen klubisse tagasihoidliku plaaniga natuke «jalutada». Alustan rahulikus tempos kõndimist jooksulindil ja üsna ruttu märkan, et pulss on samadel kiirustel, millega paar nädalat tagasi masinat katsetasin, madalam. Nii et kui õues jalutaks, saaks sama koormusega pikema vahemaa läbitud.
Olen koolist kaasa saanud ületamatuna näiva tõrke jooksmise vastu. Kõiksugu kohustuslikud krossijooksud olid tõeline piin, mis tuli lihtsalt sõna otseses mõttes hambad ristis läbi teha. Mida vanemaks sain, seda suuremaks kasvas sisimas protest, aga ära tuli teha, kas või klomp kurgus.
Mingi aeg proovisin keskkooli lõpus omal käel joosta, et teha kerget trenni, kuid ikka ei tekkinud sellest vaimustust. Selle asemele olen leidnud intensiivsema liigutamise rulluisutamise näol ja alati on meeldinud mulle ka jalgrattasõit.
Täna aga võtan kätte ja jooksen seatud kolmveerand tunni sees vähemalt paarkümment minutit jutti kerget sörki. Särk on lõpuks täiesti märg, aga jooksulindil on see kõik kuidagi palju mõnusam. Isegi teatav hasart tekib – kas mina tõesti olen jooksma hakanud?
Mängin isegi mõttega, et äkki polegi asi nii hull ja järgmine aasta lähen jooksen koos vanemtoimetaja Marinaga maijooksul. Julge mõte näitab, kui hea tunde see liigutamine annab.
Jooksulindil liikumise teeb omamoodi koomiliseks asjaolu, et masina ees olevalt teleekraanilt jookseb TopShopi tselluliidist vabanemise reklaam. Hiljem hakkab mind kummitama Ott Leplandi «Läbi öise Tallinna», kuna Eesti Muusikaauhindade jagamisel ta just jooksulindil jalutas, et jätta videolikku muljet linnas jalutamisest. Nii rühin ka mina, mõttes read «ma tulen su juurde, nii kiirelt kui saan». Pole paha.
Iseseisvate treeningute käigus hakkan mõistma ka seda, kuidas rühmatreeningutes omandatud erinevad pingutus- ja lõõgastusharjutused osutuvad vajalikuks oskuseks pärast «seansi» lõpetamist. Neid tehes meenub, et nägin möödunud ööl kreeka «e» moodi lõõgastusharjutust isegi unes.
Klubist lahkudes märkan treener Ülle rõõmsa näo järel saali saabumas üht teist eksperimendi jätkajat Marko Reikopit. Rõõmsad näod ja liikumisest tekkiv hea enesetunne loovad mõnusa päeva alguse. Nii et tasub end kokku võtta.
Laupäev, 4. juuni
Laupäeval on kutsutud kõik kahe- kuni seitsmeaastased lapsed PlanetSpordi spordipäevale. Sean mõlemad lapsed valmis ja klubisse! Tegelikult muidugi nii libedalt ei lähe, kui siin kirjas tundub – lapsed muutuvad ikka üsna ruttu rahutuks puhkepäeva hommikupoolikul ja minu poolest võinuks spordipäev juba kell 11 alata kella poole ühe asemel.
Lapsi koguneb tosinkond ja minu üllatuseks võin mõlemad lapsed rahumeeli saali jätta. Õnneks on trenniriided endal ka kaasas ja nii jätkan jooksmise avastamist.
Seekord on teleekraanilt tulev tõeline väljakutse – miskid iludusvõistlejad tutvuvad ilukirurgia plusside ja miinustega ja seda vägagi vahetute kaadritega. Pole imestada, et paar masinat kõrval lippav noormees jätab jooksu, aga ehk see kuuluski tema plaani.
Lapsed, selgub, väsivad juba pärast poolt tundi jooksmist, pallimängu ja bosu-hüplemist. Minu alustatud treeningut see siiski ei sega, sest nad jätkavad mängutoas. Saan teada, et ka nelja-aastasele piigale mängutuba meeldib, nii et edaspidi peaks ses osas lihtne olema. Kaks kuud eksperimenteerimist ju veel ees ja sinna hulka kuulub lasteaiapuhkus.
Tunnen, et olen millegi suurega hakkama saanud, end täiesti ületades, kuid seda veendumust ei ole, et ma ka kusagil mujal võiksin joosta kui jooksulindil. Päev hiljem kinnitab üks tuttav lapsevanem liivakastis mulle, et temagi jaoks pole lindil jooksmine probleem, samas kui väljas hingeldada ei tahaks. Üks teine, värskelt kahekordne ema aga jutustas, kuidas tema läheks rõõmuga just kergejõustikutrenni ja mitte niisama, vaid võistelda tahaks ikka ka.