Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

João Lopes Marques: beebiralli Eesti moodi

Poleks uskunud, et ühel päeval jagan ma oma eksistentsi kaheks nii erinevaks ajastuks. Milliseks? Mis siin ikka pikemalt salatseda: elu enne lapsevankrit (e.L) ja pärast seda (p.L). See meeliülendav «hetk» saabus minu ellu eelmisel nädalal, täpsemalt teisipäeval. Mõttemaailma muutumiseks piisab justkui sõrmenipsust.

Üritan toimunule süstemaatiliselt läheneda, hea lugeja:

1.  Toiming

Käin ära kahes Tallinna äärelinna beebikaupade poes ja saan aru, kui kallid lapsevankrid tegelikult on. 300-1000 eurot. Päris palju raha või mis? Minu esimene mõte on: «Naljakas, tahaks näha, millises kärus ma ise üles kasvasin.» ja hetk hiljem: «Kunagi peaks ise beebikaupluse avama…»

Äri pole kindlasti mu tugevaim külg, aga mulle tundub, et sellel mõttel on potentsiaali: kas te teate mõnda teist valdkonda, kus inimesed on sedavõrd südamega ostmise juures? Milline ost võiks olla veel emotsionaalsem kui oma lapse esimene vanker?

2.  Üllatus

Lapsevankrid on keeruline teadus, millel on väikese ratastel veereva koorekesega, mille härra William Kent Inglismaal 1733. aastal välja arendas, väga vähe tegemist. Vankrid on palju raskemad, kui ma arvasin, ja koosnevad tavaliselt kolmest osast.

Huvitav on, et müümisel kehtivad enam-vähem samad seadused nagu autode puhul. Naise jätab ehk külmaks, kas teine naine sõidab vana Nissani või Audi A8-ga, küll aga paneb ta tähele, kui vastu jalutav naine lükkab ees standardile mittevastavat vankrit.

3. Mood

Eelmise teema jätkuks võib öelda, et eestlastele on kõige rohkem meele järele Rootsi kaubamärk. Ei, mitte IKEA, mitte H&M, mitte Saab, mitte Volvo… Keskenduge nüüd, sest nimi, mille ma kohe ütlen, on Islandi vulkaaniga samast klassist: Emmaljunga. Jah, see on lapsevankrite luksusklass. Reeglina on just see moodne kompaktne sõiduvahend eesti emmede unistus.

Emmaljunga vankritel on rida häid omadusi: ta on karmidele Eesti talvetele vastu pidavast materjalist, jääklibul ja lumes sõitmiseks on tal sobivad kõrgemad rattad, värv ja disain on põhjamaiselt tagasihoidlikud. Tabasin end jälle kord mõttelt: «Mnjaa, rootslased on brändingus ikka osavad. Ja eestlastel on hea esteetikameel…»

4. Tähelepanu

Kui olin 14-kilose metalli- ja kangakolaka taksole laadinud, mõistsin, et mu biitsepsid on päris heas vormis. Aga kuidas jaksab üks naisterahvas seda (ja last) iga päev trepist üles vedada? Tundub paras katsumus, neil peavad mingid nipid varuks olema… Takso hakkab liikuma ja mu silmad jälgivad obsessiivselt ümbruskonda. On selge, et inimese tähelepanu on valikuline.

«Kuidas ma pole kunagi varem tähele pannud, et Tallinna tänavatel on nii meeletult palju lapsevankriga jalutavaid noori emasid?» Samal teisipäeval lugesin neid kokku vähemalt sadakond. Neid jagub kõikjale: kõnniteedele, põõsaste varju, parkidesse, uuele kultuurikilomeetrile, vanalinna terrassidele…

5.  Mure

Tean-tean, see on minu portugallasliku hinge nõrgim külg, aga iga kord, kui näen jalgrattal turvatoolis istumas last, kellel pole kiivrit peas, valdab mind tahtmatult murehoog. Aga lähme parem lapsevankrite juurde tagasi.

6. Põhjus

«Miks sa nii üllatunud oled, João? Küllap see on imeline tunne,» meenutab mulle mu alateadvus. Olen nõus. Pärast sedavõrd pikka, külma ja libedat talve, kui ilm on nüüd lõpuks nii ilus, miks peaks veel kodus passima?

Korralik tugev lapsevanker on Eestis arvatavasti sama oluline kui esmaklassiline autokaravan saksa pensionärile. Laps on rõõmus ja emad teevad trenni. Vormi saamine on vana teema ja kaheksa tundi päevas lapsevankri lükkamist võib päris kasulik olla.

7.  Motivatsioon

Teisipäev on juba pimedusse vajumas, aga ka veel pärast kolmandat klaasi punast veini ei anna lapsevankritega vanemad mulle rahu. Muudkui patseerivad mööda ja tahtmatult jääb mu pilk pidama nende naiste nägudel: «Tundub, et nad naudivad seda… Nad paistavad õnnelikud…» 

Loomulikult on emakssaamine suur õnn, aga mulle tundub, et see rahulolu ei tulene ainult sellest. Eesti emad võtavad lapsekasvatamist kui olulist ametit ja vanemahüvitise seadus toetab seda igati. Maailmas on vähe riike, kus emadele makstakse «vanemapalka» poolteist aastat. Või kus naisele hoitakse tema töökohta kolm aastat. Veel üks põhjus, miks heasse vankrisse investeerida.

8. Fantaasia

Olgu, hea vanker annab motivatsiooni juurde, kuigi siinkohal võiks ju üht-teist tänapäeva konsumeristliku mentaliteedi kohta öelda (loodame, et soetatud varustust saavad kasutada veel mõned teised ilma). Lasen oma kujutlusvõime lendu.

Ja näen noori emasid endale jooga erikursustel venitusarme leevendavaid välismaa kreeme ostmas, Pirital neli tundi järjest rannal peesitamas, uusimaid kasvatusteemalisi raamatuid hankimas, internetifoorumites teiste noorte emmedega kogemusi vahetamas…

9. Kahtlus

Kas pärast nii täielikku lapseteemasse sukeldumist ja emotsionaalset investeeringut peaksid need eesti naised veel oma endist elustiili tagasi tahtma? Oma vana tööd? Eriti veel praegusel majanduslikult raskel ajal?

Nüüd, pärast e.L ajastut kahtlen ma selles tõsiselt. Kui ma oleks ise eesti naine, tahaks ma hoopis veel ühe lapse saada. Hea professionaal on ambiotsioonikas ja võib-olla ongi valitsuse eesmärk tekitada noores emas sõltuvuskäitumine. Tundub, et siiani on see töötanud: vaatamata lapsevankrite pöörastele hindadele – või ka nendega seotud kultusele – sünnib lapsi praegu jälle rohkem kui juba kaua aega.


*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren
 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
XXVI laulu- ja XIX tantsupidu
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
E24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Sünnipäev täna - 23. aprill

Palju õnne!

Jüri Vlassov

66

Jüri Vlassov

näitleja

Erik Ruus, 52

näitleja

Tarmo Noop, 46

tööstusjuht

Valdo Praust, 44

IT spetsialist

Allan Kress, 42

lavastaja

Juss Laansoo, 31

mootorrattasportlane