Uus noorus küpses eas

Mis toimub? Üle 40-aastaste lahutusteema on niivõrd uus ja ootamatu, et Eestis puuduvad eriuurimused, kus küsimust põhjalikult käsitletud oleks. Foto: Corbis/Scanpix

Elu nii meil kui ka mujal näitab, et keskealiste abielud ei taha enam kuidagi koos püsida. Mis vägi neid küll lõhki tikub ajama?

See, mis juhtus talvel endise Miss Estonia Liis Treial-Tappoga, polnud sugugi nii erandlik kui kaasnev meediakära näitas. Ometi tuli uudis enamikule jahmatusena: alati rõõsalt kaunis nelja lapse ema, kes ajakirjandusest oli paistnud ideaalnaiselikkuse võrdkujuna, läheb lahku oma mehest, kellega ta oli 18 aastat abielus olnud.

Kui miski on erandlik, siis küllap see – nagu kõnelevad viimased teated –, et paar on jälle koos. Aga erandlik ei ole mingil juhul see, et keskeas inimesed – Treial-Tappo on 41 ja kaasa Rene kümme aastat vanem –, kes olnud abielus kaks kümnendit või kauemgi, otsustavad ühtäkki minna kumbki oma eluteed.

Tegemist on isikliku elu raske ja valulise otsusega, mida Arteri toimetus ei soovi kellelegi tagantjärele nina peale hõõruda, aga ilma näideteta elust enesest pole kuidagi võimalik veenda, et juttu pole pelgalt mõnest üksikust lahutusest. Enne kui Eestis ringi vaatame, heidame kiirpilgu raja taha.

Seoses Arnold Schwarzeneggeri (63) lahkuminekuga Maria Shriverist (55) – kus, tõsi küll, said suhte lõhkirebijaks endise musklimehe ja filmistaari kõrvalehüpped –, on ka Lääne meedia avastanud, et keskealiste hulgas paistab ühise elutee lõpetamine järjest rohkem levivat. Aasta tagasi teatas USA endine asepresident Al Gore (63), et läheb pärast nelja kümnendi pikkust kooselu lahku abikaasa Tipperist (62). Gore’idel, nagu ka Arnie’l koos Shriveriga, on neli last.

Värskemad välisuudised kõnelevad, et 27 aastat väldanud abielule on otsustanud punkti panna Soome suusaspordi kuldpaar Marja-Liisa (55) ja Harri Kirvesniemi (53), kellel on kaks täiskasvanud tütart. Samuti on lahutuse sisse andnud Briti modell ja näitleja Elizabeth Hurley ning tema India ärimehest abikaasa Arun Nayar, kes olid abielus küll vaid kolm aastat, ent esinduslikud keskealised on nad mõlemad, vastavalt 45 ja 46.

Kodused juhtumid

Naaseme nüüd Eestisse. Päev enne tänavust vabariigi aastapäeva läksid ametlikult paari eurosaadik Ivari Padar (46) ja advokatuuri kantsler Kristel Voltenberg (42). Selleks pidi kahe lapse isa Padar lahutama esimesest naisest, kellega ta oli koos elanud 20 aastat.

Endine kultuuriminister, kahe tütre ema Laine Randjärv (46, endise nimega Jänes) oli 22 aastat abielus Viljar Jänesega, kuni nad otsustasid neli suve tagasi eraldi elama hakata. Poolteist aastat tagasi köitis rahva meeli Vilja (48) ja Edgar (61) Savisaare kuraditosina aasta pikkuse abielu lahutus.

Mullusuvise ühe suurema seltskonnasündmusena läks eurosaadik Vilja Savisaar mehele ooperilaulja Taimo Toomastile (48), kes mõni aeg enne seda vormistas oma lahutuse eelmisest naisest, kellega tal on kolm last.

Mullu sügisel üllatas avalikkust uudis, et lõpusirgele on jõudnud dirigent Tõnu (57) ja näitleja Ülle Kaljuste (54) kolm kümnendit kestnud abielu. (Arter jätab austusest inimeste eraelu vastu siin mainimata veel mõned keskealiste suhtekriisid ja lahkuminekud, mis ei ole ajakirjanduses kuigi laialdast kajastamist leidnud.)

Aga äkki on need näited siiski juhuslikud, maalides keskealiste väidetavalt sagedasemast lahkuminekust petliku pildi? Statistika viitab, et midagi on siiski teisiti kui varem. Esiteks, kui 1990. aastate alguses moodustasid kauem kui kaks kümnendit kestnud abielude lahutused 14–17 protsenti kõigist abielulahutusest, siis viimastel aastatel on see protsent küündinud 25–27 kanti.

Teiseks, kui vaadata lahutajaid vanuse järgi, siis nii 40ndates kui 50ndates eluaastates lahutajate hulk on möödunud kahe kümnendiga silmanähtavalt suurenenud.

Samasugustele tendentsidele mujal arenenud riikides on juhtinud tähelepanu ka sealsed uurijad. Nad on seletanud keskealiste sagenenud lahutusi ennekõike üleüldise eluea pikenemisega, mistõttu 50. eluaasta kanti jõudnud inimesed ei tunne end enam vanuritena, nagu veel sajand tagasi, vaid suisa vastupidi: kui lapsed kodunt ellu saadetud, jagub paljudel veel piisavalt elujõudu – rääkimata senise elu jooksul kogutud jõukusega kaasnevast valikuvabadusest –, et minna entusiastlikult uuele eluringile.

Keerulised küsimused

Statistikaameti juhtivstatistik Mari Plakk märgib, et inimeste eluea pikenemine nihutab paratamatult nende eluteljel olulisi tähiseid kaugemale. Näiteks viimase kahe kümnendiga on keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel tõusnud Eestis nii meestel kui naistel peaaegu kuue aasta võrra. Ja esimene laps sünnib Eesti naistel ligi neli aastat hiljem kui 1991. aastal. Neist näitajaist tulenevalt on Plaki sõnul loogiline, et tõusma peab ka vanus lahutamisel.

Ent nii nagu kuulsate inimeste lahutusnäidete põhjal, nõnda ei saa ka lahutusstatistika sirgjoonelise lahkamise alusel rasvaste tähtedega peal­kirjas kuulutada: «Appi, keskealiste abielud jooksevad massiliselt karile!» Nagu märgib Tallinna Ülikooli Eesti demograafia instituudi juhtivteadur Allan Puur, saavad lahutada ikkagi ainult need, kes enne abielluvad.

Abiellumine on aga alates Eesti taasiseseisvumisest teinud vähikäiku: ametlikult paari heitjate arv on tollest ajast saadik vähenenud rohkem kui kaks korda. Nooremate inimeste seas levib üha rohkem vabaabielu, mille püsivuse või purunemise kohta pole iga-aastast registreerimispõhist statistikat võimalik koguda. Niisiis, kui nooremad inimesed abielluvad harvemini, ongi Puuri sõnul ootuspärane, et lahutajate seas suureneb just vanemaealiste osakaal.

Ent arvestama peab ka sellega, märgib Puur, et kooselude püsivuse järkjärguline vähenemine on kestnud juba 20. sajandi algupoolest peale. «Praeguste keskealiste juures tähele pandud kooselude väiksem püsivus ei ole tekkinud 40-50ndates eluaastates, vaid iseloomustab neid põlvkondi tegelikult ka varasematel eluetappidel,» selgitab ta.

Üle 40-aastaste lahutusteema tõstatamine Arteris on niivõrd uus ja ootamatu, et Eestis puuduvad eriuurimused, kus küsimust põhjalikult käsitletud oleks.

Sedasi on raske leida kinnitust oletustele, kui palju soodustavad keskealiste julgemat lahkuminekut näiteks naiste emantsipatsioon (enam ei sõltu nad mehe rahakotist), laste arvu vähenemine (enam pole ema-isa riburada sündinud järeltulijate kantseldamisega kuni pensionipõlveni rakkes) või pere eri põlvkondade elamine eri katuste all (enam ei saa värsked vanavanemad sukelduda igapäevaselt lastelaste kasvatamisse), samuti tervise üldine paranemine ning pensioniea pidev kergitamine.

Statistik Plakk igatahes tunnistab, et ilmselt peavad inimesed end tõepoolest erinevatel põhjustel järjest kauem nooreks.

Kas või õpingute lõpetamine ja iseseisva tööelu alustamine on nihkunud varasemast kaugemale, lisaks haaravad paljud võimalusest maailmas ringi reisida, mistõttu, kui naiste abiellumisest rääkida, pole 22 enam sugugi viimane taks.

«Järelikult on minu arvates tegu eeskätt esimese nooruse pikenemisega, mitte niivõrd teise noorusega,» lausub Plakk. See tähendab tema sõnul, et inimese elusündmuste jaotumine sünni-surma ajateljel jääb küll samadesse etappidesse kui seni, aga etappide vanuselised piirid nihkuvad.

«Ja küllap nihkuvad ka edaspidi,» märgib Plakk. Arenguruumi igatahes jagub. Kuuekümnendates eluaastates lahutajate osakaal pole võrreldes kahe kümnendi taguste näitajatega vähemasti Eestis veel olulist tõusu näitama hakanud.

Eesti  lahutajad

Rohkem kui 20 aastat kestnud abielude
lahutamise protsent kõigist antud aastal
lahutatud abieludest:

1992 – 14,6
...
1999 – 16,5
2001 – 19,5
2003 – 22,2
2005 – 22,8
2007 – 26,2
2009 – 25,5

Üle 40-aastaste lahutajate protsent kõigist
antud aastal lahutanutest:

      40–49 a      50–59 a
    M    N    M    N

1992    20,6    17,5    8,8    7,6
...
1999    25,5    22,6    9,6    6,9
2001    28,0    24,8    11,1    9,1
2003    31,4    26,6    12,6    10,6
2005    31,5    27,1    13,4    10,8
2007    32,1    27,3    13,8    11,7
2009    29,9    26,7    16,0    12,1

Allikas: Aime Lauk, statistikaamet