Lugeja kirjutab: emaks olemine on vastutus enda lapse ees

Foto: SCANPIX

Lugeja Marina Tigasing pöörab lastekaitsepäeval tähelepanu hetkel vägagi aktuaalsele probleemile - laste eest hoolitsemisele. Tema poolt hiljaaegu kogetu näitab, et igaüks meist saab hea seista selle eest, et lapsed oleksid kaitstud ja hoitud - kui mitte oma vanemate, siis vähemalt nende poolt, kes seda hoolt pakkuda saavad.

Meie väikeses Eesti Vabariigis väärtustatakse väga kõrgelt emasid ja eriti neid, kes paistavad silma mingi positiivse saavutuse poolest. Paraku vaikitakse maha situatsioonid, mis jätavad lastele väga sügavad traumad kogu tulevaseks eluks.

Ma pole paraku veel ema, aga ma hindan väga kõrgelt neid emasid, kes suure tähelepanu ja hoolega jagavad enda aega perekonna ja eelkõige väikeste laste vahel. Järgnevalt aga olukorrast, mis mind kirjutama ajendas, lähemalt.

Veedan nädalavahetuse enamasti elukaaslasega maal ja seega on üsna iseenesestmõistetav, et laupäeval ja pühapäeval mind korteris ei ole. Praegu on mul käsil aga kursuse lõpetamine ja laupäevaks oli õppejõududel planeeritud kaks järjestikku eksamit. Seega jäin sel nädalavahetuseks linna, korterisse.

Laupäeva varahommikul ärkasin lapse nutu ja hüüdmise peale. Laps hüüdis meeleheitlikult: «Ema, ema!». Esialgu ma ei osanud seostada, kes ja kus hüüab. Esimene mõte oli, et ju vastaskorteri lapse vanemad veel magavad ja kindlasti nad ka kohe ärkavad, kell oli saamas alles seitse. Kuid hüüdmine ei jäänud järele, vaid aina paisus ja paisus. Korterist kuuldus lapse kiiret kõndimist, hõikeid ja nuttu.

Võtsin julguse kokku ja koputasin naabrite uksele. Seal seisis silma järgi hinnates 3- või 4-aastane poisslaps. Heitsin pilgu tuppa, kus ei paistnud kedagi olevat. Seega, see väike laps oli üksi ärganud ja hakanud tõenäoliselt ema otsima. Küsisin poisilt, kus tema emme on? Poiss vastas, et ei tea. Küsisin, kuhu emme võis minna, aga ka sellele ei osanud poiss vastata. Küsisin siis, kas poiss teab ema nime. Ta ei teadnud.

Olin päris segaduses, kuid hakkasin siis toas ringi vaatama, et mingitki viidet saada, kellele ma peaksin helistama või kust lapse vanemaid otsima. Riiulinurgale oli jäänud rahakott, leidsin sealt töötõendi ja sain teada poisi isa nime, kuid ema kohta ei mingit jälge. Samuti ei paistnud kusagil leiduvat telefoninumbreid, et lapse ema või isaga ühendust võtta. Olen selles üürikorteris elanud alles paar kuud ja naabreid näinud väga põgusalt.

Panin poisile riided selga, võtsin enda telefoni ja helistasin sotsiaaltöötajast kursuseõele küsimaks, kuidas sellises situatsioonis toimida ja kuhu teatada probleemist. Sõbranna soovitas ühendust võtta lastekaitseametnikuga, kuid numbrit tal anda ei olnud. Ma ei hakanud selle otsimise peale aega ka raiskama, vaid helistasin politseisse, kust kümne minuti pärast saadeti patrull kohale.

Politseinikud püüdsid samuti leida korterist võimalikke kontakte, kellele helistada, et poisslapse vanemad üles leida. Esialgu ei suudetud midagi leida. Lõpuks leiti vana telefoniarve koos kahe numbriga. Politseinik proovis ühele numbrile helistada, kuid see ei vastanud. Teine number andis kinnist tooni.

Vahepeal mängisin mina aga poisiga, et teda maha rahustada: joonistasime pliiatsitega pilte ja mängisime kassiga toas. Olukord tundus täiesti lootusetu olevat, sest politseinikud olid juba käega löömas ja arvasid, et viivad poisi varjupaika.

Viimase katsena helistas politseinik ühele tuttavale, kelle kaudu õnnestus kolmaski telefoninumber saada. Lootsin, et nüüd saadakse ka poisi emaga rääkida ja olukord laheneb rahumeelselt. Poiss varjupaika minna ei tahtnud, isegi siis mitte, kui politseinikud meelitasid teda suure autoga sõitma ja mina omalt poolt lubasin, et ta võib enda mänguasju kaasa võtta.

Telefonile vastas meesterahvas, kes andis selle üle poisi emale. Selgus, et väike laps oli juba õhtust saati üksi korteris olnud ja vanemad läinud mingile «olemisele». Politseile anti lubadus, et 20 minuti pärast on nad kodus tagasi ja kõik saab korda. 

Nii leppis politsei vanematega kokku, et last varjupaika ei viida, ning mina jäin vanemate tulekut ootama. Korteris mängisime autokestega ja sisustasime koos aega, kuni vanemad saabusid. Oli näha, et vanematel olid silmad häbi täis, kuid tänusõnu ega vabandust ma nende suust ei kuulnud.

Praeguseks on sellest inetust situatsioonist möödas peaaegu nädal ja naabritega pole ma vahepeal silmast silma kohtunud. Ma ei mõtle sellele, kui kaua oleks karjunud laps siis, kui ma poleks nädalavahetusel korteris olnud.

Tahan vaid südamele panna, eelkõige kõigile emadele: mõelge, mida selline sündmus lapsele põhjustab ja kui suure trauma see endaga kaasa toob! Ükski ema ei soovi seda oma väikesele lapsele. Ja hea inimene, kes sa sellise situatsiooni avastad, palun reageeri kohe, ära jää ootama, sest sina võid päästa väga palju.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma huvitav lugu, siis ootame seda aadressil [e-mail]. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Marina saab Scentini Citrus Twist (30 ml) tualettvee Avonilt.