Sel nädalal ootab ees katsumus, kuna tatisena vanemat piigat lasteaeda ei vii, aga tatistena ei saa lapsi ka spordiklubisse kaasa võtta. Nii ja teisiti kombineerides ja seejuures üritades ennast rohkem kuulata tuleb appi jalgratas. Ärajäänud keha-ja-hinge treeningust tunnen puudust, kuid seekord tuleb ilma läbi ajada.
Esmaspäev, 23. mai
Õhtul trennis käimine on hakanud mulle meeldima – saab jätta lapsed mehe hoolde ja end tunniks-paariks täiesti teisele lainele lülitada. Olen teist korda bodybump'i trennis ja võtan seekord ühes natuke rohkem raskusi. Mõnede harjutuste puhul see õigustab end täiesti, trenni teises pooles aga ägan raskuse all, mida esimesel võimalusel vähendan.
Sel korral jalad enam makaronidena all ei tundugi, küll aga jõuab minuni mõistmine, et käed vajavad jõudu juurde. Vanasti nagu oli seda ja minu arust isegi piisavalt, aga ilmselgelt on kahe lapsega järjest vankriga ringi liikumine jätnud oma jälje. Maru mugav on ju olnud kogu toidukraam pista vankri alla, käed raskustest vabad. Teine laps on samas kaalult raskem olnud, ent teda on tulnud ka vähem süles tassida. Nii ongi jaks kätest haihtunud.
Kui eelmisel korral olin veendunud, et rulluiskudega sellest trennist tulla olnuks liiast, siis sel korral tulen trennist koju jala. Kui põige toidupoodi välja jätta, siis mõnusas tempos paarkümmend minutit jalutamist. Leian, et jooksulindil jalutamist tuleb kindlasti veel proovida – annab kätte mingi hea sisemise rütmi ja pulsitunnetuse.
Teisipäev, 24. mai
Võitlen mõttega, kas minna hommikul bodybalance'i või mitte. Nädalavahetusse jääb aga vanema piiga palavik ja nooremgi on hirmus tatine. Nii enda laste kui ka teiste hoiuliste tervist arvesse võttes tuleb trenn vahele jätta.
Vaatan pea igal vabal hetkel treeningplaani ja üritan kombineerida muutunud kavaga nädalat. Seda tean kindlalt, et neljapäeval lähen bosu-trenni. Kaalun ka pilates't õhtul, aga ega siis lapsed mõne tunniga tervemaks saa. Mehel on õhtul omad plaanid, kuid õnneks mitte väga hilised – teen tema saabudes tunnise jalgrattasõidu piltlikult öeldes ümber loomaaia. 7-8 km Stroomi rannani ja tagasi. Päris esimest korda sel aastal.
* * *
Kolmapäeval mõõdan perearstil käies vererõhku ja see on normis. Mängin mõttega õhtul pilates'esse minna, aga kuna neljapäevane trenniplaan kindel, siis saab terve mõistus must jagu, et neli päeva jutti sportida poleks hea mõte nagunii.
Neljapäev, 26. mai
Vanema piiga olen saanud kenasti lasteaeda perearsti lahkel loal, kuid trenni oleks nüüd tulnud juba ka kahe lapsega. Treener Elliko on kavasse kõvasti vunki juurde lisanud. Mõned harjutused tunduvad oluliselt keerukamad kui kolm nädalat tagasi esimest korda käies, särgigi võtab täiesti märjaks. Samas, sel korral võtsin ma ka pisut kõrgema pallipooliku. Pärast kuulen lapsehoidjalt justkui lohutuseks, et tavalisest rohkem võhmale võtmist oli maininud ka tema tuttav.
Enne lahkumist lepin Ellikoga, kes on ühtlasi mu juhendaja, kokku järgmise mõõtmise-kaalumise, ja arutan põgusalt trenniplaane. Ehkki lähenev nädalalõpp ja ühe lapse aeda saamine mõjub mõneti kergendavalt ei julge ma saunaga katsetama hakata. Veel mitte. Püüan ennast tähelepanelikumalt kuulata, et ei juhtuks nädalalõpus kokkuvarisemist.
* * *
Pilates'e mõte ei anna reedelgi rahu, sest fakt on see, et keha-meele tund on sel nädalal vahele jäänud. Ent vahele see jääbki, sest enesetunne, lapse lõunauinaku venimine ja õhtused plaanid ei saa omavahel kokkuleppele. Õhtusel «Teksadega rinnavähi vastu» üritusel võidan head tehes MyFitnessi treeningkaardi. Tegemist on küll vaid ühe korra pääsmega (minu arust ka väga kalliga seda fakti silmas pidades), ent leian ometi end mõttelt, kas sellel on veel mingi ekstra sõnum. Ma ju käin juba trennis! Või on selle pihta osutamine, et sel nädalal vaid kaks korda klubisse jõudsin?
Laupäev, 28. mai
Täna on lastel kontserdipäev ja päeva alguses pole mul vähimatki aimu, kas õnnestub rattasõit, millega nädal päästa, laupäeva või pühapäeva pista. Kui lapsed aga pärast pikaks, peaaegu päeva teise poolde veninud hommikupoolikut lõunaunne saavad, otsustan sõitma minna. Parema meelega kõnniks jooksulindil, aga nädalavahetusel on klubi väheke teistel aegadel lahti, samuti tuleb puhkepäevadel lapsehoidmisega ise hakkama saada.
Teen tunnise ringi, seekord läbin sama ajaga pisut pikema maa kui teisipäeval. Kui koju jõuan, siis lapsed veel magavad kenasti. Väike väsimus kiusab, aga selline mõnusamat sorti. Tunnen pärast rattasõitu, kuidas keha ja vaim rohkem tasakaalu jõuavad, eriti arvestades pingelist hommikupoolikut. Uut nädalat plaanin alustada bodybalance'iga kohe esmaspäeval.
* * *
Erinevalt kahest eelmisest nädalast hakkan tundma, et vist hakkab mingi sõltuvus tekkima. Tunnen pisikesi muutusi endas ja see meeldib. Laps tundub sülle võttes kuidagi kergemana ja jalutuskäik klubist kojugi kuidagi mõnus. Mõtlesin esimest korda püsivale trenniskäimisele.
Muidugi võib klubiraha kogudes, nagu mõned kommenteerijad lahkelt soovitanud, endale sportimisvahendeid osta, aga ma küll ei kujuta ette, kuhu üks pere oma tavasuuruses elamises peaks mahutama veel mõne kalli ja suure treeningmasina. Üksi elades ehk tõesti. Aga ka siis võiks olla eesmärk kodust välja saada.