Psühhoterapeut-nõustaja Aili Tamming rääkis Õhtulehele, et kui puruneb pere, kuhu on sündinud lapsed, siis on see enamasti valulik kõigile osapooltele ning lastele teeb olukorra eriti raskeks see, et lisaks endas vallanduvatele protsessidele elab laps üle ka vanemate tundeid.
«Kui vanemad on läinud lahku tüliga ja mahajäetud osapool kogeb valu ja viha, siis olenevalt lapse vanusest võib ta luua toetava suhte vanemaga, kes sellel hetkel tundub nõrgem ja vajab tuge,» viitas nõustaja, et kuigi sageli ei palu keegi lastel poolt valida, juhtub seda ikkagi.
Et seda ära hoida, soovitas Tamming vältida lapse kaasamist, ükskõik mis vormis, enda ja teise vanema lahkuminekuprotsessi ning väljenda lapsele, et see, mis toimub tema ema ja isa vahel, pole tema süü – lapsed võivad nimelt tunda ja mõelda, et nad polnud piisavad selleks, et lahkunud lapsevanem oleks tahtnud pere juurde jääda.
Igal juhul, aga eriti siis, kui ühel lapsevanemal on tekkinud uus suhe, vajab laps terapeudi sõnul tundmist, et lahkuminekule vaatamata jäävad talle mõlemad vanemad alles ning teadmist, millal ta näeb muljale elama asunud lapsevanemat.
Kui aga lapsevanem tunneb, et vajab ise abi ja ei suuda lahkuminekuprotsessis olla toeks oma lapsele/lasteleja, siis soovitas Tamming pöörduda nõustaja poole, sest üks laste põhivajadustest on vajadus näha oma vanemaid õnnelikena, kas siis koos või eraldi.