Vikerraadio saates «Uudis pluss» räägiti täna muu seas perevägivallast ning Lõuna ringkonnaprokurör Raul Heido märkis, et üsna sagedased on juhtumid, kus esialgses kriisisituatsioonis annab ohver ütlusi, kuid hiljem kasutab oma õigust lähedase vägivallatseja suhtes ütlusi mitte anda.
«Ja probleem võibki lõppeda sellega, et süütõendite puudumisel on oht, et kriminaalmenetlus ei jõua isegi kohtusse kokkuleppemenetlusse või üldmenetlusse, vaid lõpetatakse üldse,» lisas Heido.
Saates samuti sõna võtnud Tartu Tähtvere Avatud Naistekeskuse projektijuht Pille Rives tõdes ütluste andmisest loobumise tagamaid selgitades, et kui vägivallatseja on mees, kellega koos elatakse ning kellega on saadud lapsed, siis on paratamatult tegemist väga keeruliste suhetega ja naised sageli ei ole valmis suhet lõpetama.
Heido viitas teada-tuntud vägivallaringile, kus vägivallale järgneb andestamine, siis jälle vägivald, jälle andestamine ja nii edasi. Selliste juhtumite puhul saab tema sõnul abistada vaid neid kuriteoohvreid, kes abi vastu võtavad, sest kui kannatanud loobuvad oma avaldustest ja ütluste andmisest, siis ei saa neid ka aidata.
Majanduslik sõltuvus takistab lahkumast
Rives tõi lisaks välja kurva tendentsi, et paljud naised, kes otsivad abi varjupaigast, on lõpuks sunnitud puhtmajanduslikel põhjustel koju tagasi minema. «Varjupaigas viibimise aeg Eestis on suhteliselt pikk - naised on varjupaigas kuskil 3-4 kuud,» tõdes ta, lisades, et samas võib näiteks heaoluriigis Norras varjupaigas viibida vaid kuu aega, kuid selle aja jooksul tuleb probleem ka lahendada: naine saab sotsiaalkorteri ja saab oma eluga edasi minna.
Eestis ei suuda aga naised tihtipeale isegi töökoha olemasolul ennast ja lapsi ise üleval pidada ja omaette korterit üürida - nii ollakse sunnitud vägivaldse mehe juurde tagasi minema.
Siiski ei ole perevägivald sugugi vaeste ja harimatute probleem. Rivese sõnul jõuavad naiste varjupaika just pigem need naised, kelle haridustase on kõrgem ja kes on võimelised ise ennast aitama.
Tartu Tähtvere Avatud Naistekeskuses on näiteks vastastikuse abi gruppides viimase kahe aasta jooksul käinud 40 naist, kellest umbes kolmveerand on kõrgharidusega.
Raske kohtuni jõuda
Rives tõi välja ka probleemi, et tihtipeale on naistel raske üldse kohtuni jõuda. «Juba politseis avalduse tegemine teinekord lõppeb sellega, et politseinik sõbralikult patsutab õlale naisele ja ütleb, et karistusseadustiku põhjal ei ole tegemist kuriteoga, kui teie mees on teiega vägivaldne.»
Rivese hinnangul vajaks paljud abistavate elukutsete esindajad, nagu politseinikud, lastekaitse töötajad, õpetajad ja lasteadnikud perevägivallaga seoses spetsiifilist koolitust, et nad oskaks seda probleemi märgata - praegu puudub neil aga tihtipeale oskus probleemi käsitleda.
«Perevägivalla ennetamine on kindlasti odavam kui tagajärgedega töötamine,» rõhutas Rives, viidates ravikuludele, haiguspäevadele ja psühholoogilise nõustamise kuludele. Samuti lisas ta, et kui näiteks vägivallaprobleemidega perest pärit laste psühholoogilise nõustamisega õigel ajal ei tegelda, on vägivaldse peremudeli edasikandumine vältimatu ja läheb omakorda riigile kalliks maksma.
Naised ise süüdi?
Saates tuli jutuks ka levinud küsimus, kas naised ehk kutsuvad ise kurja välja oma pideva näägutamisega? Seepeale ütles Rives, et selline vägivald on impulsiivne ning seda esineb väga paljudes suhetes, kuid vägivald, millega jõutakse naiste varjupaikadesse ja mis jõuab kohtusse, on instrumentaalne vägivald - vägivald, mida kasutatakse võimu ja kontrolli saavutamise vahendina.
Inimesed, kes räägivad perevägivalla puhul näägutamisest ja vingumisest, ei tea Rivese sõnul, mis on perevägivald.
Samas tõi Heido välja, et majandussurutise aegseid kriminaalasju vaadates on selgelt näha, et sageli said vägivallaga kulmineerunud pereprobleemid alguse sellest, et mees kaotas töö, peres tekkisid pinged ja koos sellega psühholoogiline vastastikune verbaalne vägivald, mis kasvas üle füüsiliseks vägivallaks.