Teist eksperimendinädalat PlanetSpordis kavatsen jätkata juba esimeste allaandmistega, kuna esimene nädal ei lõppegi nii optimistlikult, kui eelmisest kirjatükist lugeda võis. Laupäeval haarab mind miski imelik tervisehäda, millest veel pühapäevalgi toibun. Jätan end registreerimata esmaspäeva hommikusse plaanitud bodypump'i treeningusse ja helistan õhtul klubisse, et tühistada lapsehoiu aeg. Milliseks see nädal kujuneb?
Esmaspäev, 16. mai
Hinge närib rahutus – ma ei anna ju nii lihtsalt ometi alla! Meeski tögab, et kuidas ma niiviisi päevikut Naine24.ee-s pean, kui kohalgi ei käi. Ehkki endale kinnitan, et sajaprotsendiline plaanist kinnipidamine polegi esmatähtis ja keha tuleb ka kuulata, võtan lahti treeningplaani PlanetSpordi veebilehel. Tuvastan, et sama rühmatrenni saab sel päeval teha vabalt ka õhtul ja kohtigi jätkub. Bodypump on sedavõrd populaarne, et seda saab vist kõikidel päevadel teha, lihtsalt erinevate juhendajatega.
Räägin mehega läbi, kas ta saab lapsed enda peale võtta, ning panen end õhtusse treeningusse kirja. «Nii, päev on minu päralt, hommik polegi trenniga läbi lõigatud, saan tööd teha!» rõõmustan. Lepin kokku mõned kohtumised, otsin allikaid, helistan – ühe sõnaga ajan asju.
Õhtul on olemine veel õrnavõitu, aga nii mõnus on lapsed mehe hoolde jätta ja trenni pageda. Juba valvelauas võtab vastu treener Martin, kes registreerides uurib, kas olen esimest korda bodybump'is. See tähtis infokild talletatud, saab ta trenni alguses, kui küsin nõu, suurepärase võimaluse mind surmtõsise näoga tögada, et esimesel korral ei olegi hantleid ega kange vaja võtta, vaid tuleb lihtsalt treeneri kõrval vaadata, mida tehakse. Olen peaaegu et valmis kuuletuma, pealegi on seljataga tervise mõttes hädine nädalavahetus.
Aga ei midagi. Esialgu kilosed hantlid ja sama pisikesed raskused kangidele. Kui prantsuse- ja ma-ei-tea-mispäraste tõstetega veel trenni teises pooles ma päris hästi hakkama ei saa, siis treener tuleb ja näitab täiesti arusaadavalt ette. Mõningaid liigutusi, tunnen, et teen veel valesti, aga mingi õrn aimdus tekib. Treener julgustab, et pärast neljandat-viiendat korda on asi selge.
Trenn meeldib, aga lõpetuseks tunnen, et jalad on all nagu makaronid. Tänan õnne, et ei ole jõudnud talvenurgast rulluiske välja otsida, ja vihmast ilma, mis eelnevat toetas. Kui pelgalt kõndimisegagi raskusi, siis mis veel rullitamisest rääkida. Mõni päev hiljem ütleb lapsehoidja Sesil selle kohta aga, et mõnikord võib sellistel puhkudel rulluiskudega just lihtsam olla. Nii et see plaan jääb alles!
Teisipäev, 17. mai
Täna saab noorem tütar kaheseks ja ma leian, et päeva esimesse poolde jäävad kaks mängutuba polegi ehk paha mõte selleks puhuks. Panen lapsehoidu kommid aga kaasa ja ruttan ise Bodybalance'i. Õnneks seda trenni ei karda ei tervise ega võimaliku eelmise õhtu koormatuse pärast.
Unustan treeningut alustades jalga botased, millele treener lahkelt viitab, aga jätan alles sokid. Kui see hakkab aga tasakaalu mõjutama – oh, kui kerge on sokkides libiseda! –, võtan ikka nii, nagu kohe alguses soovitatud, paljajalu. Hoopis mõnusam. Samuti kui siis, kui lõpus lõõgastumise ajal treener Ülle mulle sooja fliisteki peale paneb. On vist vahe sees küll.
Kui aga lõõgastumise ajal soovitatakse end ette kujutada mõnda kaunisse paika, siis tundub mulle seesama treeningsaal väga ihaldusväärne paik, kuna sel hetkel ei pea ma tööd tegema ega lapsi kantseldama.
Kaasa võtan seekordsest treeningust juhendaja soovituse igast päevast leida vähemalt viis asja, mis tuju heaks teevad. Näiteks on üks asi kindlasti see, et trennis sel päeval juba käidud. Nõustun täiesti. Meie kõigi kergenduseks ei väida keegi ka, et tal vaid head asjad päevas ongi.
Haaran lapse hoiust kaasa, et juba poole tunni pärast jõuda Kristiine Keskusse intervjuud tegema ettevõtlike emadega HÖP-ist. Ehkki neljast emast on lapsed vanuses üks kuni kaks aastat kaasas kolmel, saame tunni-pooleteise jooksul jutud aetud ja kõhugi kinnitatud. Minu piigal pole paraku mahti väga süüa, aga see-eest tunneb ta end rõõmsalt. Leian, et sünnipäeva puhul nii võib ja eks kodus lahendame kõhumure.
* * *
Kolmapäeva ma pole tegelikult trenni plaaninud, küll aga on viimane aeg pildistamine asjaosalistega kokku leppida. Olen pildistamiseks valinud bosu-trenni, kuna selles tundub olevat teatavat rõõmsat energiat.
Juhendaja Ellikoga pildistamisest rääkides mainin ära ka tervisemure ja saan kinnitust, et sportimine niimoodi rivist maha võtta ei tohiks. Panen esialgu endale kõrva taha, et kindlasti jälgida ka toitumist, eelistades nii-öelda rohelist kõikvõimalikele kiirematele ergutajatele, millest kahju rohkem kui kasu. Samuti lähtuda viiest toidukorrast, süüa pigem tihemini kui vähe.
Mõtlen välja enda jaoks uue salati, mis koosneb kirsstomatite veerandikest, salatilehtedest ja seesamiseemnetest tilga oliiviõliga, maitseks pisut sidrunipipart. Maitseb hästi ja täiendab toidukorda. Hiljem katsetan ka veidi ananassi juurde.
Neljapäev, 19. mai
Olen kolmveerand üksteist klubis ja süda on pildistamise eel saapasääres. Kui last hoidu viin, siis polegi kedagi veel. Jõuan vaevalt muretsema hakata, kui jõuavad korraga nii hoidja kui ka fotograaf. Fototoimetuses praktiseerivat Laurat nähes tabab mind hetkeline kergendus. Ma ei teagi, kas kartsin meesterahvaga häirida teisi trennilisi või arvasin ennast ebamugavalt tundvat.
Treener Elliko informeerib kõiki ja Laura hakkab aga järjest pildistama. Samal ajal samme seada püüda ja kaamerasse vaadata on ühtviisi keerukas ja lõbus. Mitmel korral läheb samm ja rütm teistest segi, aga leian tunni lõpetuseks, et ainuüksi selline pallipoolikul hüppamine on mõnus ja küll need õiged sammud ka peagi kätte saavad. Kramplikult õigesti teha üritamine võtab osa sportimise naudingust.
Pärast trenni luban endale mõned saunaminutid. Kuulen, et pole ainus, kes leiab sauna üheks spordiklubis käimise motivaatoriks olevat. Kui leili hakkame uhama, siis saab noorematel trennilistel jutt saunalaval otsa ja nad lahkuvad. Mitte et ma isegi leili väga kannataks, aga ilma pole ka väga mõtet.
Reede, 20. mai
Juhendaja on seadnud mu plaani teha 45 minutit kardiotreeningut – madalamal pulsil kõndimist, rattasõitu või jooksmist klubis. Alustan soojendust ja masinatega tutvumist jooksulindist. Tunnen puudust vaid kõrvaklappidest, aga need käivad, nagu aru saan, vaid teatud masinatele, millel teleriekraan eraldi küljes. Vähemalt muusika kõlab sammumisega sobivas rütmis.
Edasi võtan ette ellipsi, aga mitte ei saa aru, kus ekraanil peaks leiduma vajalik pulsinäit – vahest peaks eraldi pulsikella kasutama? Samuti tundub mu põlvedele väga raske. Müttan sellega natuke ja annan liigagi kiire loobumisvõidu. Mõni teine kord!
Üritan õige pisut ka ühe velotrenažööriga sõbraks saada, aga vist sisimas kisub ka jooksulindile tagasi. Seal oli päris mõnus. Et natuke on juba mässatud, sean endale pooletunnise jalutuskäigu ja jälgin kiirust ja koormust selliselt, et pulsisagedus jääks 120 ja 140 vahele. Umbes kümme minutit enne lõpetamist tunnen veejoomise vajadust ja katkestan umbes minutiks programmi, kuna pole taibanud veepudelit masina hoidikusse panna. Pudeli juurde kõndides tunnen, nagu siugleksin õhus.
Pärast trenni on enesetunne hea ja lõuna ajal astun üle pika aja läbi toimetusest. Kõrvalkontorist Avonist saan kätte ka Patrick Dempsey autogrammiga foto, mis õnnestub siiski toimetusse unustada auhindade kõrvale, mis kõik jagamist ootavad!
Vanemtoimetaja Marina jutustab Maijooksu eel mulle Skype'i vahendusel, kuidas on omamoodi sõltuvuses trennist, tundes sellest puudust, kui mingil põhjusel ei saa minna. Mina tunnen, et mul läheb veel aega selle tunde kättesaamiseks. Arvan, et üks lahendus on neljas treeningpäev asendada siiski iseseisva pedaalimisega, ilm on ilus ja pulsikell ka peres olemas.
* * *
Laupäeval on enam-vähem sama häda, mis nädal tagasi. Magan öösel kehvasti, aga õhtuks jälle kõik korras. Arvutit kordagi lahti tegemata leian end mõttelt, et see on elu üks moodus mulle täieõiguslikku puhkust jagada. Ometi võtan lõuna ajal juba suuremat sorti kraamimise ette, sest tatiste lastega ei taha väga õue ka minna. Toimetuste käigus satub näppu reedene Postimees, kus on juttu treenimisest – «Rumal sportija lõpetab südame rütmihäiretega». Soovitan lugeda!