Ilus ilm toob üha enam inimesi õue sportima ning ka vigastused ja traumad ei jää tulemata. Ortopeed Madis Rahu andis ajakirjas Apteeker nõu, kuidas sporditrauma korral toimida.
Mida teha sporditrauma korral?
20. mai 2011, 11:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahu soovitab trauma tõsiduse üle otsustada valu intensiivsuse järgi. Selleks puhuks annab ortopeed lihtsa soovituse: näiteks kui hüppeliigese või põlvevigastuse puhul ei saa vahetult pärast õnnetust ega ka paari tunni järel jalale toetuda, tasuks traumapunkti pöörduda, vahendab kliinik.ee.
Kui aga jalale saab toetuda, tuleb puhata, vigastust jääga jahutada, vigastatud koht siduda ning tõsta kõrgemale.
Esimesed 24–48 tundi pärast vigastust on ravi seisukohalt kriitilised ja liikumist on vaja piirata. Kui liikuma peab, on see lubatud ainult kuni valuni, soovitab Rahu.
Kohe pärast õnnetust tuleks jahutada vigastatud piirkonda jääga, esialgu tasuks isegi jalanõu jalga jätta, et takistada liigset turset. Rahu jagab lihtsaid soovitusi: talvel võib näiteks panna valutavale kohale kilekoti lumega.
Teine kodune moodus on asetada viga saanud liigesele pakk külmutatud juurvilju – seda saab ka korduvalt kasutada.
«Kui õnnetus satub suvisele ajale, on apteegist saada ühekordseid külmakotte, mida tasuks treeningu ajal lähenduses hoida. On olemas ka mitmekordselt kasutatavad geelikotid, mida saab külmkapis külmaks lasta. Vigastatud piirkonda peaks jahutama 48 tunni jooksul pärast õnnetust iga 3–4 tunni tagant 20 minutit korraga. Kindlasti ei tohi külmakotti kasutada kauem kui 20 minutit korraga – sellest vigastus kiiremini ei parane, vaid on oht koekahjustuse tekkeks,» annab arst nõu.
«Pärast traumat tuleks vigastatud koht kinni siduda, et ennetada turse tekkimist ning fikseerida liiges. Kasutama peaks elastiksidet, kuna tavaline side ei anna järgi ning võib liiga palju vigastatud kohta sisse soonida. Kui tegemist on hüppeliigesega, oleks parem siduma hakata varvaste poolt, et verevalumit ei pressitaks varvaste poole.
Sidumisel tuleks silmas pidada ka seda, et iga järgmine sidemekiht kataks poole sideme laiuselt eelmist kihti. Side peab olema tihkelt, kuid ei tohi takistada normaalset verevoolu jäsemetes. Vastavalt liigesele on oluline ka sideme suurus. Kui liiges väiksem, võiks olla ka side kitsam,» soovitab ortopeed. Vigastatud jäset tuleks hoida üleval – võimalusel südamest kõrgemal. Ööseks võib näiteks padja käe või jala alla asetada.