Tõenäoliselt pole see esimene kord, kui te midagi sellist kuulete, aga minuga pole midagi nii kummalist varem ega hiljem juhtunud. See lugu sai alguse KLMi lennuki pardal vasaku tiiva kõrval, teel Lissabonist Amsterdami.
João Lopes Marques: kui kohtad oma hinge peegeldust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu esialgsete kalkulatsioonide kohaselt peame tagasi minema 2002. aasta 18. või 19. veebruari.
Oli vist teisipäev.
«Mis maa vein see on?» küsis minult mu kõrval istuv portugallanna.
«Tšiili,» vastasin.
«Teile meeldib? On hea?» jätkas ta.
«Tšiili veinid ei ole üldiselt mu kõige suuremad lemmikud, aga… Mulle meeldib lendude ajal veini juua. Pole nii igav sõita…»
Vaikuseloor langes tagasi me peale. Mulle tundus, et järgmised kümme minutit mõtisklesime me mõlemad sellele, miks seda mõttetut lühidialoogi meile vaja oli olnud. Ja siis alustas ta uuesti. Mõistsin, et millegipärast tahab see inimene väga minuga vestlust ülal hoida, tal oli midagi olulist mulle avaldada.
Polnud kokkusattumus, et parasjagu oli mu elus väga rahutu periood.
«Kuhu te sõidate?» jätkas ta küsimustega, püüdes meievahelist jääd murda.
«Prahasse. Nädala pärast ma abiellun seal.»
«Abiellute? Hm, ta on tšehhitar?» päris ta edasi.
«Jah.»
Tagasi vaikusesse, kuigi tundus, et seekord olin mina ainus, kellesse midagi kripeldama jäi. See, kuidas ta mu sõnade peale kulmu oli kortsutanud, oli tekitanud minus mingi kummalise ärevuse ja viis mind kosmilisele rännule. Ärge küsige, miks või kuidas see juhtus, aga järgmisel hetkel kuulsin iseennast küsimas midagi väga veidrat:
«Vabandust, kas te olete sündinud 29. augustil?»
Minus oli korraga tekkinud absurdne tunne ja see osutus põhjendatuks:
«Olen jah!» kinnitas ta. «Jumal küll, kuidas te ära arvasite?!»
«Pole aimugi… See, kuidas te rääkisite vist… Ma ei usu muidu astroloogiasse, aga see, kuidas te minuga rääkisite, teie väljendumisviis…»
Hämmastunud, küsis nüüd tema minult mu sünniaastat.
«1971,» ütlesin.
«Uskumatu… Mul ka!» kiljatas ta vaimustunult.
«Võimatu. Päriselt?!» keeldusin uskumast.
Naine kinnitas öeldut veel kord. Nüüd näeme, kuidas ta oma turvavöö avab ja oma pungil käekotist passi välja kougib. Ta tahab mulle midagi näidata:
«Näete? Miks ma peaks teile valetama?»
Loomulikult rääkis ta tõtt. Minu pilk peatus aga millelgi muul: tema nimel. Tema nimi oli Joana - João nime vaste naisele – ja see ei olnud nali.
Naersime koos, olukord oli me mõlema jaoks piisavalt kõhedusttekitav. Inimesed me ümber olid meid juba kõõritama hakanud. Ja kes poleks seda teinud? Nende silme all oli toimumas midagi väga kummalist.
«Joana, kuidas see võimalik on? Ja seda ei alustanud isegi mitte sina, kui ma võin sinatada… Mina ju küsisin alguses, kas sa oled samal päeval sündinud… Muide, mis kell sa sündisid?»
«22.30 paiku,» ütles ta vaikselt.
«Võimas, mina kell 23!»
Seega me olime sündunud ainult pooletunnise vahega ja meie reaktsioonides ja väljendusviisis oli seda ka näha: selles oli nii palju sümmeetriat, et see oleks olnud justkui teineteise pidev peegeldamine. Nägin ainult kolme erinevust: tema oli naine, lendas Viini poole ja ta oli sündinud 170 km minust eemal.
Aeg hakkas korraga kiiremini liikuma.
Lennuk maandus ja me otsustasime detektiivi edasi mängida. Õhus oli mõistatusi ja me tahtsime neid lahendada. Järgmiste põnevate seoste ilmnemist oodates rüüpasime Schipoli lennujaamas koos õlut.
Ta jutustas mulle mitu lugu, mida ma ise oleksin esitanud täpselt samamoodi. Üks neist oli mõrumagus: ta rääkis mulle šampanjakorgist, mis olevat tema isa taaskehastus.
Tal surus selle mulle peopessa, et ma ta isa tunneks.
«Ta suri poolteist kuud tagasi. Ma olin just Veneziast tagasi tulnud. Oli uusaastaõhtu. Kui mu ema mulle helistas ja mulle isast rääkis, avas keegi just samal hetkel šampanjapudeli ja see kork maandus otse mu jalge ees… Tundsin, et see on mu isa ümberkehastunud kujul…»
Lugesin korgile käsitsi kirjutatud sõna «isa». See oli muljetavaldav jutustus, aga tundsin, et mul oli aeg lahkuda. Ta jõudis mulle veel rääkida, et oli hiljaaegu oma kanadalasest mehest lahutanud, õnnitles mind abiellumise puhul ja kirjutas mulle salvräti peale oma meiliaadressi, mille ma endale pühalikult rahakoti vahele pistsin.
Kolm kuud hiljem, kui mu abielu oli lõpule jõudnud, püüdsin Joanaga ühendust saada. Et toimunu üle koos naerda. Meilisin talle 10, 15, 20 korda. Vastust ei tulnud. Lõpuks kahtlesin juba, kas ta üleüldse olemaski oli.
Võib-olla meile ei olnud ette nähtud kohtuda. Paraku oli see juhtunud ja tänu sellele usun ma nüüd inimhingede sümmeetriasse: igale mehele on olemas vähemalt üks naishing, ja vastupidi. See on üks, mis maailma tasakaalus hoiab – ja sümmeetria all ei mõtle ma ei kaksikhingesid (või kaksikvaimusid) ega numeroloogilisi kokkusattumusi.
Ei, pean silmas midagi palju enamat. Jah, võimalik, et Joana olin mina.
*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».
Tõlkinud Teve Floren