Kui mulle pakuti võimalust eksperimendi korras treenima hakata klubis PlanetSport, siis eelkõige pakkus mulle huvi sealne lapsehoidja teenus. Kas tõesti on võimalik, et laps on hoius ja mina sõtkun samal ajal pedaale ja lasen peal mõnusalt tühjaks joosta?
Minu viimatine treening jääb kümne aasta tagusesse aega ja see tähendas kuu jooksul paar korda nädalas aeroobikatrennis käimist. Mäletan, et olin hädas koordinatsiooniga ja seetõttu andsin üsna kiirelt alla. Liikumise osas olen oodanud ikka seda soojemat osa aastast, et saaks käia oma tempos rulluisutamas ja jalgrattaga sõitmas.
Võtsin endale tubli paar kuud mõtlemiseaega. Kogu aeg tundus niigi kiire olevat. Kõikvõimalikud vastuväited koondusid peas iseenda tekitatud kõhklusse, kas kohe kaheseks saav tüdruk on ikka valmis minust lahti laskma. Nooremas eas tuli küll ja küll kisa võõrastega.
Enne kui andsin nõusoleku eksperimendis osaleda, käisin ja vaatasin mängutoa ja lapsehoidja üle. Kuna laps võttis kõik kiirelt omaks – ma olin siiski sel hetkel ise ju juures –, üritasin end veenda, et «laps on minu küljes kinni» mõte istub vaid minu peas.
Järgnevalt hakkangi Naine24 veergudel jagama, kuidas seatud plaanidega hakkama saan, mida spordiklubis käies kogen ja kuidas see kõik mu päevakava mõjutab.
Esmaspäev, 9. mai
Tänaseks on kokku lepitud mõõtmine ja treeningplaani koostamine. Eksperimenti alustades poetasin vargsi, et vast kuust ajast piisab, kuid mulle tehakse kenasti selgeks, et võimalike tulemuste saavutamiseks peaksin vähemalt kolm kuud käima. Sellest, et vahele jääb nii-öelda jaaninädal, pole midagi. Kui puhkan sel ajal maal, siis peaksingi ise asendustegevusi leidma, et pärast oleks lihtsam joonele saada.
Spetsiaalse kaaluga kaaludes selgub rasvaprotsent, mis jääb kenasti normi piiresse. Minu personaaltreener Elliko täidab koos minuga ankeedi, et välja selgitada, millised on minu ootused trennile ja palub muu hulgas tähtsuse järgi järjestada tervise, välimuse ja tulemused. Samaks jääv järjestus pidavat tema sõnul olema üsna levinud.
See üllatab mind, sest miskipärast olen ette kujutanud, et spordiklubisse minnakse «hankima» konkreetset tulemust – peenemat taljet, väiksemat kaalu, paremat sooritust. Vahest kaalunumbrite tagaajajad valivad eeskätt mõne dieediprogrammi, ehkki kaalulangetamise soovi korral on ka trennis eraldi soovitused suuremaks rasvapõletuseks. Ja toitumist tuleb ometigi ka trenni tehes jälgida.
Treeningplaani koostades arutame läbi minu eelistused ning paneme alustuseks paika kahe nädala plaani. Siis saame jälle kokku ja vaatame, kuidas edasi. Palju sõltub sellest, kuidas mingi treening meeldib. Võimalusi on mitmeid ja ei ole mõtet end sundida käima mõnes sellises rühmatreeningus, mis kohe üldse ei istu.
Esimesel nädalal ootab mind bodybalance kehale ja hingele ning teiseks pakun ise välja PlanetSpordi veebilehelt leitud bosu-treeningu, mille kirjedusest olid mulle meelde jäänud sõnad «hüppamine» ja «pall». Tundub lihtsalt lustakas kombinatsioon, mida järele proovida.
Lisaks paneme kirja mulle reedeks tervelt kaks tundi, aga mitte siis laustreeningut, vaid fitness-testi tegemise ja jõusaali ABC. Enim üllatab mind, et nädalas ei piisa kahest-kolmest korrast sportimisest – treenida võiks Elliko sõnul neljal korral kohe kindlasti (aga mitte ka iga päev, nagu selgub mõni päev hiljem antud selgitusest) ja kui klubisse ei saa tulla, siis omal käel, näiteks jalgrattaga sõites ja rulluisutades.
Kuna meie kohtumise ajal veel lapsehoidjat majas ei ole, siis mängib tüdruk meie juures oma lemmikpuslega. Pärast astume mängutoast läbi, kuna mu hinge närib ikka veel kahtlus, kas laps harjub. Kas ma saan ta ilma suurema kisata jätta kellegi teise hoolde?
Teisipäev, 10. mai
Pistan trennikotti eelmisel õhtul ostetud roosad retuusid, mis said võetud mõttega, et küll hiljem juba jõuab rahulikumalt otsida. Alustades kuluks marjaks soovituslik nimekiri asjadest, mis trenniks vajalikud. Samas mõistan ka selle puudumise eelist - kui kalliks ikka üht treeningut võib teha? Pealegi on küll kuuldud lugusid, kui ostetakse kallis varustus, aga tegusid ei järgnegi.
Kohale jõudes selgub, et olen jätnud lapsehoidja endale tellimata. Minu õnneks on suur klubifänn Sesil majas sportimas ja valmis oma «jalutuskäigu» ellipsil katkestama. Sel hetkel ma ei saagi päris täpselt aru, kas see rõõmustab või kurvastab mind, sest nn ära jäänud tundidel on oma võlu.
Olles kaks korda mängutoa ja Sesiliga tutvumas käinud, annan lapse üle hetkel, kui ta on seljaga minu poole. Nii igaks juhuks. Ukse taga jään põgusalt kuulatama, kas järgneb miskit ahastushüüdu, ent asjatult. Laps kuuldub olevat rõõmus ja minu hirmud kõik pseudomured. Ehkki, paar päeva hiljem näen tõesti ka üht last, kes ei taha üldse jääda mängutuppa ja kelle ema siis trenni kaasa võtab.
Bodybalance tundub olevat midagi sellist, mida võiks ka tulevikus teha, aga samas tunnen esimesel korral, et päris täpselt ikka aru ei saa, kuidas mingi liigutus peaks välja kukkuma. Vihjeks on ilmselt õigete pingutuste saavutamine, aga sel korral jään kõige sellega veel jänni.
Põnev on tõdeda, et näiteks ühel jalal mediteerivad seismised, mis telepildis on tekitanud alati küsimust, et mis sport siis see on, polegi nii lihtsad, kui välja paistavad. Ilmselt, kui harjutuste rühmad rohkem selgeks saavad, on see üks päris mõnus liikumine, pakkudes ka lõõgastusmomenti.
Õhtul ja järgmisel päeval tunnen, et kael on kange – ilmselt kangutasin kuidagi ebaloomulikult ära. Lisaks avastan esimesed «uued lihased» ja need asuvad naba all.
Neljapäev, 12. mai
Kas ma tõesti pean sinna minema? Ma arvasin, et esimene kuu möödub lausentusiastlikult selle tähe all, et laps on hoius ja mina aina lõõgastun sportides. Noh, nagu puhkus. Neljapäeva hommikul klubisse jõudes tunnen, et oma saavutuse võiks kirja panna juba pelgalt selle eest, et ma üldse kohale tulnud olen. Sellega muidugi nii lihtne polegi.
Ühel õhtul klubi eeskirjadega veebilehel tutvudes loen välja, et kui broneeritud treeningutele kolme kuu jooksul juba kolmel korral ei saabu, siis tekib kahenädalane reserveerimiskeeld, kui sellest end just välja ei osta.
Tegelikult asi nii hull ei ole, kuna broneeringu saab tühistada hiljemalt kaks tundi enne tundi ja seda peaks jõudma teha küll, kui samal päeval peaks selguma, et kuidagi ei saa minna. Vähem optimistlik tundub see vaid kella kaheksaste treeningute puhul.
Tõden selgelt sedagi, et kardetud takistuseks pole mitte lapsehoidja ja mängutoaga harjumine, vaid ennekõike iseenda distsiplineerimine ja päevakava ümber korraldamine.
Bosu-treening tundub aga mõnus. Treeningvahendi valimisel saan treenerilt Ellikolt teada, et mida madalam pall, seda väiksem koormus. Kuna olen esimest korda, siis jätan oma madalamat sorti pooliku palli ümber vahetamata.
Hüppamine poolikul kummipallil mõjub omal moel isegi vabastavalt ja tõeliselt mõnusa vaheldusena istuvale tööle, jalutamisele ja liivakasti serval istumisele. Koordinatsioonis ja tasakaalus tuleb ette mõningaid ebaõnnestumisi, kuid üldkokkuvõttes tunnen end reipa ja rahulolevana.
Täheldan, et enamikul sportijatel on jalas musta värvi püksid ja oletan, et neis nähakse lihtsalt saledam välja. Kuna vähemalt sel esimesel nädalal tundub mulle suurem väljakutse kohalkäimise rütmi saavutamine, siis otsustan endamisi oma roosade retuuside juurde jääda ja visuaalsest pildist mitte välja teha.
Pärast trenni võtan südame rindu ja otsustan endale võtta aja ka saunatamise jaoks, lootuses, et laps peab hoius hästi vastu. Uhan mõnuga vett kerisele ja teen kiirsauna. Tütretirtsu pean mängutoast ära meelitama kommiga.
Hilisel lõunal tukastan veerandtunniks koos lapsega, kuni kõne kolleegilt üles äratab. Täpselt parajal ajal, sest muidu oleks üle maganud, aga õhtul on filmi esilinastus ja siis võiks end värskena tunda. Ehkki treeningud võtavad energiat, annavad need ka energiat ning öine uni on lihtsalt veelgi magusam.
Reede, 13. mai
Täna alustame kell 10 ja kuna jõuan varem, plaanin end ühe kohviga kostitada. Õnneks on administraator osavõtlik ja selgitab, et hoidmaks vererõhu normis ei ole enne fitness-testi soovitatav kohvi juua, ja nii piirdun teega.
Treener Elliko uurib klubisse jõudes ja mind tavariietes teed juues nähes, kas mul trenniriided on ikka kaasas. Hiljem jutustab ta mulle loo, kui testile tuli üks tavariietes meesterahvas, oletades, et mis see test ikka ära ole. Treener pidi siis mitmel korral paberit mehele ulatama, et too end kuivatada saaks.
Testi eel kaalume igaks petteks mind uuesti üle ja saame kilo võrra väiksema kaalu kui nädala alguses, ent selle ma panen puhtalt teksapükste arvele, mis siis jalas olid. Pisut väiksem on ka rasvaprotsent. Ma ei tea, kuivõrd see on juhuslik, kuid jooksmist on ka ilma trennita sel nädalal palju olnud.
Mõõdame ka vererõhku ning kui pulsivöö ümber, võib koormustest alata. Algusel pole häda midagi, kuid iga minuti järel koormuse kasvades hakkavad lõpuks isegi peopesad higistama. Paar minutit enne lõpetamist ehk, nagu selgub, soovitud pulsi saavutamist tunnen juba murelikult huvi, et kaua veel. Olen rahul, et taipasin võtta lisasärgi kaasa, sest intensiivne sõit võtab ülakeha täitsa märjaks.
Hommikupooliku lõpetame jõusaali ABC-ga, tutvudes erinevate treeningumasinatega. Kiire tutvuse käigus tuvastan nii mõnedki kohad, mis vajaksid suuremat jaksu. Ma pole kindel, kas kõik lõõgastusharjutused, mida pärast jõutegemist teha tuleks, meelde jäävad, aga üks päev korraga – küll jõuan üle küsida ja meelde tuletada.
Nädala lõppu klubis tähistan pikema saunatamisega. Keskpäevased saunalised on laval pikali ja leian, et see on märksa ohutum ja mõnusam kui päikese käes peesitamine. Suudan mõneks minutiks täiesti välja lülituda rahuliku muusika saatel.