Uskuge või mitte, aga Maire Aunaste selle suve unistus ei ole põrmugi seotud televisiooniga. Ta tahab hoopis tuua Emajõe kallastele elu – koos turu ja vahetu suhtlemisega. Ja palun ärge rääkige tema kuuldes enam kõva häälega glamuurist!
Maire Aunaste: hüvasti, glamuur!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Maire Aunaste (57) mind läinud sügisel oma saatesse «Mida teie arvate?» külaliseks kutsus, olin pehmelt öeldes tummaks löödud. 13 aastat tagasi meediapommiks saanud, kuigi ülikonspiratiivsena mõeldud Aunaste pulma kajastamise järel ajakirjas Kroonika polnud me vahetanud ühtki sõna – veel enam, isegi ühtki pilku!
Maire-poolne ignorants, mis järgnes ajakirja pulmaloole, oli emotsionaalselt võimas. Seepärast suutsin sõbralikust kutsest juuksejuurteni üllatuda – Aunaste ei kannata mind kui endist Kroonika peatoimetajat ju silmaotsaski, ja nüüd kutsub saatesse!
Võtsin julguse kokku ja läksin. Maire oli emalikult soe ja sümpaatne ning kohtles mind pehmetes siidkinnastes tunnustava tähelepanuga. Ta oli koguni nii tore, et võtsin vastu veel teisegi pakkumise minna tema saatesse…
Aunastet tundvad inimesed räägivad, et selline Maire oma põhiolemuselt ongi. Kui vihastab, siis ikka nii südamest ja täiega, et hoidku alt see, kes seda põhjustab. Aga kui su omaks võtab ja usaldama hakkab, teeb ta seda jäägitult ja põhjani.
Nüüd oli minu kord Maire intervjuule kutsuda. Ja ta ei keeldunud. Nii me siis istusime – kaks endist Kroonika peatoimetajat – Telliskivi loomelinnaku hoovis asuvas F-hoones, maksastrooganovid ees, ja meil oli, millest rääkida.
Aknast paistis suur kirbuturu silt, millest oma vestlust alustasimegi…
Käisid hiljuti välja telestaari kohta ootamatu idee: Tartu Emajõe kallastele saagu kirbuturg! Millest selline raamist väljas kodanikualgatus?
Olen alati juturääkimise kõrval ka midagi teha tahtnud. Mul oli näiteks aastaid unistus teha Tallinna kohvik, kus tantsitakse. Selline puupõrandaga, hästi lihtne, nagu Fellini filmis. Kuhu saavad tulla üksikud inimesed, teades, et võidki istuda üksi lauas ja keegi ei naeruväärista seda. Sest meil peab ju kogu aeg kuuluma mingisse gruppi, et olla aktsepteeritud.
Mina pole sellega kunagi kaasa läinud. Käisin kuni 42. eluaastani – et ma ei peaks ühiselamus üksi kodus istuma – iga päev Von Krahlis või Valguse baaris tantsimas.
Olin hästi seltskondlik, aga ma ei käinud kunagi koos seltskonnaga, vaid alati üksi. Teatud mõttes oli see eneseületamine, aga andis enesekindlust.
Mingil hetkel sain aru, et tantsukohviku plaan on utoopiline. Omal ajal tahtsin teha klubi 40-aastastele, siis 50-aastastele... Sest mu elus on juhtunud nii, et oma 20., 30., 40. ja ka 50. sünnipäeva paiku olen olnud alati üksi.
Kusjuures üksinduse peale ei mõtle ma üldse kurbusega. Minu meelest peab inimene olema nii tugev, et on alati valmis üksi hakkama saama. Olen näinud elu jooksul inimesi, kes pole maksnud ühtki arvet, pole kordagi muretsenud raha pärast – ja kui nad on äkki üksi, kaob neil pind jalge alt, nad kaotavad iseenda.
Sina oled olnud tugev ja kogu elu ainult enda peale lootnud?
Juba lapsena sain aru, et pean üksi hakkama saama. Ma ei ole kunagi lootnud kellelegi teisele – et kui ma nüüd saan selle mehe, siis temaga koos saan ka sellise asja või sellise elukvaliteedi.
Olen olnud sõltumatu partneritest, nad on mul olnud kas sõbraks või teiste asjade pärast, mida meestega tehakse, aga mitte kunagi majanduslikul eesmärgil.
Ühelt mehelt sain kingiks seelikutäie teksariiet – ja see ongi olnud elu jooksul enam-vähem kõik, mis meestelt materiaalset saanud olen. Küll olen meeste tõttu raha kaotanud, mitte kunagi võitnud. Nii et noored tüdrukud peaksid õppima tundma ennast kindlana ka üksi.
Kuidas sul praegu armastusega lood on?
Viimasel ajal on mul kõik hästi. Olen armastuse olemuse enda jaoks ümber hinnanud. Enam ma ei võitle selle eest, et keegi mind armastaks. Nüüd on mul hea meel selle üle, kui mul lubatakse armastada. Õnneks olen suutnud aastatega egoismi endas kõvasti vähendada.
Sõltub see vanusest ja elukogemusest?
Ma arvan, et see tuleb koos inimesega, kellega kokku saad. Muidugi vanusega ka. Noorelt mõtled ju ikka, et mina ja maailm. Lood endale illusiooni mingist mehest, lapsest ja kodust – et pean kõik selle saama!
Mul on sellist omamiskirge õnneks vähe olnud. Mõned ikka imestavad, et elan ka 57-aastaselt ikka üürikorteris. Aga mina arvan, et mida vähem on surres asju, seda parem. Jah, mul pole midagi oma lapsele pärandada, aga garanteeritud õnne pole olemas.
Mida rohkem on sul maist vara, seda rohkem on elus sekeldusi, raskusi, kohustusi ja vähem võimalusi see kõik ühel hetkel seljataha jätta ning edasi astuda.
Mina arvan, et iga põlvkond peabki endale ise kodu ja elukeskkonna looma. Mul oleks olnud väga raske end 43-aastaselt televisioonist lahti rebida, et alustada uut elu Ameerikas, kui siin oleks olnud varalisi kohustusi. Alustasin Ameerikas kuues kohas palja põranda pealt. Seepärast tean, et kõige olulisem on see, mida sa endas kaasas kannad.
Kuidas sa igapäevaseid olmeprobleeme lahendad?
Kui minu kodus midagi juhtub, siis aitab mind maja omanik. Ja peale selle on mul vähemalt üks tuttav mees, kellel on kruvikeeraja. Ise ei saa ma konservi ka lahti.
Täielik vastand oma õdedele – keskmine õde kõnnib näiteks mööda katust, puhastab korstnat, teeb ise talvepuud. Aga mina ei saa millegagi hakkama! Kodus, kuhu ma seitse aastat tagasi kolisin, on kamin. Majaperemees ütles, et pean nüüd hakkama bensiinijaamast võrguga puid ostma.
Andis mulle alustuseks sületäie puid. No ja kujuta ette – ma olen kogu selle ajaga tervelt neli halgu ära kütnud! Selleks et kaminat põlema saada, on minul vaja peale kahe halu ka kaht kilo ajalehti ja kaht toosi tikke. Õnneks on meil soojad talved…
Nüüd, kui teles on hooaeg lõppenud, oled pühendanud end Emajõe-äärse kirbuturu korraldamisele. Miks just Tartu ja mitte Tallinn?
Muidugi võiks üks kirbuturg olla veel ka Tallinnas, aga siin ei saa ju ühtegi tänavat liikluseks sulgeda! Siis tuli mulle meelde, et keset Eestit on üks koht, kus ei peagi liiklust kinni panema – see on Tartu koos Emajõe kallastega!
Eestlastel ei ole ju kommet jõe ääres jalutada, nii et need kaldad seisavad täiesti kasutult. Küsisin Laine Jäneselt, kelle poole ma peaksin pöörduma, kui tahan Tartus kirbuturgu teha.
Laine soovitas helistada oma naabrinaisele, Atlantise direktorile Olga Aasavile, kes ütles, et ta on aastaid mõelnud, kuidas Emajõe kallastele elu tuua, ta on nõus, teeme ära! Nii et peab julgema välja käia ideid, mis võivad küll läbi kukkuda, aga võivad ka ellu jääda. Traditsioon jääb elama ainult ajaga. Olen Tartust pärit, nii et miks mitte oma sünnilinnale üks idee anda.
Millisena sa seda turgu ette kujutad?
Mulle meeldiks, et inimesed tuleksid ja istuksid tekkide peal, kaup ja piknikukorv kõrval. Keegi müüb pirukaid, keegi mängib lõõtsa, kõik on rõõmsad ja suhtlevad üksteisega. Ja mis kõige tähtsam: see turg on avatud terve suvi igal laupäeval. Ja müügikohad on tasuta.
Aga kasutatud riiete poode on ju terve Eesti täis, milleks veel turg?
See mind just häiribki, et eestlastel pole oma kasutatud asju kusagil müüa. Astud sisse mõnda second hand’i ja küsid, kust te oma riided saate, ning vastuseks tuleb: Inglismaalt. «Kas mina võin ka oma asju teie poodi tuua?» – «Ei, Eesti kaupa me ei võta.»
Mulle tundub, et see aeg on läbi, kus vajaksime kasutatud kaupa teiselt poolt ookeani. Eesti inimestel endil on juba nii palju asju, et neid pole enam kusagile panna. Tahan luua võimaluse, kus näiteks üliõpilane saab osta viie euro eest midagi, mille eest mina omal ajal maksin tuhat krooni.
Nüüd andsid ühe idee Tartule, aga Häädemeestel oled sa aukodanik. Mida sa selleks tegid?
Ainult oma tööd. Eestis oli just olnud jaanuaritorm, jätsin saates «Meie» ära ettevalmistatud teema ja sõitsin võttegrupiga Häädemeestele, kust tegin tormis kannatanud inimestest emotsionaalse saate. Häädemeeste inimesed olid stuudios, Jaan Tätte laulis taustaks, saate lõpus ütlesin, et nüüd on tarvis neid inimesi aidata. Ja televaatajad aitasid – saatsid raha…
Seega oled omal nahal tajunud, milline võim on ajakirjandusel maailma paremaks muuta.
Kui ma seda ei teaks, ei oleks ma ajakirjanik. Meil on seda mõttetut meelelahutust nii palju, et tekib küsimus, kas ikka on tarvis rahva muresid pidevalt mõttetusega uinutada. Ajakirjandus peab andma inimesele teadmise, et igaüks on tähtis. Inimene on alati tähtis, mitte ainult siis, kui loetakse kokku vaatajaid.
Kas sa praegu raamatut ka kirjutad?
Mis tähendab praegu? Ma loodan, et ei kirjuta enam ühtegi raamatut.
Kõik on juba ära kirjutatud?
Kõik, mis kannatab trükimusta, on ära kirjutatud. Ma saaksin kirjutada veel ainult siis, kui need inimesed, kellest ma kirjutada tahaksin ja kes võiksid ennast ära tunda, on juba surnud. Aga selleks ajaks olen ma ise ka kahjuks surnud. Või vähemalt pole mul enam mälu.
Kuidas Kroonika ja Nädal, mille peatoimetaja sa omal ajal olid, sulle nüüd meeldivad?
Mina saan vabalt ilma nendeta ära elada. Huvitavaid intervjuusid näeb väga harva. Ma ei saa aru põhimõttest, et tundmatutest inimestest ei tohi kirjutada.
Ajakirjanduse ülesanne on just näidata uusi nägusid – meil on nii palju huvitava mõttelaadi, päritolu, tööde ja tegemistega inimesi, kellest me midagi ei tea. Nendest noortest ja ilusatest, kes on ühe laulu laulnud, räägitakse rohkem kui teadlastest, kes on ühe asja uurimisele oma elu pühendanud.
Tuleb näidata tarku inimesi, ka siis, kui nad ei ole enam noored ja ilusad.
Mis sind elus veel mõtlema paneb, mida Eesti elus muuta tahaksid?
Minu arvates on meie kõige suurem probleem see, et oleme võõrdunud suhtlemisest. Täna siia sõites jäin vöötraja ette seisma ja kujutad ette: mitte keegi teed ületanud inimestest ei vaadanud mu poolegi.
Nad olid nii kindlad, et auto jääb seisma. See ei ole mitte ainult liikluskultuuri küsimus, see on oskamatus suhelda! Isegi siis, kui su ees on kas vöötrada või roheline tuli, pead sa jalakäijana vaatama, kes on roolis, ja roolis olija peab saama pilkkontakti jalakäijaga.
Meie vahel peaks tekkima silmside, et saaksime hakata üksteist usaldama. Me mitte ei pea nõudma oma õigusi, vaid peame üksteisest hoolima. Ja see eeldab suhtlemist.
Sellepärast ma nii väga loodangi, et kirbuturg saab olema mitte ainult asjade müümise, vaid ka suhtlemise koht. Mulle meeldiks, kui inimesed õpiksid üksteisele otsa vaatama ja üksteise vastu huvi tundma.
Käid tihti mööda Eestit inimestega kohtumas. Mida see sulle annab?
Kui istuksin ainult stuudios punasel toolil, parukas peas, siis oleksin ju lihtsalt kloun. Kõigi ekraanil olevate inimeste suhtes on vaatajal mingi eelarvamus – eriti kui saatejuht on saate formaadi tõttu rollis.
Minuga juhtus see alates saatest «Reisile sinuga». Lähen inimestega rääkima ja näitama, et olen tegelikult täiesti normaalne inimene. Loodan väga, et saade «Mida teie arvate?» jääb minu viimaseks meelelahutuslikuks rolliks ajakirjanduses.
Mida sa siis teha tahaksid?
Tahaksin teha saadet Eesti elust ilma igasuguse eputamiseta. Kui sa püüaksid meenutada mõnd saadet, kus räägitakse eesti inimesega, kuidas ta elab, siis tead sa mõnda?
Saade «Sõida maale!» meenub esimesena…
Seal näidatakse ju ainult autahvli-inimesi. Üks on väga hea põllumees, teine hea kuduja.
Ega sa ei taha ometi hakata Võsa Peetrile konkurentsi pakkuma?
See on teine äärmus. Ühed on autahvli-inimesed ja teised sõimavad valimatult oma naabreid. Nende vahele jääb veel väga palju teisi inimesi. Aga saade tavalisest elust on väga kallis. Meelelahutust toota on palju odavam.
Kas sa vahel vanaks saamist ja ekraanilt kõrvaldamist ka kardad?
Ma arvan, et vanus on mu eelis. See ongi see, mille eest mujal maailmas makstakse.
Elus ei ole mõtet midagi ette karta. Aeg mõjub kõikidele ühtemoodi. Ajakirjanikuks ei saada üleöö ja keegi ei saa teise kohta ära võtta ainult ea tõttu. Kui sa ei ole ennast tõestanud või keegi on kõrval parem, võetakse see koht sult ära nagunii.
Kusjuures mina teeksin hea meelega selliseid saateid, kus mind ennast ekraanil ei ole – hääl on, aga nägu mitte. Sest iga kord, kui ennast ekraanil näen, on päev rikutud.
Su elus on kindlasti hetki, mil hing igatseb tagasi anonüümsesse Ameerikasse?
Kui käin inimestega kohtumas, juhtub alatasa, et mulle vaadatakse kaastundlikult otsa ja ohatakse: küll teie, Maire, olete ikka elanud rasket elu! Olen siis neile kaasatundjatele öelnud, et teate, kui ma peaksin enne surma oma elu kokku võtma, siis ütleksin nii: ilma viie aastata Ameerikas poleks mul üldse millestki rääkida!
Seal üle elatud raskuste ja enese sees olevate piinadega võitlemine, mitte allaandmine – see on niivõrd suur asi! Mugav elu teeb lodevaks. Hea elu on igav ja eesmärgitu.
Millised on praegu su suhted siinse Ameerika saatkonnaga?
Kolm aastat tagasi käisin saatkonnas ja sain teada, kui pikalt on mind viisarežiimi rikkumise eest karistatud – see on kümme aastat.
Palju seda karistust on veel jäänud?
Ainult kolm…
Põrutad siis kohe Ameerikasse?
Kui oleksin saanud, oleksin seal igal suvel käinud. Võib kõlada naeruväärselt, aga mul on unistus, et kui olen pensionil, siis sõidan New Orleansi ja elan vähemalt poole aastast seal.
Kuna Eesti pensionist korteri üürimiseks ei jätku, siis elan arvatavasti põõsa all. Nii palju mul ikka raha on, et jambolaya’t süüa...
New Orleans on minu lemmikkoht! Seal on soe ja seal on see muusika, mida ma armastan üle kõige. Pealegi pole seal miski lakutud, euroremonditud, inimesed elavad lihtsat elu. Mulle meeldib selline elu, kus ei pea eputama riietega. Kannad ühte ja sama T-särki ning oled õnnelik. Pealegi on seal maailmakuulus turg, mis on lahti kõik päevad aastas.
Paned sa juba iga kuu oma töötasust kümme protsenti kõrvale, et unistusele lähemale jõuda?
Õnneks jääb mul alati natuke palgast üle, nii et saan endale mõnikord Eestist põgenemise reise ka lubada. Kuigi tütar teeb mulle pidevalt etteheiteid, et ma ei oska raha hoida… Õnneks ei oska ta ise ka. Minu moto on, et elama peab täna. Reisima peab täna, mitte ootama pensionipõlve, et küll ma siis teen – siis pole võib-olla enam tervist. Kõike tuleb teha kohe ja praegu.
On vanaemaroll sind ka muutnud?
Kahjuks mitte veel. Või õnneks.
Mõned käpikud oled Lydia Johannale juba kudunud?
Käpikuid ma ei koo, aga ma ostan need talle. Kui teda polnud veel sündinud, olid mul juba lambanahast väikesed saapad ja käpikud ootamas.
Kui vaatan oma tütretütrele otsa, siis olen õnnelik, et maailmas on midagi nii sooja ja südamlikku. Näen temas Elist – kui lapse esimest korda sülle võtsin, ütlesin kohe: seda last ma olen juba näinud! Ta on hästi Elise moodi. Elis on kõik see, mida mina omal ajal ei olnud. Hästi pühendunud ema.
Pakkusid ise tänase loo pealkirjaks: hüvasti, glamuur! Miks?
Meie, naised, oleme tihti nagu lambakari, kes mõtleb, et teisiti elus õnnelikuks ei saa, kui peab alati ühtemoodi välja nägema. Tean seda omast käest. Ühel mu tuttaval, 50-aastasel naisel, on imeilusad pikad ripsmed. Küsisin, kust ta need sai.
Tuli välja, et need on naaritsakarvadest ripsmepikendused – kogu aeg ühtemoodi mustad. Tahtsin neid kohe ka endale! Saingi, mille tulemusel jäin ka oma ripsmetest ilma, sest mul tekkis liimist allergia. Hooaja viimasesse saatesse olin sunnitud minema täiesti paistes silmadega.
Teine näide. Et kätega vehkides parem välja näha, lasin endale paigaldada kunstküüned. Pärast viimast salvestust tirisin need küljest ära ja oma küüsi seal all enam muidugi polnud. Nüüd on õige aeg tõmmata glamuurile kriips alla ning ajada läbi oma sisemise iluga.
Mul ei ole vaja teistele meeldida. Hea, kui ma suudan oma saadetega teha inimestele hea tuju ja panna neid mõtlema.
Nii et jäägem iseendaks, sest nii on vähem võimalusi muutuda naeruväärseks. Ja olla naeruväärne iseenda silmis – see on ühele inimesele kõige suurem karistus.
CV
Maire Aunaste
Sündinud 7. novembril 1953.
1968 – Tartu 5. keskkool (kuni 8. klassini).
1973 – Viljandi kultuurikool, klubitöötaja eriala koos näitejuhtimise eriharuga.
1983 – Tartu Riiklik Ülikool, ajakirjandus (diplom).
Tö1973–1974 Lenini-nimeline näidissovhoos, klubi juhataja.
1974–1976 ENSV Riikliku Filharmoonia stuudio, õppis estraadinäitlejaks-konferansjeeks.
1976–1977 Tšeljabinski traktoritehas, puurija.
1983– … Eesti Televisioon, saatejuht-toimetaja.
1998–1999 TV 1, saatejuht-toimetaja.
1999–2004 illegaali elu USAs.
Töötanud ETV «Aktuaalses kaameras» ja publitsistikatoimetuses toimetajana; saadete «Reisile sinuga», «Meie», «Meie Euroopas», alates 2008 kuni tänaseni saate «Mida teie arvate?» juht.
1994. aastast teinud saateid Raadio 2s, viimased seitse aastat Vikerraadios.
Töötanud ajalehes Eesti Televisioon, olnud ajakirjade Kroonika ja Nädal peatoimetaja. Kirjutanud kolm biograafiliste sugemetega raamatut.
Tütar Elis (31), lapselaps Lydia Johanna (8-kuune).
Arvamus
Iiris Saluri
Kunagise saate «Meie» toimetaja
Maire Aunaste on inimene, kes ei jäta kedagi külmaks – teda kas vihatakse või armastatakse. Sageli on nii, et need, kes teda armastavad, ei julge seda alati kõva häälega öelda, sest on oht sattuda põlu alla. Mulle meeldib Maire siirus ja vahetus.
Meil ei ole just palju neid inimesi, kes julgeksid iseennast lõpuni avada, Maire on üks neist. Ma ei ole teda mitte kunagi tabanud kedagi alandamas või kellestki põhjendamatult halvasti rääkimas. Ta ei ole selline klatšimoori tüüpi. Võib-olla on Maire vahel isegi liiga sinisilmne, aga ma ei heida seda talle ette, sest mulle meeldib tema lapsemeelsus ja pidev usk headusesse. Ta on saanud elult küllalt peksa, aga ikka usub ja eeldab, et inimesed tema ümber on head.
Mairel on väga hea huumorisoon. Nii palju kui olen temaga ühte seltskonda sattunud või näinud, kuidas ta läheb võttele, siis – tahab ta või mitte – kujuneb ta seal alati tähelepanu keskpunktiks. Ta viskab nalja ka iseenda üle ja nii, et kõigil on lõpuks hea koos naerda.
Nii nagu on laes tema positiivsed emotsioonid, nõnda juhtub ka negatiivsetega. Kui teda mõni asi kurvastab või solvab, siis on ta lõpmata õnnetu. Ta on oma emotsioonides aus. Selle eest saab ta ka alatasa avalikkuselt peksa.
Maire on hea saatejuht ja hea inimene. Ta on väga kriitiline enda suhtes, teab oma vigu, ei varja neid. Inimestele ei meeldi sageli nii suur ausus enda suhtes, sest see sunnib rohkem ka iseenda sisse vaatama. Sest elus on ju alati kindlam hoida roosad prillid ees.