Kuigi pärnakas Raissa Juhans-Murumets pole ise Eestis sündinud, hoolitseb ta selle eest, et sega- ja muulaste perede lapsed kasvaksid eestimeelseks.
72-aastane Pärnu proua - Eestimaa laste ema
8. mai 2011, 10:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raissa Juhans-Murumets (72) sündis enne viimast maailmasõda Leningradis. Kuna tema isa oli Nõukogude ohvitser ja käsil oli peatne Eesti okupeerimine, kolis Levtšenkode pere 1939. aastal Haapsallu, sõjaväeossa.
Sõja ajal evakueeriti ohvitseripered Leningradi tagasi, aga pärast sõda diagnoositi Raissal tuberkuloos ja tema tervis nõudis soodsamat kliimat. Nii kolis ta vanaema-vanaisa juurde Ukrainasse, kus elas 50ndate aastate lõpuni.
Eestiga oli raske harjuda
Tuli siis Eestisse tagasi ja asus tööle Haapsalu haiglas. Oli ju Raissa lõpetanud meditsiinitehnikumi laborandina ning töötas abikaasa («Meie vanusevahe oli nagu Oona O’Neillil ja Charlie Chaplinil – 35 aastat!»), hinnatud kirurgi Arnold Juhansi käe all. «Armastasin väga oma tööd. Mul on mikroskoop siiani kodus,» räägib ta, «sest selle abil nähtav maailm on imeline. Kui ilusad on näiteks kusihappe kristallid! Nagu briljantidest prossid!»
Tõsi, Eestiga oli pärast Ukrainat raske harjuda. «Kõik tundus võõras ja arusaamatu,» tunnistab naine. «Ütlen ausalt – isegi Eestimaa loodus polnud minu meelest piisavalt kaunis.
Ukrainas kasvavad ju lilled rinnuni, kevadel näeb salude viisi õitsvaid õuna- ja kirsipuid, ööbikud laulavad, tähed taevas on nagu taldrikud, ja kui paistab kuu, saab öösel selle valgel raamatut lugeda.» Ta nendib, et mõistab, miks vene kirjanik Nikolai Gogol küsis: «Kas tunnete Ukraina ööd?»
Pikapeale hakkas Raissa siinsete oludega harjuma.
Esmalt tekkis armastus mehe, siis siinsete kirikute, seejärel mahajäetud või kolhoosikontoriteks muudetud mõisate vastu – iidsetes mõisaparkides võis ta jalutada tundide viisi.
«Siis tuli armastus ka kivise maa, halli taeva ja mere vastu,» ütleb Raissa, kes kõneleb vabalt eesti keelt, kuigi pole seda kusagil õppinud. «Pole õppinud, sest olen loomult laiskvorst. Võisin omal ajal näiteks turumüüjalt küsida, et kui palju teie liblikad maksavad. Tegelikult tahtsin osta oblikaid!»
Barbie või Sipsik?
Nüüd peab Raissa juba 20. aastat Pärnus vaesematele inimestele mõeldud supikööki, Suur-Posti tänava hoone teisele korrusele on ta aga pununud pesa enda kokkukutsutud lasteringile «Oleme Eestimaa lapsed», mis koondab segaabieludest sündinud või sootuks muulaste lapsi.
Omavahel võivad lapsed kõnelda keeles, milles tahavad, ent töö käib ringis ainult eesti keeles.
Lasteringi ei kutsunud naine kokku mitte sellepärast, et tal omal last poleks. Poeg Arnold Juhans sai nime isa järgi ja on igati lugupeetud inimene, Kaitseliidu Lääne maleva pealik. Nagu isa suust kukkunud. Raissa sõnul andis tõuke lasteringi loomiseks hoopis meil leviv kõige võõra, eriti läänepärase kummardamine.
«Mulle on see täiesti vastukarva. See Barbie-nukk, see «happy birthday to you»-laulmine...» loetleb ta. «Ma ei saanud aru, miks muidu patriootidest eestlased sellele kõigele nii vastuvõtlikud on. Mõtlesin siis, et ole sa eestlane, venelane või kes tahes, aga kui elad Eestis, siis pead kõike oma maast teadma.
Pead teadma, mis maa see on, mis on teid üles kasvatanud, pead seda maad armastama, hindama ja meeles pidama, maad, kus elate, mille leiba te sööte.»
Neli aastat tagasi loodud ringi liikmeteks on õpilased esimesest kuuenda klassini, selle nimi tuli kuidagi iseenesest. Ja esimese annetuse – seda mäletab Raissa täpselt – tegi Marianne Mikko. Täpselt 10 000 Eesti krooni.
Ringil on tegutsemiseks mitu ruumi. Suurema toa üht seina kaunistab Eesti maastikku kujutav tapeet, sellele on kinnitatud Eesti hümni sõnad. Seintele on riputatud meie presidentide portreed, keset tuba asetseval suurel laual on kõik käsitööks hädavajalik, eemal seisavad mõned vanad arvutid. Väiksemas toas köidavad pilku vanaaegne häll, milles ei maga mitte Barbie, vaid Sipsik, vana vokk ja sein, mis täis eri maakondade rahvarõivaste pilte.
Tähenduslik unenägu
«Mulle on kõige olulisem, et lapsed teaksid Eesti ajalugu,» sõnab Raissa, kes ükskord ise ajalootundi läbi viies pidi üllatusest pikali kukkuma. Nimelt oli ta palunud ringiliikmetel panna paberile Eesti linnade nimed. «Ja üks laps kirjutas: Vilnius! See ehmatas mind päris ära.»
Et asja parandada, on Raissa viinud lapsed ekskursioonidele mööda Eestit, aga ka Lätti parun Münchhauseni maadele. Üheskoos käidi vaatamas kuulsat Kuklatšovi kassitsirkust ja Kuremäe kloostrit.
«Tänapäeva lapsed on siiski teistsugused kui meie ajal. Kurb, aga nii see on,» räägib ringijuht. «Viisime nad Haapsallu mere äärde. Kajakad lendavad, laine loksub vaikselt, aga mida teevad nemad – hakkavad kive merre loopima! Vahel vaatan neid bussipeatuses – koolikotid lendavad sama ägedalt nagu vägisõnad laste huultelt...»
Ainus, mis Raissat ringi pidamise juures häirib, on vajadus käia aeg-ajalt kelleltki raha mangumas. Kuidagi alandav on see tema jaoks. Ent teisiti ei saa. Sügisel tahaks ju jälle otsast alata – osa lapsi on tänaseks suureks saanud, üks viielapseline pere kolis suisa Soome elama ning seetõttu vajab ring uute liikmetega värskendust.
Miks aga Raissa, lõimumisele kaasaaitamise eest Euroopa Kodaniku auhinna pälvinu, seda kõike teeb?
Ta muutub mõtlikuks. «Teate, millist und ma hiljuti nägin?» ütleb ta pärast pikka pausi. «Seisin unenäos justkui mingis kloostris, nagu Pirita kloostris, ja sellel kloostril polnud katust. Vaatasin taevasse ning nägin seal metronoomi: tikk-takk, tikk-takk... Ning ühtäkki kõlas kellegi hääl: «Aeg on jumal.»
Imestasin väga, kui mõni aeg pärast seda Nobeli laureaati ja Harvardi ülikooli professorit Jossif Brodskit lugesin. Temagi kirjutab: «Aeg on jumal.» Olin hämmelduses, sest olin neid sõnu ju unenäos kuulnud.
Ja siis kirjutasin eesti keeles luuletuse:
Keerleb eluring
Ei seisa ja ei oota
Aeg on jumal
Ta teeb oma tööd
Rändad lõpuni ja tead
Et polnud tühi sinu elu
Viivad lapsi edasi su tiivad
Keerleb, keerleb, keerleb
Eluring.»