Keha ja Meele teraapiakeskuse psühhoterapeut-nõustaja Aili Tamming selgitas Õhtulehes, miks lepivad inimesed kooseluga, kus puudub armastus ja kas see on normaalne.
Kas armastuseta kooselus püsida on normaalne?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tammingu sõnul on selline suhtevorm üsna levinud ning osaliselt võib olla tegemist juhtumitega, kus armastus on olnud, aga aja jooksul on suhe palju kannatada saanud ja tunded lukku läinud või teisenenud – paar on harjunud ja kohandunud sellise suhtevormiga või seovad neid materiaalsed sidemed.
Sellele, kas armastuseta suhtes püsimine on normaalne, vastas nõustaja järgmiselt: «Kui needsamad inimesed saaks nooremana vaadata hetkeks oma suhet tulevikus kümne või enama aasta pärast, ütleks nad kindlasti, et see pole normaalne ja nemad sellise suhtega ei lepi.»
«Kui need inimesed on millegi tõttu otsustanud sellest suhtest välja astuda või uuesti armunud, siis on nad sageli sellele suhtele tagasi vaadates öelnud, et see oli tardunud suhe või see polnud okei,» lisas naine.
Tamming märkis, et kuni inimene on armastuseta kooselus, on ta ise teadlikult otsustanud või kohandunud sellise suhtega – see on olnud tema valik. Elu seab meid tema sõnul pidevalt valikute ette – näiteks rikkus ja mugavus versus armastus ja ebastabiilsus – ning iga täitumata unistuse ja igatsuse juurest tuleb otsida hirmu, mis meid naelutab sellisesse olukorda, kus oleme.