Mind on juba kaua intrigeerinud küsimus, kuidas suhtuda üllatamisse. Eriti sellepärast, et ma ise vihkan üllatusi. See on vist ainus sakslaslik omadus minu ladinlikus natuuris.
João Lopes Marques: kui üllatada, siis hästi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllatused tavaliselt häirivad mind, sest ma eelistan oma aega ise valitseda. Mulle ei meeldi, kui juhus või teised inimesed selle üle võimust võtavad.
Hm, hakkan konservatiivseks muutuma?
Siiski on ka kolm väga olulist erandit:
- positiivsed üllatused («Pole paha, nad tahavad, et ma sõidaks homme Taisse reportaaži tegema!»);
- romantilised üllatused («Oo, aitäh, kallis, mulle tõesti väga meeldis üllatuspidu, mille sa mu sünnipäevaks korraldasid!»);
- pulmadesse puutuv («João, kas sa tõesti tahad minuga abielluda? Kui jah, siis ma tahan abielluda sellises kleidis nagu Kate Middletoni Alexander McQueeni firma kleit.»)
Aga kunagi oli veel aeg, kui ma uskusin üllatamise väesse. Kuni 30. eluaastani ehk. Romantik, nagu ma olen, arvasin ma siis näiteks, et tüdrukule, kellega ma flirtisin, meeldiks, kui ma läheks temaga ette teatamata kohtuma.
Mäletan, et proovisin seda kaks korda. Mõlemal korral sõitsin ette hoiatamata Lissabonis tüdruku kodu lähedale, võtsin kohalikus peenes kohvikus istet ja helistasin talle:
«Tere, Marta! Olen siin sinu kandis ümber-nurga-kohvikus, et sinuga lõunatada…»
Marta sattus muidugi paanikasse. Ta oli parasjagu oma boyfriend´iga. Ja nad pakkisid asju, et oma kahe kassiga nädalavahetust veetma sõita…
Proovisin veel ükskord Inêsiga - tüdrukuga, kellega ma olin kuu aega kohtamas käinud. Aga tulemus oli veel hullem: kui ta nägi mind, lai naeratus suul, kabrioletiga tema maja ees seismas, pistis ta lihtsalt plehku.
«Tundub, et ma teen midagi sutsu valesti…» ütlesin endale.
Kui ma neist kahest õnnetust episoodist oma heale sõbrannale Raquelile rääkisin, naeris ta selle peale. «Ära lase end heidutada, João, nad on veel lihtsalt liiga noored. Mina olen oma boyfriend´iga kaheksa aastat koos olnud ja ootan kõigest hingest, et ta mulle mõne romantilise üllatuse teeks,» kommenteeris Raquel, kes on umbes minuvanune.
See ei veennud mind veel: «Aga nad tundsid mind ju ometi piisavalt hästi, et teada, et ma pole mingi pervert. Miks nad minuga nii ebasõbralikult käitusid? Arvasid äkki, et ma olen vägistaja või?»
Nüüd olen lõpuks seletuse välja mõelnud: põhjuseks on hirm. Mis puutub inimsuhetesse, eriti tugevatesse tunnetesse, emotsioonidesse, kiindumusse, armastusse, on oluline tunnistada, et hirmul on väga oluline roll. Kui inimesed tunnevad ennast ebakindlalt, kuulavad nad ainult oma põhiinstinkte. See pole mitte ainult mõistetav, vaid ka igati mõistlik.
Üllataval kombel – ja see on siinkohal väga sobiv väljend – , läks mul aega kümme aastat, enne kui mõistsin, mida Marta ja Inês võisid toona tunda. Eelmisel juunil leidsin oma meilide seast imeliku kirja:
«João, ma olen linnas. Ma tahaks sinuga täna kokku saada, kui võimalik,» kirjutas mulle Rita (nimi muudetud).
Kuna te pole arvatavasti tuttavad, lubage ma tutvustan teid: Rita on kena noor naine, kellega me olime Twitteris ja Facebookis kirjandusega seotud kommentaare vahetanud. Ta oli lugenud mõnda mu raamatut ja artiklit ja tundis Eesti vastu suurt huvi. Peale selle oli ta just töölt ära tulnud ja nii oli tal reisimiseks aega küllaga.
«Ära ütle, et sa oled Tallinnas?!» kirjutasin kohe vastu.
«Jah, olen! Sõitsin 4000 km, et Sinuga kohtuda,» rõhutas ta. «Ma loodan, et me kohtume täna lõunal. Ülehomseks on mul tagasisõidupilet…»
Ma ei saanud keelduda. Suundusin Raekoja platsile ja me kohtusime esimest korda elus. Asi oli täpselt nii hull, nagu ma olin kartnud: Rita tunnistas mulle, et oli hiljuti lahutanud ja et ta oli juba pikemat aega sügavas masenduses. Ja et ta unistas minuga koos olemisest.
«Ma armastan sind!» ütles ta mulle. «Ma sõitsin siia ainult selleks, et sulle öelda, et ma armastan sind!»
Istusin temaga veel 15 diplomaatilist minutit terrassil, enne kui vabandades lahkusin. Jooksin koju. Samal pärastlõunal sõitsime mu tüdruksõbraga Saaremaale. Argpüksik käitumine? Pingutasin üle? Võib-olla, aga teisiti ma ei osanud sellist üllatust taluda. See, et ta oli vanlgapsühhiaater, ei aidanud ka kuidagi kaasa.
«Üllatuste puhul on probleem just see, et need peaks justkui alati meeldima,» ütles mulle kunagi üks mu hollandlannast sõbranna Marjan. «Kui keegi sulle üllatuse teeb, siis see nagu ei tohikski sulle vastukarva olla.»
Tõepoolest, piir üllatuse ja vabaduse piiramise - ebameeldiva sissetungi – vahel on õhuke. Nii et mõelge järele, enne kui kellelegi suuremat sorti üllatust hakkate tegema. Kas te teete seda selleks, et iseennast üllatada või seda teist inimest? Ja kui te otsustate siiski üllatuse kasuks, olgu see siis juba tõesti kena ja positiivne üllatus.
Ja kindlasti mitte ebameeldivalt pealetükkiv: üks vale samm ja – üllatus-üllatus – olete kaotanud usalduse.
Tõlkinud Teve Floren
*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».