Viimastel päevadel on olnud meedia fookuses eesti mees. Peaasi.ee tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa räägib, kuidas siis selle eesti mehega on.
Kliiniline psühholoog tunneb kaasa: mees olla on raske (3)
6. september 2017, 15:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti võib riigi seisukohalt tunduda, et eesti mehed on suur probleem. Võtame kasvõi sellise näitaja nagu eluiga, mehed elavad nii üheksa aastat vähem kui naised. Liiga palju on mehi, kes ei tahagi elada, noorte meeste puhul on veerandil juhtudest surmapõhjuseks enesetapp. Seda ma ei tea, kas kasulikum oleks, kui mehed hoiaksid oma tervist enam – siis nad elaksid kauem ja see võiks olla koormaks pensionisüsteemile või Haigekassale. Samas tööl käia ja väärtust luua suudaksid nad vast ikka kokkuvõttes enam.
Igal juhul on teada, et paljudel inimestel, ka meestel, on ravimata depressioon või ärevushäire. Pigem vaataks sõltuvusprobleeme sekundaarsena – alkoholi tarvitatakse nii hingevalu vaigistamiseks, unerohuna kui suhtlemisärevuse leevandajana. Hiljem alkohol süvendab depressiooni ja kõigi eluraskusi.
Peaasi.ee on viimasel aastal Eesti meeste peale mõelnud ja saan jagada seda, millega meie oleme kokku puutunud. Mees olla võib olla raske – muutumas on ajad, kus mehe identiteet oli selge ja usaldada võis oma vanemate eeskuju. Palju on meeste käitumisrepertuaaris tegevust, mida enam ei sobi teha või mida ei kõlba öelda.
Kindlasti ei taheta aga muutuda naiselikuks või sunnitult olla poliitkorrektne ja vaoshoitud. Kuulda on olnud ka seda, et mehed tunnevad end süüdi või haavununa, kui nende suguvendade seksistlikku, hoolimatut, lausa rumalat käitumist rõhutatakse ning seekaudu iga meest strereotüübiga pisendatakse.
Ollakse ju selle poolt, et ühiskonnas oleks rohkem hoolivust ja kokkuhoidmist, paljudele meestele on näiteks armastus ja perekond-sõbrad põhiväärtused. Samal ajal on ka inimesi, kellele tõesti staatus või majanduslik heaolu, tööga saavutatu on esikohal, seda samuti ikka nii meeste kui naiste seas. Nemad on ka rohkem ohus – kindlam on elu neil, kes ei pane kõiki mune ühte korvi, see on juba ju ammu teada. Kui lisaks tööle on olulised ka suhted või muud eluväärtused, ei ole selle kaotus või muutus ka nii hirmutav.
Oleme Peaasi.ee-ga mõelnud seda, et praegu on ühiskonnale päris suur väljakutse, kuidas saab mees ilma mehelikkust kaotamata vajadusel abi otsida. Kuidas saame näha mehi tugevate ja samas tervematena.
Muidugi võib ka 35+ meestel või naistel olla elu- või keskeakriise, kus inimene mõtestab, kuhu ta on jõudnud oma suhetega, kas see elu, mida elatakse, on ka elamist väärt. See käib elu juurde ja ses suhtes on ühiskonnal midagi raske ette võtta – kui, siis perel-sõpradel, et mitte ära kaduda, kui kriisis inimene teisiti käituma hakkab, olla olemas ja vajadusel küünarnukitunnet pakkuda.