/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
«Teadsin juba ammu, et mu 13-aastasele pojale koolis väga ei meeldi. Ta hoiab omaette, õppimisega on kõik hästi, kuid millegipärast ei ole tal väga palju sõpru. Kasvatan teda juba väiksest peale üksinda. Nüüd käisime maal ja seal hakkas ta äkki rääkima, et ei taha üldse mõeldagi, et peab kooli minema,» kurdab murelik lapsevanem Perekeskus Sina ja mina nõustamisekeskkonnas.
«Veensin siis teda rääkima. Alguses ütles ta, et ei räägi, sest ma lähen nagunii õpetaja juurde. Pika veenmise peale ta siis ikka rääkis, et poisid nagu narrivad ja tõugivad teda. Eriti üks poiss, kes on kamba ninamees, ja et tal on nii hea olla, kui seda ninameest koolis ei ole.
Minu süda tõmbus lausa valust kokku. Mida ma peaksin küll tegema, kas riskima lapse usaldusega ja rääkima direktori ja õpetajaga? Kakelda ta ka ei oska, ehk peaks õpetama?»
Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:
«Kui juba suvel on hirm kooli ees, siis tuleb asjasse tõsiselt suhtuda. Ütlete, et poiss hoiab omaette ja ei sõbrune eriti. Sellised lapsed satuvad tihti teiste kiusamise objektiks. Nüüd oleks hea, kui saaks lapsele õpetada teistsugust käitumist (iseloomu ja isiksust muuta ei saa), enesekehtestamist. Lisaks oleks hea tõsta poja enesehinnangut, rääkides sellest, mida ta hästi teeb või oskab.
Võib-olla peaks otsima abi spetsialistilt - psühholoogilt. Tema oskab paremini uusi suhtlemis- ja käitumisvõtteid õpetada ja ka poisi enesehinnangut tõsta. Juhul kui jääte kooli ootama ja vaatama, et mis saab, siis kindlasti ärge poja loata kooli õpetaja juurde minge. Kui koolis on psühholoog, siis kindlasti pöörduge tema poole.
Oluline on, et inimene, kellelt abi otsite, läheks asjaga nii kaugele, et kiusamine tõesti lõpeb. Halb on, kui koolis võetakse asja vaid «linnukese» kirja saamise tasemel - oli probleem, rääkisin ja nüüd on minu osa tehtud. Siis kiusamine jätkub varjatumalt ja peenemalt ning tekitab lapses tunde, et abi pole kuskilt loota.
Hea oleks, kui laps leiaks veel kellegi usaldusisikuks peale teie. Teile on tal raske oma probleemidest rääkida, sest ta armastab teid ja ei taha teile oma probleemidega hingevalu teha. Parim oleks praegu asjad läbi arutada ja võtta mingi otsus vastu. Näiteks siis psühholoogi juurde minna.»