Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lapsevanematele: mida teha, et lapsed ei muutuks kiituse orjadeks?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: StockSnap / CC0 Licence

Kuidas võib meie mõtteviis kahjustada lapse enesekindlust ja õpivõimet ning kuidas seda muuta? Carol S. Dwecki uus raamat «Mõtteviis» aitab leida nendele küsimustele vastused.

Avaldame katkendid 7. peatükist «Lapsevanemad (ja õpetajad): sõnumid edu ja läbikukkumise kohta».

Sõnumid edu kohta

Pane tähele järgmistes näitelausetes sisalduvaid sõnumeid: «Sa said selle nii kiiresti selgeks! Sa oled nii andekas!» «Vaata seda joonistust, Martha, kas meie poeg on uus Picasso, või mis?» «Sa oled niivõrd hiilgava mõistusega, et said viie isegi ilma õppimata!»

Kui oled selline, nagu enamik lapsevanemaid, siis on need sõnumid sinu arvates toetavad ja enesehinnangut tõstvad. Ent loe neid tähelepanelikumalt. Vaata, kas suudad kuulda ka teistsugust sõnumit. Seda, mida mõistavad lapsed:

Kui ma saan mingi asja kiiresti selgeks, siis ma pole nutikas.

Ma ei tohiks joonistades kõvasti vaeva näha, sest muidu saavad nad aru, et ma pole Picasso.

Ma peaks õppimise parem lõpetama, sest muidu arvavad nad, et ma polegi hiilgava mõistusega.

Kuidas ma seda tean? Kas mäletad 3. peatükki, kus ma mõtlesin kogu selle kiituse peale, millega vanemad oma lapsed üle ujutavad, lootuses tõsta nende enesekindlust ja saavutusi? Sa oled nii nutikas. Sa oled nii andekas. Sa oled sündinud sportlane. Ning mõtlesin – oodake üks hetk. Kas mitte kinnistunud mõtteviisiga lapsed – haavatavad lapsed pole need, kelle jaoks on see kinnismõte? Kas laste intelligentsuse või andekuse tüütuseni korrutamine ei tekita neis kõigis veelgi suuremat kinnisideed selles osas?

Just sellepärast hakkasimegi seda uurima. Pärast seitset eksperimenti sadade lastega olime saanud ühed kõige selgemad uuringutulemused, mida olen kunagi näinud – laste intelligentsuse kiitmine mõjub halvasti nii nende motivatsioonile kui ka tulevasele esitusele.

Kuidas saab see nii olla? Kas lastele mitte ei meeldi, kui neid kiidetakse?

Jah, lastele meeldib kiitus. Ning eriti meeldib neile, kui kiidetakse nende intelligentsust ja annet. See annab neile tõesti taganttõuke, erilise rahuldustunde, ent vaid hetkeks. Niipea kui nende teele satub mõni takistus, hajub laste enesekindlus ning motivatsioon langeb nulli. Kui edu tähendab seda, et nad on nutikad, siis läbikukkumine tähendab, et nad on juhmid. See on kinnistunud mõtteviis.

Loeme nüüd ühte kirja, mille kirjutas ema, kes nägi heade kavatsustega tehtud kiitmise mõju lapse intelligentsusele:

Soovin teiega jagada kogemust omaenda elust. Olen äärmiselt intelligentse viienda klassi poisi ema. Tulemustega matemaatika, loodusteaduste ja emakeele testides on ta pidevalt 1% parimate õpilaste seas, ent tal on olnud väga tõsiseid probleeme enesehinnanguga. Minu mees, kes on samuti väga intelligentne, tundis, et tema vanemad ei hinnanud kunagi intellekti, ja ta on sellega nüüd meie poja puhul liialdanud, püüdes teda nutikuse eest kiita. Möödunud aastate jooksul olen kahtlustanud, et see tekitas probleemi, sest mu poeg – hoolimata sellest, et ta hiilgab koolis kerge vaevaga – ei soovi võtta ette raskemaid ülesandeid või töid (täpselt nagu näitavad ka teie uuringud), sest sel juhul ei arvaks ta enam, et on nutikas. Ta püüab oma võimekusest ülehinnatud pildi jätta ning väidab, et suudab teisi edestada (nii intellektuaalsetes kui ka füüsilistes tegevustes), ent ei ürita neid tegevusi tegelikkuses proovida, sest mõistagi mõjuks põrumine talle hävitavalt.

Ning nüüd loeme kirja ühelt mu tudengilt Columbia ülikoolist, kes mõtiskleb oma loo üle:

Mäletan, et enamasti ei kiidetud mind pingutamise, vaid intelligentsuse eest, ja aeglaselt, kuid kindlalt kujunes mul välja vastumeelsus väljakutsetele. Üllatavalt läks see akadeemilistest ja isegi sportlikest väljakutsetest kaugemale, ulatudes emotsionaalsete proovilepanekuteni. See oli mu suurim probleem õppimise puhul – kalduvus näha õpitulemust kui iseloomu peegeldust ja kui ma ei suutnud mõne ülesandega kohe hakkama saada, tahtsin seda edaspidi vältida või sellesse põlgusega suhtuda.

Ma tean, tundub peaaegu võimatu sedalaadi kiitusele vastu panna. Soovime, et meile kallid inimesed teaks, et hindame neid ning tunnustame nende saavutusi. Ma olen isegi sellesse lõksu langenud.

Kord tulin koju ning mu mees David oli lahendanud äärmiselt keerulise probleemi, mille kallal olime juba mõnda aega pead murdnud. Enne, kui suutsin end peatada, pahvatasin: «Sa oled hiilgav!» Pole vaja öeldagi, et olin kohkunud sellest, mida olin teinud, ning kui õudusilme üle mu näo levis, ruttas mees mind rahustama: «Ma tean, et sa mõtlesid seda kõige edenemismõtteviisilisemal moel, mis võimalik. Sa pidasid silmas, et ma otsisin õiget strateegiat, ega andnud alla ning olles proovinud kõikvõimalikke lahendusi, sain asjale lõpuks pihta.»

«Jah,» vastasin magusalt naeratades, «täpselt seda ma mõtlesingi.»

Vanemad arvavad, et võivad lastes tekitada püsiva enesekindluse, nagu teeks kingituse, kiites nende mõistust ja annet. Ent see ei tööta ning toob tegelikult kaasa hoopis vastupidise efekti. See paneb lapsed endas kahtlema niipea, kui miski osutub keeruliseks või midagi läheb valesti. Kui vanemad soovivad oma lapsele midagi kinkida, siis parim, mis nad teha saavad, on panna laps armastama väljakutseid, tundma huvi oma vigade vastu, nautima pingutamist ja jätkama õppimist. Sel moel ei pea nende lapsed kiitmise orjad olema. Neil seisab ees terve elu kestev teekond, et kasvatada ja vajadusel taastada oma enesekindlust.

Tagasi üles