Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas leida täiuslik partner? Küsimus on mõtteviisis!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: StockSnap / CC0 Licence

Siiani on kinnistunud mõtteviisi kasutamine tähendanud uskumist, et sinu isikuomadused on muutumatud. Ent suhetes tulevad mängu veel kaks tegurit – sinu kaaslane ja teievaheline suhe. Nüüd saab sul olla kinnistunud mõtteviis kolme asja suhtes. Võid uskuda, et sinu omadused on muutumatud, sinu kaaslase omadused on muutumatud ning ka teievahelise suhte omadused on muutumatud – et see on loomupäraselt hea või halb, ette-määratud-toimima või ettemääratud-mitte-toimima. Kõik need kolm on hinnangutele avatud.

Kuidas võivad meie mõtteviisid kahjustada meie elu ning kuidas seda muuta, et leida arenemisvõimalusi suhetes ja armastuses? Carol S. Dwecki uus raamat «Mõtteviis» aitab leida nendele küsimustele vastused.

Avaldame katkendid 6. peatükist «Mõtteviisid armastuses (või selle puudumises)».

MÕTTEVIISID ARMUMISES

Edenemismõtteviis ütleb, et kõiki kolme saab arendada. Kõik – nii sina ise, sinu kaaslane kui ka teievaheline suhe – on võimelised arenema ja muutuma.

Kinnistunud mõtteviisis on ideaaliks kohene, täiuslik ja püsiv omavaheline sobivus. Nagu see oleks olnud ette määratud. Nagu uue ja õnneliku elu alustamine. Nagu ratsutamine päikeseloojangusse. Nagu ja nad elasid õnnelikult kuni surmani.

Paljud inimesed soovivad tunda, et nende suhe on eriline, mitte pelgalt juhuse realiseerumine. Tundub, et selles pole midagi halba. Nii, aga mis on kinnistunud mõtteviisi probleem? Sellel on kaks probleemi.

1. Kui selle kallal peab tööd tegema, siis see polegi määratud toimima

Üks probleem on see, et kinnistunud mõtteviisiga inimesed ootavad, et kõik hea juhtuks nendega iseenesest. Ei ole nii, et mõlemad pingutavad, et aidata teineteisel probleeme lahendada või oskusi omandada. Nad ootavad, et see toimub võluväel nende armastuse kaudu, umbes nii, nagu juhtus Uinuva Kaunitariga, keda prints suudles ja ta nii koomast päästis, või Tuhkatriinuga, kelle armetu elu ühtäkki tänu printsile täielikult muutus.

Charlene’i sõbrad rääkisid talle Maxist, linna saabunud uuest muusikust. Mees oli tulnud sümfooniaorkestrisse tšellot mängima. Järgmisel õhtul väisas Charlene sõpradega orkestri kontserti ning kui nad olid pärast seda lava taha läinud, võttis Max Charlene’il käest kinni ja ütles: «Järgmine kord teeme pikemalt.»

Charlene oli sisse võetud mehe jõulisest, romantilisest aurast ning Max omakorda naise võluvast käitumisviisist ja eksootilisest välimusest. Kui nad hakkasid koos väljas käima, muutusid tunded tugevamaks. Tundus, et nad mõistavad üksteist täielikult. Neile meeldisid samad asjad – söömine, inimeste analüüsimine, reisimine. Mõlemad mõtlesid: «Kus sa oled kogu mu elu olnud?»

Aja jooksul muutus Max tujukaks. Tegelikult ta oligi selline. Alguses ei paistnud see lihtsalt välja. Kui mees oli halvas tujus, tahtis ta, et teda rahule jäetaks. Charlene tahtis rääkida sellest, mis Maxi häirib, ent see ärritas viimast. «Jäta mind lihtsalt rahule,» ütles Max üha teravamalt.

Charlene tundis end kõrvalejäetuna.

Lisaks ei vallandunud Maxi tujukushood alati just sobival ajal. Mõnikord plaanisid nad kahekesi välja minna. Mõnikord oli neil kavas romantiline õhtusöök kahele. Max aga tahtis kas plaanist loobuda või pidi Charlene õhtu otsa mehe tusast vaikimist kannatama. Kui Charlene üritas alustada kerget vestlust, oli Max naises pettunud: «Arvasin, et sina mõistad mind.»

Charlene’i ja Maxi sõbrad, nähes, kui palju nad üksteisest hoolivad, õhutasid neid selle probleemiga tegelema. Ent nii naine kui ka mees tundsid suure kurvastusega, et kui nende suhe oleks see õige, ei peaks nad nii kõvasti pingutama. Kui tegu oleks selle õige suhtega, suudaks nad üksteise vajadusi mõista ja neid austada. Nii kaugenesidki Charlene ja Max üksteisest ning läksid lõpuks lahku.

Edenemismõtteviisis võib samuti olemas olla see esialgne erutav kirg, ent selle mõtteviisiga inimesed ei oota nõidust. Nad usuvad, et pingutamine ning vältimatute erimeelsuste lahendamine tagavad hea ja kestva suhte.

Ent kinnistunud mõtteviisiga inimesed seda uskuma ei jää. Kas mäletad kinnistunud mõtteviisile omast ideed, et kui sul on võimekus, ei pea sa vaeva nägema? Seesama uskumus rakendub ka suhetele – kui te omavahel klapite, peaks kõik tulema iseenesest.

Mitte ükski suhteekspert ei nõustu sellega.

Aaron Beck, tunnustatud paarisuhete uurija, ütleb, et üks kõige destruktiivsemaid uskumusi suhte puhul on see, et kui selle kallal peab tööd tegema, siis on sellega midagi väga valesti.

Kuulsaim suhteuurija John Gottman räägib: «Iga abielu vajab pingutust, et seda õigetel rööbastel hoida; valitseb pidev pinge … nende jõudude vahel, mis hoiavad teid koos, ja nende vahel, mis võivad teid teineteisest lahti rebida.»

Nagu ka üksikisiku saavutuste puhul, röövib uskumus, et edu saavutamine ei tohiks nõuda pingutust, inimestelt just selle, mida nad suhte laabumiseks vajavad. Arvatavasti just sellepärast nii paljud suhted hapuks lähevadki, sest inimesed usuvad, et teineteise armastamine tähendab, et ei pea kunagi tegema midagi, mis suhte proovile paneks.

MÕTETE LUGEMINE

Üks osa uskumusest, et pingutada pole vaja, on kujutlus, et paarid peaks suutma üksteise mõtteid lugeda – me oleme justkui üks inimene. Mu kaaslane peaks teadma, mida ma mõtlen, tunnen ja vajan, ning mina peaks teadma, mida tema mõtleb, tunneb ja vajab. See on võimatu. Suhtlemise asendamine mõtete lugemisega annab vältimatu tagasilöögi.

Tunnustatud perepsühholoog Elayne Savage kirjeldab Tomi ja Lucy juhtumit. Pärast kolm kuud kestnud kooselu teatas mees naisele, et nende suhtes valitseb tasakaalustamatus. Lucy, üritades Tomi mõtteid lugeda, otsustas, et viimane pidas silmas seda, et on nendevahelisest suhtest vähem huvitatud kui tema. See heidutas naist. Kas ta peaks suhte lõpetama, enne kui seda teeb Tom? Siiski leidis Lucy pärast teraapiasessiooni endas piisavalt julgust, et uurida välja, mida mees silmas pidas. Tuli välja, et Tom oli kasutanud lihtsalt muusikaterminit, andmaks edasi oma soovi suhet täiustada ja see uuele tasemele viia.

Mina isegi oleks peaaegu samasse lõksu langenud. Olin mõne kuu eest tutvunud oma tulevase abikaasaga ning kõik tundus minevat suurepäraselt. Siis, kui ühel õhtul kahekesi istusime, ütles ta mulle: «Ma vajan rohkem ruumi.» See võttis mu sõnatuks. Ma ei suutnud uskuda seda, mida kuulsin. Kas ma olin meie suhtest täiesti valesti aru saanud? Lõpuks võtsin julguse kokku. «Mida sa silmas pead?» küsisin. Ta vastas: «Mul on vaja, et sa end natuke liigutaks, nii et mul oleks rohkem ruumi.» Olen rõõmus, et seda küsisin.

/---/

2. Probleemid viitavad puudustele iseloomus

Teine suur raskus kinnistunud mõtteviisi puhul on uskumus, et probleemid on märk sügavalt juurdunud puudustest. Ent nagu pole suuri saavutusi ilma tagasilöökideta, nii pole ka suurepäraseid suhteid ilma aeg-ajalt ette tulevate konfliktide ja probleemideta.

Kui kinnistunud mõtteviisiga inimesed neist enda puhul räägivad, siis süüdistavad nad kedagi. Mõnikord heidavad nad midagi ette iseendale, ent sageli pigem oma kaaslasele. Ning nad omistavad süü mõnele iseloomujoonele – puudusele iseloomus.

Sellega asi ei lõpe. Kui inimesed süüdistavad probleemis oma elukaaslase isiksust, tunnevad nad tema suhtes viha ja vastikust.

Ning häda süveneb kiiresti – kuna probleem tuleneb muutumatutest iseloomujoontest, siis pole see lahendatav.

Seega muutuvad kinnistunud mõtteviisiga inimesed, niipea kui näevad oma kaaslases puudusi, tema suhtes põlglikuks ning kogu suhte osas rahulolematuks. (Teisalt suudavad edenemismõtteviisiga inimesed näha oma kaaslase puudusi ning ikkagi arvata, et neil on hästitoimiv suhe.)

Mõnikord sulgevad kinnistunud mõtteviisiga inimesed elukaaslase või suhte probleemide osas silmad, et nad ei satuks kirjeldatud teele.

Kõik arvasid, et Yvonne flirdib kellegagi. Talle tehti salapäraseid telefonikõnesid. Ta ei jõudnud lapsi alati õigel ajal auto peale võtta. Tema tüdrukute õhtud muutusid kaks korda sagedamaks. Tema mõtted olid sageli mujal. Tema mees, Charlie, ütles, et Yvonne’il on lihtsalt selline periood. «Kõik naised teevad sellise faasi läbi,» kinnitas ta. «See ei tähenda, et tal on armuke.»

Charlie parim sõber õhutas teda asja uurima. Ent mees tundis, et kui ta vaatab silma reaalsusele, ning tulemus on ebameeldiv, kukub tema maailm kokku. Kinnistunud mõtteviisis oleks ta pidanud leppima ühe mõttega järgmistest: a) naine, keda ta armastab, on halb inimene; b) tema ise on halb inimene ja peletas naise minema või c) nende suhe on halb ja ühtlasi parandamatu.

Charlie poleks suutnud mitte ühtegi varianti taluda. Talle ei tulnud pähegi, et tegu oli probleemidega, mida sai lahendada; et naine edastas talle sõnumit ning soovis meeleheitlikult, et mees sellest aru saaks – ära võta mind iseenesestmõistetavana. Ma vajan rohkem tähelepanu.

Edenemismõtteviis poleks siinkohal tingimata tähendanud, et Charlie oleks naisega asjast juttu teinud, ent ta oleks vähemalt olukorrale silma vaadanud. Ta oleks mõelnud sellele, mis on valesti. Võib-olla küsimust nõustajaga arutanud. Langetanud informeeritud otsuse seoses edasise tegevusega. Kui neil tõepoolest olid lahendamist vajavad probleemid, siis oleks selleks vähemalt olnud võimalus.

KEEGI EI KÕLBA

Penelope sõbrannad istusid kodus ja kurtsid, et häid mehi pole kuskilt võtta. Ent kui Penelope välja läks, leidis ta neid alati. Ta kohtus iga kord toreda mehega ja armus temasse kõrvuni. «Tema on see õige,» ütles Penelope sõbrannadele, hakates lugema pruudiajakirju ning peaaegu et kirjutades valmis pulmateate kohaliku ajalehe jaoks. Ning sõbrannad uskusid teda, sest alati oli tegu mehega, kellel oli palju häid omadusi.

Ent seejärel juhtus alati midagi. Ühe mehe jaoks lõppes asi siis, kui ta tegi Penelopele viletsa sünnipäevakingi. Teine lisas toidule ketšupit ning kandis mõnikord valgeid kingi. Kolmandal olid halvad elektroonilised harjumused – tema mobiiltelefoniga rääkimise etikett oli kehv ja ta vaatas liiga palju telerit. Ning see nimekiri pole täielik.

Eeldades, et iseloomujooned on muutumatud, otsustas Penelope, et ei suuda selliste puudustega koos elada. Ent enamik neist ei olnud sügavad ega tõsised iseloomuprobleemid, millega poleks saanud pisukese suhtlemise abil tegeleda.

Olin enda abikaasaga koos elanud peaaegu aasta, kui edastasin oma sünnipäeva lähenedes talle selge sõnumi: «Ma pole küll ostetav, ent mulle meeldiks korralik kingitus.» Mees vastas: «Kas pole nii, et oluline on mõte?» Selle peale kostsin ma: «Seda ütlevad inimesed siis, kui nad ei vaevu kingi peale mõtlema.»

«Üks kord aastas,» jätkasin, «on meil kummalgi oma päev. Ma armastan sind ning plaanin kulutada aega ja energiat sinu jaoks kingituse välja valimisele. Mulle meeldiks, kui sina teeks seda ka minu jaoks.» Ta pole mulle kunagi pettumust valmistanud.

Penelope eeldas, et kuskil on keegi, kes on juba täiuslik. Suhteekspert Daniel Wile ütleb, et elukaaslase valik on valimine probleemikomplektide vahel. Pole olemas probleemideta kandidaate. Asja konks on teineteise puuduste teadvustamises ning sealtmaalt jätkamises.

Jätkub.

Tagasi üles