Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taimetark soovitab. Põdrakanep – imetaim, mida tahtis hävitada Hitler isiklikult

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Põdrakanep | FOTO: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Ahtalehine põdrakanep (Chamaenerion angustifolium) kaunistab Eestimaa suvist maastikku alates juulikuust, augustis hakkab koos pimenevate öödega tuhmuma ka kaunitari ilus roosa õitevärv. Kõrged püstised varred tõmbuvad hallikaks ja sügise kindla märgina kaovad ka põdrakanepi kaunid värvid. Minu jaoks saabub sügis siis, kui põdrakanep on ära õitsenud ja õite asemele tekib ilus valge «vill».

Praegu, augustis, võib teda ikka veel õitsemas leida, ja tasub kiirustada, et lõhnava tee tarbeks taimelehti koos õitega endale koju varuda. Korjamiseks tuleks leida võimalikult noored varred, millel õisik alles puhkemas. Lehed saab varre küljest lahti, tõmmates käega ülalt alla piki vart. Korjamiseks tuleks leida päikesepaisteline hommikupoolik eemal maanteedest ja linnadest, lehti kuivatada õhurikkas ja soojas.

Üllatusena tabab tarvitajat see, et tee lõhnab meeldivalt. Kuid lisaks meeldivale lõhnale ja rahustavale toimele on sellel teel ka ravivad omadused.

Ammustel aegadel

Ajalooliselt on põdrakanep olnud üpriski eriline taim. Tema kasvatamisse pole inimene kunagi sekkunud. Kasvab ta looduses laialdaselt, on tugev ja vastupidav, väga elujõuline. Näiteks pärast tulekahju on põlenud maal esimene tärkaja põdrakanep.

Kasutatud on teda majapidamises mitmeti, levinud on nii Põhjamaades kui ka mujal maailmas, tarvitati majapidamises, loomatoiduks ja haavade ravimisel. Näiteks anti imetavatele emadele piimaanni suurendamiseks (nt soome k nimetus maitohorsma). Tuntud on ta ka toidutaimena, juurtest valmistatud pulbrit on lisatud leivajahu hulka. Enam aga on õitest ja lehtedest valmistatud teed, nastoikasid, tinktuure, leotisi ja salve. Euroopas on levinud noorte võrsete söömine kevadel, need meenutavad maitselt sparglit.

Venelaste kirglik suhe põdrakanepiga

Slaavlaste põlismeditsiinis on ta aga kasutusel olnud juba väga ammu, kõik ravitsejad on hinnanud teda kui elujõudu ja vastupidavust andvat, elu pikendavat ja haavu ravivat imerohtu. Arvatakse, et põdrakanepist valmistatud tee on üks vanimaid tervistavaid jooke planeedil Maa. Vene vürst Aleksander Nevski oli veendunud, et ilma selle teeta pole võimalik kasvatada tervet meest-sõdurit.

Koporje tee on Venemaal tuntud olnud enam kui kümme sajandit ja sellel on pikem ajalugu.

Aastal 1241 vabastas Vene vürst Aleksandr Nevski oma družiinaga saksa ristirüütlitest Koporje linnakese – Suur-Novgorodi loodepoolse eelposti. Linnakese elanikud ravisid põdrakanepiga sõdurite haavasid, puistates taimepuru otse haavadele ning andsid võitlusest väsinud ning kurnatud meestele juua taimest valmistatud teed. Just Koporjest, mis asub praeguse Pihkva oblasti aladel, sai juba 13. sajandil piirkond, mis varustas kogu maailma kuulsa Vene teega või Koporje teega, millest hiljem sai Ivan Tšai. Seetõttu on tänaseni põdrakanepi venekeelne nimetus Ivan Tšai.

Seda kuulsat teed valmistati põdrakanepi lehtede fermenteerimise teel, mis tagas võimaluse tema transportimiseks, ja sellest sai sama tuntud ekspordiartikkel kui näiteks Pärsia vaibad, Hiina siid või Damaskuse teras, ja mis ekspordimahult edestas isegi karusnahka ja kulda. Meremehed ja kaupmehed võtsid teda pikkadele reisidele kaasa kui rohtu, mis aitas vastu pidada ja ellu jääda. Taime suurim omadus on vastupanuvõime tagamine rasketes oludes. Fermenteerimise protsessi kohta saab lugeda erinevatest allikatest ja praegugi tegelevad vene fütopraktikud selle vana tava elustamisega.

Vene tee põlu alla sattumine

Kõik see toimus enne Hiina tee võidukäiku maailmas 18. sajandi algul. Ühel hetkel sai Vene teest Aasia teekompaniidele nii võimas konkurent, et puhuti üles skandaale, mille tõttu hakkas vähenema tee senine kuulsus ja eksport lõppes viimaks sootuks. Vene tee kadumises maailmaturult mängis rolli konkurents ja raha.

20. sajand ja Vene tee saatus

Ometigi ei ole tänaseni kadunud põdrakanepi suurepärased omadused ega ka rahvapärimused, mida on hoitud ja edasi kantud põlvest põlve.

Üks tuntumaid ravitsejaid Venemaal, taimetark Pjotr Badmajev, avas 20. sajandi alguses kliiniku aristokraatlikele patsientidele. Tema sealsed ravivõtted tuginesid just põdrakanepi imepärastel omadustel, tema valmistatud eliksiire tarvitasid ka tsaariperekonna liikmed. Kliinikul oli üleilmne kuulsus. Badmajevi väitel sai Ivan Tšaiga pikendada inimese eluiga.

Revolutsioonivastastes vaadetes süüdistatuna arreteeriti 109-aastane tohter, teda piinati mitu kuud, kuid ta ei avaldanud eliksiiride valmistamise saladust. Kõik tema kolleegid tapeti, ta ise suri, Tšai eksport ja müük Venemaal keelati.

Koporje jääb alles

Ometigi taipasid bolševikud, et tuleb taaselustada tee tootmise tava ja Beria juhtimisel lasti Koporje külla ehitada laboratoorium ja teaduslik tootmiskeskus, kus hakati valmistama põdrakanepil põhinevat unikaalset jooki, mida anti punaarmee võitlejatele – Ivan Tšai aitab toime tulla suurte füüsiliste koormustega.

Teine maailmasõda ja teevabriku lõpp

1941. aasta suve lõpus, selle asemel, et suunata tankid Leningradi peale, andis Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Koporje külla, selleks, et hävitada objekt «Elu jõgi» («Река жизни»). Selle koodnimetuse taga oli Koporje teevabriku eksperimentaalne laboratoorium, mis tootis vanade vene retseptide alusel jooke, mille põhikomponendiks oli kuulus Ivan Tšai ehk põdrakanep…

Mingil kummalisel kombel tundis Hitler Ivan Tšai ees müstilist hirmu. Saksa luure kandis Hitlerile ette, et selles laboratooriumis töötatakse välja eliksiiri, mis tõstab vene sõdurite võitlusvõimet ja vastupidavust ning muudab nad praktiliselt võitmatuiks. Tankide suunamine Leningradilt kõrvalisse Koporje külla, kus vaid kaks-kolm laborihoonet ja teevabrik, pani ohtu kogu Barbarossa plaani. Koporje tehti maatasa, kogu dokumentatsioon põletati ja inimesed, kes põdrakanepiga seotud olid, lasti koha peal maha. See oli ühe unikaalse taimekasutuse lõpp.

Tänapäeval arvatakse...

Nüüdisaegsed uurijad arvavad, et kõik see oli seotud Ivan Tšai unikaalsete omadustega. Nad on arvamusel, et Ivan Tšai ületab oma omadustelt kõiki toitaineid. Ka temas leiduvad alkaloidid ei tekita inimesel joovet, vaid tõstavad tuju ning teravdavad mõistust. Kas see kõik oli ehk liiga hea, et lasta inimkonnal sellest osa saada?

Põdrakanep kui ravim- ja meetaim

Meil ei ole põdrakanepi põldusid, kuid teada on, et hektarilt põdrakanepilt võib saada kuni tonni mett. Asjatundjate väitel on põdrakanepi mesi kõige magusam ja kui ta on värske, siis ka kõige läbipaistvam. Õitelt saavad mesilased rohkesti ka oma leiba – õietolmu.

Põdrakanepi seemned valmivad augustis. Tema seemned võivad pilvena lenduda kümnete kilomeetrite kaugusele. Raviks kasutatakse enamasti taime lehti ja õisi, harvemini ka juuri.

Põdrakanep sisaldab flavonoide, parkaineid, lima, väikeses koguses alkaloide, klorofülle, vitamiine, eriti palju on seal karotiini (provitamiin A) ja C-vitamiini (kolm korda rohkem kui sidrunis).

Põdrakanepi lehtedes leidub väga suur kogus mikroelemente – raud, vask, mangaan, nikkel, titaan, molübdeen, boor jt. Sellise mikroelementide buketiga ei saa uhkustada mitte ükski teine taim. Sõltuvalt kasvukohast leidub temas 69–71 mikroelementi – see on 2/3 Mendelejevi tabelist!

Unikaalne koostis selgitab ja määrab selle taime universaalsuse erisuguste terviseprobleemide kõrvaldamisel.

Tee on kerge lahtistava toimega, pehmendav, leevendav, valu vaigistav, põletikke alandav, krampidevastane jne. Põletikuvastaste omaduste poolest ületab ahtalehine põdrakanep kõiki teisi ravimtaimi ja see on saanud kinnituse ka läbi teaduskatsete. Ta on väga efektiivne rahustaja, vähendab pinget, ärevust ja hirmutunnet.

Rahvameditsiin peab põdrakanepit ammustest aegadest ka kasvajatevastaseks vahendiks. Teaduskatsed kinnitavad ka seda taimetarkade väidet – õisikutest on eraldatud kõrgmolekulaarne ühend – kanerool, millel on madal toksilisus ja mis toimib kasvajatele pärssivalt.

Ta on üks parimaid antiseptikuid – teadusuuringud kinnitavad, et Ivan Tšai ületab oma põletikuvastaste omaduste ja laia toimespektri poolest kõiki teisi ravimtaimi.

Põdrakanepi toimed:

· hea- ja halvaloomuliste kasvajate vastane profülaktika;

· tugevdab potentsi;

· efektiivne kuse-suguorgansüsteemi haiguste puhul (eriti võimsalt väljendub prostatiidi puhul);

· mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite armistumine;

· tugevdab immuunsust ja tõstab vastupanuvõimet viirusinfektsioonidele;

· kaariese profülaktika;

· parendab vere koostist;

· vähendab organismis olevat intoksikatsiooni;

· aitab toidu- ja alkoholimürgistuse puhul;

· taastab jõuvarusid;

· aitab neeru-ja sapikivide puhul ning põrna haiguste korral;

· tugevdab juuste juuri;

· C-vitamiini sisaldab rohkem kui sidrun;

· kõrvaldab peavalusid;

· normaliseerib vererõhku;

· parendab vereloomet,

· on trankvilisaatoriks ja röga lahtistajaks;

· on sobilik kasutada mao ja 12-sõrmiku haavandite, gastriitide, koliitide, enterokoliitide ja meteorismi korral, kuna normaliseerib mao limaskesta toimimist, parendab ainevahetust ja soolestiku peristaltikat;

· on sobilik kasutada hüpertoonia, ateroskleroosi, kehvveresuse ja soolade ainevahetushäirete korral;

· reguleerib närvisüsteemi tööd stressiolukordades, aitab vabaneda migreenist ja unetusest, vähendab ärevushäireid ja rahutust, mistõttu on teda Venemaal kutsutud ka «tukastajaks»;

· rahustab ning parandab vastupidavust;

· vähendab vere happesust ja puhastab verd;

· soovitatakse kasutada veresoonte vegetatiivse düstoonia korral;

· puhastab organismi toksiinidest;

· sobib hästi suuõõne haiguste profülaktikaks ja normaliseerib suu limaskestade seisundit;

· efektiivne valuvaigisti ja palavikualandaja;

· tugev põletikuvastane toime;

· taastab organismi jõuvarusid;

· sobiv kasutada seesmiste verejooksude ning valuliku menstruatsiooni korral;

  • on efektiivne alkoholimürgistustest taastumisel ja teda kasutatakse isegi delirium tremens’i korral.

Põdrakanepi tee on tõhus nii joogikruusis kui ka toidulaual. Kuna ta ei sisalda kofeiini, ei teki temast sõltuvust ning teda võib ohutult tarbida ka pikaajaliselt.

Kõikides «rohelistes» toitudes alates varakevadest võib teiste lehtede kõrval kasutada ka põdrakanepi lehti, nii salatites kui ka suppides.

Põdrakanepit kasutati laialt nii majapidamises kui ka kosmeetilistes protseduurides. Leotisega puhastati nägu ja keha, peenestatud lehtedest aga valmistati nahka noorendavaid maske:

Kolm supilusikatäit põdrakanepilehti hõõruda pulbriks, lisada kaks teelusikatäit tärklist, kaks supilusikatäit kefiiri ja pool teelusikatäit oliivõli. Hoolikalt segada. Segu määrida nahale ja hoida 10–15 minutit, seejärel pesta sooja veega.

Põdrakanep tugevdab veresoonte seinu, kefiir suurendab naha elastsust, oliivõli pehmendab nahka, tärklis puhastab poore.

Põdrakanepi «villaga» täideti patju ja madratseid. «Metsikuks linaks» kutsuti teda aga seetõttu, et vartest saadavast kiust oli võimalik punuda köit ja valmistada lõnga.

Ka saunavihtadesse lisati põdrakanepi oksi. Kuumas aurus hakkab saunas levima meeldiv aroom, mida eritavad kaunid õied.

Tagasi üles