Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tunnustatuim naiskunstnik meie maal – tartlanna Julie von Hagen-Schwarzi kunstile ja armastusele pühendatud elu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Autoportree | FOTO: Wikimedia Commons

Augustis mängitakse Tartu tähetorni õuel Loone Otsa suvelavastust «Julie ja tähed». Kes oli see romantiline naine, kes maalides oma meest koju ootas? Juliane Emilie Wilhelmine oli baltisaksa päritolu maalikunstnik. Lausa tunnustatuim 19. sajandi naiskunstnik meie maal, kelle isa oli maalija ja graafik August Matthias Hagen.

Joonistusõpetaja kunstiandega tütar

Julie Hagen sündis 27. oktoobril 1824. aastal Väike-Prangli mõisas Liivimaal. Suurimat rolli noore naise kujunemisel kunstnikuks mängis tema isa – maalija ja graafik August Matthias Hagen. Õnnetuse tagajärjel oli ta juba poisikesena jäänud ühest silmast pimedaks, kuid see ei takistanud tal ellu viia oma kutsumust. 1811.–1813. aastal õppis ta Tartus Carl August Senffi juures graafikat. Ta täiendas end Saksamaal, Šveitsis ja Austrias ning tuli Tartusse tagasi 1826. aastaks. 1823. aastal oli ta Passaus abiellunud Johanna von Paumgarteniga. Hageni hilisemast kümnelapselisest perest olid silmapaistva kunstnikuandega poeg Alexander ja tütar Julie. Tartus asus August Hagen tööle joonistusõpetajana ja 1838. aastal sai temast Senffi järglane Tartu Ülikooli juures. C. A. Senffist jäid Tartusse mälestuseks esimesed trepid, mis ühendasid Tiigi tänavat Vallikraavi tänavaga.

Joonistusoskus oli osa 19. sajandi haridusest, sest haritud inimese juures peeti käelist väljendusoskust sama tähtsaks kui muudki. Ülikooli juures tuli joonistusoskust õpetada anatoomidele, botaanikutele ja geograafidele, kes pidid oma uuringutulemusi üles joonistama.

August Matthias Hageni portree, autor Karl August Senff / Wikimedia Commons

Julie Hagen õppis erakoolis ja lõpetas kodukooliõpetaja eksamiga. Tütarlaps ilmutas juba varakult silmapaistvat kunstiannet, kuid kohustused suure pere vanima tütrena ei lubanud tal joonistamise ja maalimisega nii intensiivselt tegelda, kui ta seda oleks soovinud. Tema esimeseks õpetajaks oli isa, kelle seisukoht oli, et õpilasel pole kunagi liiga vara õlivärvide, pintsli ja paletiga tutvust teha ning vajalikku joonistamisoskust võib ka maalides omandada.

Kunstnikudebüüt ja õpingud välismaal

Näitusdebüüdil 1845. aastal Riias oli Julie Hagenil väljas viis maali, millest eriti kiita sai üks lillemaal. Isa vahendusel õnnestus tal saada Tartu Ülikooli Stefan Villebois kunstistipendium – 1000 rubla. Stipendium ja müüdud piltide eest saadud summa võimaldasid neiul minna välismaale õppima. 1847. aastal sõitis Julie Hagen koos isaga Dresdenisse. Kuna talle naisterahvana kunstiakadeemias õppimine ei olnud lubatud, siis pühendus ta täielikult Dresdeni kuulsas kunstigaleriis vanade meistrite kopeerimisele. Ajal, mil galerii oli suletud, harjutas noor kunstiõpilane joonistamist. Siin õppis ta veidi aega Christian Friedrich Gonne juhendamisel ja pani valminud portreed näitusele välja.

1847. aastal oli Julie Hagenil võimalik oma õpinguid Münchenis jätkata. Ta õppis portreemaali Joseph Bernhardti juhendamisel ja täiendas end ka Moritz Rugendase käe all. Viimase õpetuse läbi täienes Julie looming moesoleva sentimentaal-salongliku temaatikaga. Enamik valminud töid olid aga ikkagi portreed. Kunsti armastav Müncheni publik hoolitses ka tellimuste eest. Münchenist tegi Julie reise  Salzburgi, Marseille'sse, Pariisi ja mujale.

Tartus sai Julie Hageni töödest näha suurt väljapanekut 1850. aasta sügisel kunstilembeste Raadi mõisaomanike Liphartide linnamajas peetud kunstinäitusel. Järgmise aasta alguses korrati näitust ja siis oli tal esindatud rohkem kui nelikümmend tööd.

Kunstiteadlane V. Vaga on iseloomustanud selle perioodi portreid: «Kõiki neid maale iseloomustab välise ilu ja meeldivuse toonitamine, huvitav, puhtromantiline heletumeduse ja reflekside rakendamine, ilus soe, küllastatud koloriit, läikiv ja virtuooslik pintslitehnika.»

Kunstnik sai Peterburi Kunstide Akadeemia presidendilt toetust keisri kabineti summadest ja vaatamata isa vastuseisule, kes soovis tütart tagasi Tartusse, asus neiu Roomas elama Villa Maltasse ja hakkas õppima tookord väga moes olnud portretisti August Riedeli juures. Itaalias töötas Julie Hagen väga pingsalt ja siin valmisid ka tema loomingu tippteosed. Rooma oli neil aastail kunstnikele kohustuslikuks täienduskohaks ja eriti palju kogunes sinna saksa kunstnikke.

Oma juhendaja Riedeliga kujunes Julie Hageni suhe üpris pealiskaudseks. Roomas ja linna ümbruses tutvus kunstnik esmakordselt siin inglaste eeskujul moodi läinud vabas õhus maastikuetüüdide tegemisega. Itaalias valminud väikesed looduseskiisid on tema kogu loomingu meisterlikumad, täis valgust ja elurõõmu. Siin valmisid ka  itaalia rahvatüüpe kujutavad maalid ja värvikais rahvariietes inimestest akvarellid. Ta sai palju portreetellimusi – eriti moodsaks muutus ta laste portretistina. Kriitika oli vaimustuses: «Pimestada meie silmi ja jätta rahule meie mõistus – see on ka Riedeli andeka õpilase, Tartust pärineva preili Julie Hageni Roomas loodud modellietüüdide teene.»

Nii teenitud raha kui ka stipendiumid aitasid noorel naisel ära elada. Aja möödudes said stipendiumid otsa, elukallidus tõusis ning isa nõudis juba ammu, et tütar tuleks tagasi Tartusse. Lõpuks 1854. aastal, seoses traagiliste sündmustega perekonnas, pöördus Julie Hagen tagasi koju.

Astronoom Schwarz Hagenite peres

Tartu tähetorn. A. M Hageni maal / Wikimedia Commons

1853. aastal oli Julie noorem õde Emilie Johanna abiellunud Tartu Ülikoolis matemaatikat õppinud ja Tartu tähetorni inspektorina töötava Ludwig Schwarziga. Ludwigil ja Juliel tekkis omavaheline kirjavahetus, mis annab tunnistust, et ajapikku kasvas sõprusest välja midagi enamat. Kui 26. jaanuaril 1854 Emilie sünnitusel suri, tuli Julie Tartusse tagasi. Kohusetundliku tütrena kihlus ta isa valitud peigmehekandidaadiga. Nagu nähtub ühest tema kirjast Ludwig Schwarzile, ei olnud ta sel eluetapil sugugi veel valmis loobuma südame kutsest maalimisele ja alustama traditsioonilist naiserolli täitmist:

«Mulle on vahepeal selgeks saanud, et ma saaksin väga õnnetuks, kui ma oma kunsti, millega ma seesmiselt nii ühte põimitud ja seotud olen, mille olen endale pikkade kibedate aastatega raskelt kätte võitnud, peaksin ohverdama abieluõnne nimel. Ma ei tea aga, kui suur see õnn on ja olla võib, sest paraku on mul eeskätt alati silme ees vaene ema oma kannatlikkusega, oma taevaliku headuse ja alandlikkusega, ja seal pean ometi ütlema: ei, see ei ole õnneideaal, sel juhul pigem surm.»

Ludwig, kes ei olnud Julie suhtes sugugi ükskõikne, kasutas ära neiu kõhklusi oma tulevase eluseltsilise valikul. Olles äärmiselt sõnaosav, aga samas ka avarapilguline, intelligentne ja mõistev mees, suutis ta lõpuks Julie armastuse enda poole kallutada, tõotades talle, et teeb omalt poolt kõik, mis võimalik, et naine saaks oma armastatud kunstiga jätkata. Julie katkestaski kihluse.

Üks kombekas kosimiskiri

27. detsembril 1854 kirjutas Ludwig äiale kirja, milles palus nüüd tema vanema tütre Julie kätt, viidates sellele, et nad juba ammu teineteist armastavad:

«Armas isa! /…/ Andke oma tütar Julie mulle naiseks. Kõik, mis mind ennast puudutab, on Teile täpselt teada. Te tunnete mu iseloomu, minu varanduslik seis on Teile teada ja väljavaated, mis mulle kaugemaks tulevikuks avanevad, räägivad enda eest piisavalt selgesti /…/ Niisiis ei kõnele ma neist asjust enam pikemalt, vaid asun nende olude juurde, millesse Julie astuks, kui ta minu naiseks saaks. Siin on oluline vaid üksainus küsimus. Kas need olud takistavad Juliel sammumast edasi kunstnikuteel, mida ta on seni käinud? Närvihädad on senini Juliel juba sageli kunstiga tegelemist takistanud. Mina olen aga arvamusel, et abielu selle takistuse pigem kõrvaldab kui seda suurendab. Et abielu ise jälle teistlaadi takistusi endaga kaasa toob, on tõenäoline. Kuid need saavad olla vaid mööduvad. Ma pole aga nõus selliste järeldustega, mida Te võite teha lause põhjal «Niipea kui naine abiellub, on kunstiga läbi». See lause on vale. Seda võib väita, kui kõneldakse keskpäraste võimetega naiskunstnikust ja tavapärasest abielust. Mina aga vaatan asja teisiti. Hindan Julie kunsti kõrgelt, pean täielikult lugu suurest andest, mille ta oma isalt on saanud ja muretsen Julie kunstnikunime pärast samuti kui Teie ise. Panen mängu kõik, mis minust sõltub, et Julie saaks oma kunstnikuteed edasi käia.»

Ludwig oli saanud Vene geograafia seltsi astronoomiks ja selle tööga seoses ootas teda ees ekspeditsioon Ida-Siberisse. Ka sellest kõneleb ta kirjas äiale:

«Mis temal minu naisena peatselt ees seisaks, oleks kahtlemata suur reis koos nii mõnegi raskusega. Kuid sellest, mis ma oma esimesel reisil pidin välja kannatama, pole praeguse puhul enam juttu. Sinna, kus ma olin, mõeldamatumaisse ja külalislahkusetumaisse Siberi paigusse ei lähe ma iial enam. Selliste reiside jaoks on mul kolm abilist. Pealegi olen ma ekspeditsiooni juht ja minu võimuses on valida reisisihte, mida pean otstarbekaks. Niisiis ei saa tõenäolisi reisiraskusi minu vastu ette tuua. Aga maa, kuhu me koos reisile läheme, on alati suurejooneline oma avaldustes. Kohati pitoreskne ja sageli määratult ilus. Asustatud erinevate hõimudega, kujutab ta endast põhjatut allikat loodusuuringuteks. Väljakutsetest kunsti harrastamiseks ei tule eales puudu. Mina ei astu iialgi sellele väljakutsele vastu. Julie mappidesse koguneb terve maailm uusi kaugusi ja inimtüüpe ning tema pintsli tublidus hoolitseb selle eest, et ta neile uutele nähtustele vajaliku kuju annab. See, et Julie Teile selle kirja, mida ta on lugenud, üle annab, ütleb ta välja, et ta mind armastab, alati on armastanud ja tahab saada minu naiseks. /…/ Armastan Juliet kirjeldamatult. Julie jagab seda tunnet. /…/ Väliselt pole midagi, mis võiks olla meie kavatsuse teostumise vastu. Selleks abieluks vajan vaid Teie ja ema nõusolekut. Reisile ei asu ma varem kui 15. jaanuaril. Selle kirja saate esmaspäeval, 27. detsembril. Enne järgmist pühapäeva, 2. jaanuari, peaks Teie nõusolek koos Julie ristimistunnistusega siin Peterburis olema ja 2. jaanuaril toimuks esimene mahakuulutamine kirikus. 9. jaanuaril teine ja kolmas mahakuulutamine ning laulatus. Sealt alates kuni ärasõiduni on mul piisavalt aega muretseda Juliele reisiks vajalik. Kuna asi, mille üle peate otsustama, iseenesest nii tähtis on, siis peaksite selles asjas peatselt otsuse langetama.»

Nõusoleku ta sai ja abiellumine sai teoks 14. jaanuaril 1855. Kuigi Julie ei pidanud, otsustas ta oma mehega Siberi-ekspeditsioonile kaasa minna.

Ludwig Schwarzi portree 1870 maalitud Julie Hageni poolt / Wikimedia Commons

Nad reisisid Baikali taha ja Amuuri kraisse. Ka seal jätkas Julie maalimist ning tegi olustikulisi ja portreemaale. Tema Irkutskis tehtud maastikumaalid paistavad silma värvikülluse ja helguse poolest. Seal sündisid ka esimesed lapsed. Nad viibisid Siberis 1858. aastani ja pöördusid siis tagasi Tartusse. Ludwig töötas kuni surmani 1894 Tartu tähetornis, algul astronoomina ja hiljem, pärast professorikraadi omandamist, direktorina.

Perekonnaelu ja kunsti ühendamine

Pärast naasmist Tartusse esitas Julie Peterburi Kunstide Akadeemia näitusele neli portreemaali, mille eest omistati talle akadeemiku tiitel, milleni tema isa polnud küündinud. Nüüdsest signeeris kunstnik oma töid nimega Hagen-Schwarz. Välja arvatud mõned puhkuse- ja terviseparandusreisid Soome ja abikaasa tööreisid Euroopasse, kus Julie kaasas käis, elas kunstnik Tartus kuni oma surmani 20. oktoobril 1902. Neil oli kaks poega ja kaks tütart. Julie oskas läbi oma pika elu ühildada truuduse valitud elukutsele koduperenaise ja ema rolliga.

Tartu periood oli tema elus viljakas. Ühes erakirjas mainis ta ise, et aastatel 1872–1898 maalis ta umbes viissada portreed. Suurem osa neil kujutatud isikuist mängisid ülemöödunud sajandi Tartu kultuuri- ja teaduselus märkimisväärset rolli. Julie Hagen-Schwarz töötas ka kunsti eratundide andjana. Tema tuntuimaks õpilaseks oli hiljem Tartust Itaaliasse elama asunud Sally von Kügelgen.

Julie Hagen-Schwartz / Wikimedia Commons

Samuti on kunstnik maalinud altarimaale – tuntuks sai ülikooli kiriku altarimaal, mis nüüd asub Põltsamaa kirikus. Temalt pärineb ka maal «Kristus Ketsemane aias» Tallinna Toomkirikus. 1889. aastal tegi ta altarimaali Tartu Maarja kirikule. Kunstniku loomejõud oli hämmastav. Kuigi ta pidevalt silmadega hädas oli, töötas ta tugevate prillide abil kuni oma viimsete elupäevadeni. Ta võttis agaralt osa siinsest kultuurielust, korraldades koos oma isa järglasega joonistuskooli juhataja kohal Woldemar Krügeri ja teistega siinseid kunstinäitusi. Oma töödega esines ta nii kodulinnas kui ka väljaspool. Vanemas eas loobus ta suuresti oma salongiromantikast ja tööd muutusid realistlikemaks. Sageli maalis ta ka fotode järgi.

Julie Hagen-Schwarz on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Samale hauaplatsile on maetud tema kunstnikust isa August Matthias Hagen ja abikaasa, astronoomiaprofessor Ludwig Schwarz.

Kasutatud materjalid:

  • Epp Preem, Maalijaid 19. sajandi Tartust. Tartu Linnamuuseumi Aastaraamat IX; Tartu,2003;
  • Epp Preem, Mart Sander. Julie Hagen-Schwarz (1824–1902). Tallinn, 2009;
  • Ants Juske, Mart Sander ja Julie von Hagen-Schwarz, 5.12.2009 Tartu Postimees.
Tagasi üles