Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Justin Petrone Eesti laste lapsepõlvest: Ameerikas poleks see võimalik!

14
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Justin Petrone | FOTO: Margus Ansu

Viimatise Viljandi folgi ühel õhtul, tegelikult juba kesköö paiku istusin Jaani kiriku juures, tõmbasin hinge ja kuulasin, kuidas mu lapsed seal kusagil folgimänguplatsil pimeduses müdistavad. Hiiglaslik trips-traps-trull, lastelava, kardinamäng... ja äge labürint, ehitatud vanadest euroalustest. Äkki tabas üks äratundmine. Ameerikas ei saaks mitte midagi sellist juhtuda.

Kõigepealt, lapsed pääsevad Viljandi folgile tasuta. Pikematel on küll vaja oma alla-12-vanust dokumendiga tõestada, siis saavad nad käepaela ja vaba ligipääsu kõikjale. Minu sünnimaal on midagi nii lahedat nagu neljapäevane folgipidu kindlasti kallite lastepiletiga. Ja festivali lasteala oleks Ameerikas kindlasti taraga muust eemaldatud, et keegi sealt kaduma ei läheks, ja lapse saaks sinna jätta vaid kirjalikult registreerides ja isikut tõendavaid dokumente esitades, kätte saaks lapse vaid sama inimene, muidugi iga kord dokumenti näidates.

Labürindist ma üldse ei räägi. See oleks tehtud sünteetilisest kummist, et keegi end ei vigastaks. Korraldajate hirm isiklikele-vigastustele-spetsialiseerunud-juristide ees on üüratu. Lisaks kõigi lapsevanemate üldine halvakspanu ja korduv mantra: «Kas nad ei tea, kui ohtlik see on?» Euroalustest kokku klopsitud ehitisest võib ju pinnu saada!

Ühesõnaga, sellist jaburalt riskantset ideed poleks Ameerikas keegi isegi ajurünnakukoosolekul hakanud välja käima.

Fakt on see, et minu sünnimaad on tabanud suur hirmukultuur ja selle vastu on raske võidelda.

Kuid asjad ei olnud Ameerikas mitte alati nii. Lood olid teised isegi neil mitte nii ammustel aegadel, kui mina laps olin. Ma kadusin koos sõpradega tundideks metsa. Ma sain oma seiklustes haavata, võin seni arme näidata.

Nii et võin oma jäsemetel olevate sõjahaavade abiga kinnitada, et vaid 30 aastat tagasi tohtisid poisikesed New Yorgi lähistel täiesti vabalt ringi hulkuda. Aga siis juhtus midagi. Tiksuma hakkas «turvalisus eelkõige» kellake. Kõik lastega seotud ettevõtmised muutusid aina ettevaatlikumaks ja jõudis kätte aeg, mil korralikud lapsevanemad ei lubanud võsukesi kaugemale kui oma eeslinnalossikeste krundipiirid või kui, siis ainult plasti mähitult ning enamasti kulli pilguga täiskasvanu valvsa pilgu all, kes skännisid ümbruskonna puudelt maha langevaid puuoksi ja põõsaste taga varitsevaid perverte.

Mõni aeg tagasi elas meie pere ühe õppeaasta Ühendriikides. Olime ühe saare nurgas metsiku looduse keskel, ümbritsetud metsa ja inimtühjade randadega, mis kutsusid end avastama. See tundus lapsepõlveseiklusteks ideaalne koht, samas ei juhtunud nende kümne kuu jooksul kordagi, et mõni laps ise oleks rattaga meie majja sõitnud, meie uksele koputanud, meie lapsi välja kutsunud. Toimusid küll «kohtingud», mille lapsevanemad enne kokku leppisid ning siis lapsed ühte kohta kokku sõidutasid, et nood saaks kellegi täiskasvanu järelevalve all koos aega veeta. Tõsi, kui me lapsi vahetasime, tulid jutuks ka need vanad head ajad, kui niisama õues möllata sai. Kuidas küll neist endisaegade lastest kasvas põlvkond lapsevanemaid, kellel lipukirjaks «Elu on liiga ohtlik»?

Kui küsida, mis juhtus, leiavad inimesed, et ajad on lihtsalt muutunud. «Vaata uudiseid!» on tavaline vastus.

Fakt on see, et minu sünnimaad on tabanud suur hirmukultuur ja selle vastu on raske võidelda. Muidugi on ka Ühendriikides dissidendid, kes kasvatavad oma lapsi «vabapidamises» ja riskivad sellega, et nende peale kaevatakse ja sotsiaaltöötajad võivad sekkuda, kui laps läheb üksi metsa või metroosse.

Kui aus olla, siis vaatavad minu vanad sõbrad vaikse solvumisega, kuidas mina olen otsustanud mitte sellist elu elada. Mitu neist on mind kas kaudselt või otsesõnu hukka mõistnud, et ma elan dekadentlikku Euroopa elu: veedan päevi, kirjutades kohvikutes, lasen oma lapse hommikul koduuksest välja ega muretse ohtude pärast.

Ma olevat kodumaalt jalga lasknud, midagi reetnud...? Samas, kui ma näen oma lapsi jooksmas puust labürindis keskööl vana kiriku ees, tahaksin seda oma sõpradele näidata ja küsida: kas te tõesti saate pahaks panna, et see meeldib mulle?

Tagasi üles