Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ansambel Naised Köögis: iseenda üle naermine on suur kunst

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Kaari Saarma

Viljandist alguse saanud ansambel Naised Köögis ei vaja suurema hulga Eesti inimeste jaoks enam tutvustamist. Nad on muutumas üha populaarsemaks, pannes kuulama nii naisi kui mehi. Meie küsisime nendelt toredatelt naistelt mõned huvitavad küsimused, nüüd on sinul võimalus nende vastuseid lugeda.

Ansamblisse Naised Köögis kuuluvad Kairi Leivo, Katrin Laidre, Kristiina Ehin ja Sofia Joons.

Kui mõtlete tagasi oma noorusaastatele ja võrdlete seda praeguse perioodiga teie elus, siis mida tähendavad sõnad «meie lähme aastatega paremaks»? Kas see mõte on lihtsalt naiste enesekindluse tõstmiseks või oskate välja tuua midagi konkreetset?

Sofia: Kindlasti kasvab enesekindlus, aga veel enam enesedistants. Minu meelest on päris huvitav vaadata kõike protsessina. Kõik suhted muutuvad ajas: armu-, pere-, ja sõprussuhted, ükski neist ole kunagi päris valmis. Mina isiklikult arvan, et kuigi ma päriselt ei mõista suurt midagi sellest ikka veel, on aastatega välja kasvanud selline arusaam, et miski ei ole püsiv – kõik muutub ja sellega tuleb kergus. Saab elu kergemalt võtta ja see annabki minu meelest võimaluse paremaks minna.

Kairi: Aastatega koguneb elukogemust, oskust leida tasakaalu iseendas ning seda, kuidas oma emotsioonide ja soovidega toime tulla. Samuti kasvab julgus ja enesekindlus oma teed käia ning ka julgus eksida ja oma vigadest õppida. Igast uuest väljakutsest või hetkedest, mil tundub, et elu meid nörritab, on võimalik kannatamise asemel hoopis rõõmu tunda. Seega, me kõik läheme aastatega paremaks, mitte ainult naised, sest elu pisiasjad ei jäta enam nii suuri haavu kui nooruses ja ka armid paranevad kiiremini.

Kristiina: Varasemas elus oli ikka seda tunnet, et ei tea, mida kirjutada või kust saada kõige tulisemat inspiratsiooni päriselust. Nüüd on küsimus pigem, kuidas jõuda seda suurt elu küllust ja virvarri, seda hoogu ja õitsemist jäädvustada. Naised ja mehed ei ole erinevad selles mõttes, et kõik jäävad vanemaks ja kõik on surelikud. Arengumaade üks tunnuseid on see, kui naiste vananemine muutub ühiskonnas nähtuseks, mida võib pilgata või halvustada. Meeste kohta aga öeldakse meelitades, et nad lähevad ajaga ainult paremaks nagu hea vein. See on halenaljakas stereotüüp, millega meie kaasa ei laula. Inimesed on palju rohkemat kui välimus, imidž ja vanusenumber.

Kati: Asjade paikaloksumine enda jaoks ja arusaam sellest, et ükskõik, mis elu toob, ei ole see maailma lõpp.

Kujutlegem korraks ette, et maakerale on jäänud kaks meest: üks on täielik macho-mees, aga teine hoopis sõnakuulelik tossike. Kumma kasuks otsustaksite?

Kairi: Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele, aga mina otsustaks küll iseenda kasuks ja jätaks need kaks meest ise edasi arenema.

Te ironiseerite oma lauludes päris palju meeste üle, kas teile on selle tõttu pahasti ka öeldud?

Kristiina: Enamik mehi on mõtlevad olendid, ka neil on naised, tütred ja emad, kellele nad soovivad kõige paremat. Seetõttu lähevad meie laulud ka meestele korda. Mehed üldiselt soovivad kasvatada eneseväärikaid ja õnnelikke tütreid ning see, et meie osutame suhete valukohtadele või ühiskondlike väärtuste nutu- või naerukohtadele, ei pane mehi tahtma meile halvasti öelda. Pigem öeldakse aitäh ja ostetakse ka teine plaat – kingituseks kõige kallimale.

Kati: Iseenda üle naermine on päris suur kunst ja kurb, kui see oskus puudub ning mõni meie laulurida jäetakse suuremast kontekstist välja või tõlgendatakse väga kitsalt.

Sofia: Tegelikult oskame ka enda üle päris korralikult ironiseerida. Mina olen palju mõelnud meie uue plaadi loo «Ah, las minna ja lennata, ei kavatse muuta ennast ma» üle. Minu meelest on see ka päris korralik ironiseerimine, sest päris raske on teiste inimestega lähedalt läbi saada, kui ei olda valmis ennast kasvõi natukenegi muutma.

Kristiina: Teisest küljest on just naiste kohta levinud see stereotüüp, et naine peab muudkui painduma ja muutuma pere oludele vastavalt. Minu meelest mõjub meie laulus see lõpp «ei kavatse muuta ennast ma» just pipilikult lahedalt ja väljakutsuvalt ning ma ise laulan seda alati mõnuga kaasa, sest see tekitab minus vabaduse tunnet.

Milline on teie isiklik kogemus, kas mehed tulevad mesti hävitama tolmulesti?

Kati: Mõnikord tulevad küll, aga siis tahavad saada kohe täit ülevaadet, kui palju tööd on vaja teha. Mingisugune koristamise master-plaan peaks eelnevalt valmis olema. Selline olukord, et teeme ühe asja valmis ja siis vaatame edasi, mida veel vaja on teha, ei sobi. Peavad olema väga konkreetsed ülesanded.

Sofia: Et oleks konkreetne TULEMUS silmaga näha.

Kristiina: Mehi on mitmesuguseid. On ka neid, kes mingit vahet ei tee ja hävitavad tolmulesti suure kirega. Paraku on need Eestis veel üsna haruldased isendid, kes peaksid olema looduskaitse all.

Annate suvel palju kontserte, kas aega puhkamiseks ka jääb? Milline on üks õige puhkus?

Kati: 5.– 19. augustini üle Eesti toimuva kontsertreisiga tähistame oma uue plaadi «See tantsusaal on nugadega kaetud» ilmumist. See on puhkus meie igapäevategevustest, aga nõuab ka palju keskendumist ja on korralik logistiline väljakutse. Ühe õige puhkuse juurde peaks kindlasti kuuluma ka pillimäng ja laul, lähedased inimesed ja sõbrad. Niisama logelemiseks jääb suvel vaid üks nädal.

Sofia: Minu meelest sisaldab hea puhkus ka keskkonnavahetust. Kuna ma olen hetkel väikese lapsega, on kodu justkui tööväli ja selleks, et aju loputada, mis minu meelest üks puhkuse eesmärk on, tuleb raudselt kodust välja saada. Võib ka kellegi teise kööki minna, et seal puhata ja uusi mõtteid mõelda. Keskkonnavahetus ei pea tähendama ainult pikka teekonda.

Kairi: Mina vajan puhkuseks metsa, lõket, pikki hommikusi kohvitamisi koos heade sõpradega ja suitsusauna. Õige puhkus on siis, kui saab ka pilli mängida, laulda ja vähemalt kaks raamatut läbi lugeda. Sel suvel loodan seda kõike ühe nädalaga jõuda.

Kristiina: Minu jaoks tähendab puhkus vist eelkõige harmoonilist õhkkonda. See võib tekkida ükskõik kus ja ükskõik mis ajal, ka keset kõige kibedamat tööd. Ja siis on ikkagi see tunne, et puhkasin äkitselt välja.

Kas fännide hulka kuuluvad ka teie lapsed? ...või on nad pigem kriitikud?

Kati: Mul on väga hea meel, et lisaks peavoolumuusikale, mida raadiotes mängitakse, saame tasakaaluks ka teistsugust muusikat pakkuda. Pilli mängimine ja laulmine on meie köökides möödapääsmatu ja tundub, et nad on sellega harjunud. Muusikapisik ei ole nendestki mööda läinud. Ühe poja sain viimasel Viljandi pärimusmuusika festivalil juba lavale kaasa pilli mängima võtta, teine veel harjutab ja kolmene tüdruk läheb kohe ilusat kleiti kapist valima, kui pillimäng lahti läheb.

Kairi: Minu nüüdseks juba väga suured lapsed hoiavad meie loomingul silma peal. Disaineri elukutsega tütar Kärt kuulas meie uut plaati kujundades lood enne mitu korda läbi, et õige stiil ja tunne kätte saada. Ja muusikust poeg Kaur on minu lemmikkriitik, kes kuulab oma terase kõrvaga meie uudisloomingut alati esimesena ja tal on alati väga huvitavaid tähelepanekuid.

Kristiina: Minu üheaastaseks saav tütar armastab väga meie uut plaati, tantsib kaasa ja naeratab eriti vandeseltslaslikult selle koha peal, kui kõlab: «naised need ei murdu tuules…»

Kas teil on rääkida mõni huvitav seik, mis kontserte andes on juhtunud?

Sofia: See pole küll «seik,» aga on olnud huvitav vaadata, kuidas meeste osakaal publikus on kasvanud. Alguses olid meil peamiselt naised, aga mehi tuleb aina juurde. Võib-olla selle pärast, et meie kontsertidel on nii palju ilusaid ja tarkasid naisi publikus? Mine tea!

Kristiina: Eelmise aasta tuuril läks esimesel kontserdil Kõue mõisas esimese laulu ajal laval Katrini karmoška katki. Õnneks oli asenduspill kaasas ja saime jätkata. Aga neid ootamatusi ikka juhtub. Meil on lauludes üldiselt palju ja tihedalt sõnu, kui tuleb mõni eksitav mõte või kohtad publikus tuttavat pilku, siis on uute laulude puhul mõnikord päris raske keskenduda, et sõnad sassi ei läheks.

Mis on naiseks olemise juures kõige parem asi?

Sofia: Ma olen meeletult tänulik, et elan just praegu ja siin. Kogu elu ei ole õnneks seotud naiseks või meheks olemisega. Ma võin ennast küll identifitseerida naisena - ema, armsama ja sõbrannana, aga peale selle veel erialaselt, poliitiliselt ja huvialaselt. Minuga on vist nii, et mida rohkem ma saan end realiseerida inimesena, seda rohkem ma naudin askeldamist n-ö traditsioonilises naiste maailmas. Kui need pooled on tasakaalus, siis saan ka nautida ilusate kleitide kandmist!

Kristiina: Elu andmine on imeline. Maailma tundmaõppimine emana, abikaasana, sõbrannana. Sugupooltel on oma müstika ja müsteerium. Minu jaoks on naiselikkuses loovat väge.

Tagasi üles